tƤna kodugrupis...lugesime pauluse "2" kirja korintlastele...esimest peatĆ¼kki.
vƤga sĆ¼gav ja hoolitsev tekst.
Living Bible version on hea lihtsustav abiline, kui eestikeelne tƵlge segaseks jƤƤb.
Kui palju paneme enda heaolu sƵltuvusse inimestest meie Ć¼mber ja Jumalast?
Kui palju peaksime?
Ma ei ole kindel, kui tihti suudan Jumalat tƤiega usaldada. Miks peakski? Kas Jumal on Ć¼ldse usaldatav tĆ¼Ć¼p?
Vahel nagu kahtlen, kas Jumal ikka saab probleemilahendusega hakkama?
Alati olen pugenud vabanduse taha, et Jumal tahabki, et ise asjadega hakkama saaksin. Ning ei saa kƵike Jumala teha jƤtta. Kannatused, rasked olukorrad, stress ja kuklassesuruvad tƤhtajad Ƶpetavad ja vormivad meid. Kuid kas see vƤlistab Jumala usaldamise ja lootuse panemise Jumala peale?
Paulus Ć¼tleb, et Jumal nƤitas inimese mannetust talle ning ta oleks ainult endale lootes lƵpuks elu kaotanud. Ainult palved Jumala poole pƤƤstsid ta.
Minu meelest oli Paulus pĆ¼hendunud mees. Ć�ldse selliseid hullumeelseid rƤnnakuid teha ja oma mugavast kƵrgklassi elust loobuda. Mille nimel? Selleks, et surma saada. Aga vat, talle oli ka ikka vaja raskete olukordade kaudu demoda, et Jumal on see, kellele tuleb lootus panna.
Raske aga jumalik kogemus ja Ƶppetund.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar