Peale pikka vaikust

Huvitav - alles nüüd tekkis soov uuesti siia veebipäevikusse sissekandeid teha. Vist isegi rohkem iseenda jaoks, sest mälu teeb oma otsuseid - mida meenutada ja mida mitte.
Tahaks kirjutada korraga kõigest, ja siis tundub, et mitte miski ei ole niiväga oluline. Eks vist elu selline ongi - imestad ja rõõmustad, aga ikka selle üle, mis enda jaoks on tähelepanu väärt, eriline. Kõik ju ilmselt on juba varemgi avastatud, kogetud ja tähelepanu väärinud.

Hea on käia ka internetis kohtades, kus on rahulik ja rahutunne. Selleks võib olla foto. Luuletus. Lühike mõtisklus. Millised kohad internetiavarustes Sind kosutavad? Millised kurnavad? Ajavad hinge segadusse?

Vesi rabajärves oli juba jahe. 

Ja õhk ometi soojem, kui nii paljudel vihmastel augustikuu õhtudel. 

Õhtune päike kuldas raba nii eriliselt. 

Ja ei mäletagi varasemast, et oleksin suve lõpus kuulnud sookurgi. 

On nad varsti asutamas end minekule? Kes häälitsevad - noored või vanad?

Ja lihtsalt seista vaikses olemises.

Harva kostuvad lindude hüüded 

annavad märku, et Sa ei ole looduses üksi. 

Ja saada sõbraks pimedusega.

Avar Austraalia

Kui sõitsin Sydneyst 700km kaugusele Cobramisse tallu,

siis arvasin ees ootavat lameda maa ja kõrbe - 

Aga vihm oli selle kuivanud maa ellu äratanud.

Kõik vohas, õitses, lõhnas,

ja linnud laulsid!!!

Seekord tuli kevad siis nii...

Alburys lamasin pingil ja vaatasin taevast.

Sinisemast sinine.

Sihvakad eukalüpti lehed,

panevad metsa isemoodi lõhnama...

Uue Lõuna-Walesi Kuppelmaastik 

(mis muud see New South Wales siis ikka on)

Metsast sai tehisjärv

 

Joshua isa: "Roosad õied on virsikutel,

valged aprikoosidel, pirnidel ja õuntel"

Valge inimene võttis maalt puud,
ja maa sai liiga palju vett,
sool ja mineraalid tõusid pinnale,
ja võtsid viimasedki...

Soolakõrbes jääb ellu Soolapõõsas,

mis kõlbab nii lammastele kui inimesele söögiks...

Karjamaa

ja söötijäetud  võsa

Mets ja umbrohune alusrinne

Vahel kõnnid tükk aega kusagil ringi

ja ei saagi kohe aru,

mis siis on teistmoodi...

Aga nüüd sain ühele teistmoodsusele jälile - 

surevad puud ei varise siin maha,

vaid selles kuivas ja kuumuses seisavad kuni lõpuni...

iseendale hauakiviks

 Sellest puust plaanisid aborigeenid kanuu teha...

Wattle

Kollane lumapalli põõsas

 

Ja kevadlilled...

Tähekesed

Kolm karikakart

Õrnad lõvilõuad

 

Austraalia kummel

Eelnevad lilled said minult endale uued nimed,

aga

see ikka oligi päriselt metsik sinep.

Maitsegi sinepine

kõlbab kööki nagu soolapõõsaski.

ja mõned häbelikud kõrred..

  

Varsti ka loomadest ja inimestest...

jääb ainult imetleda...

Seda ilu ja olemist.

Vaikust ja valgust.

Ööpimedust ja veesiledust.

Hommikust kastet ja udu silitust.

Suve sooja hellust...

siis vaikivad kõik mõtted

peale vihma sai taevas kullatud

Ilus ta ei ole. (J.Liiv) ;)

 Ma arvan, et seda Talve on lubatud igatseda.

Ka selles suures kevades.

(11.01.10, Toomemägi, Tartu)

Ja taevas oli täna natuke sama värvi.

(30.01.10 Arussaare, Viljandimaa)

(27.12.09 Kangrussaare küla, Viljandimaa)

(06.03.10 Peetri, Järvamaa)

Ja ilus valge oli siis.

Igal pool.

Ei ole vahet, kas linnas või maal.

Kiriku õuel

või talu õuel.

Detsembris, jaanuaris, märtsis.

Kõik oli ühtmoodi puhas, valge.

(22.01.10 Agali, Tartumaa)

Isegi kirkaid värve oli selles talves.

Eriti pakases.

Täna FJ Linnuaabitsat kuulates,

tuli selline suur Talve igatsus peale.

(Ei ole varem teda kunagi igatsenud,

ei vist ka Eestit nii armastanud.)

Ja nii otsisin üles Talve pildid.

Jah, kui õnnelik ma ikka olen.

Olin talvel.

Ja olin ka täna tugitoolis.

Chai'd rüübates

Ja olen ka nüüd.

Heh, ja seda õnne purki panna hoiule ei saa.

Tuul puhub ta vahel ära nagu austraalia aborigeenide liivamaali.

Miks me nii tihti kinni hoida tahame?

On ju ilus, et elu on muusika,

muutuv ja edasiliikuv.

Miks lind laulab?

Mõne aasta eest viis sõber M mind metsa,

 metsiste pulmitamist kuulama.

Metsised jäid tookord kuulmata. 

Meeles on laulust rõkkav mets.

Ja musta toonekurega kohtumine.

Miks lind laulab?

Küsib A. de Mello raamatus "Linnulaul"

Sama võiks küsida, miks mina laulan?

Miks ma olen kirjutanud laule?

M lubas sel aastal mind metsa eksamile viia.

Ma hakkasin valmistuma.

Eestimaa loodushääled

Lahemaa lindude hääli

Linnuaabits

Helipilte Alam-Pedjalt

Cardium

...

Ja midagi erilist juhtus siis, kui peoleo hakkas laulma.

Peoleo - Tema ilus nimi on meeles lapsepõlvest.

Muud mitte midagi. Ainult nimi.

Eurasian Golden Oriole, Oriolus Oriolus

Fred ütleb ühel helisalvestisel, et peoleo laulu järgi vilistada on lihtne. Ja kui seda talle metsas teha, jääb ta kuulama.

Proovisin.

Vilistasin jupp aega.

Aga tema "käkistamist" järgi teha on juba teine asi.

Homme juba teised laulud.

piiri(tu)riik

Täna hommikul une- ja ärkamisemaa piiril,
üks luuletus vist käis mu juures,
aga mõni lugu peabki sinna piiririiki jääma....

Mäletan vaid, et
Seal oli veidi veebruarist ja kevadest,
mu kallidest, kes kõnnivad, minu jaoks,
tundmatutel radadel,
aga hingavad värsket tuult,
ja tuules, minu saadet' terivisi.

Ilus on nii ärgata. :)
***

Täna tahaks meretuult ja silmapiiri.

***
Kas võibki nii sügavas talves rääkida kevadest?
Võib.
Ja kas võibki nii üksiolemises rääkida armastusest?
Võib.
Sest on veel teised ajad-ruumid ja mõõtkavad,
kus täna on kevad ja rajad on samad.

Esimene lumi - First Snow!

Ärkasin. Ja suur nii suur oli mu üllatus, kui akna taga sadas lund. Kuidas ta niimoodi salaja sadama hakkas? Kuidas ma sain nii kaua magada ja ei tundnudki, et täna nii eriline päev on?

Ilus. Üks ilusamaid esimese lume päevi. :)

Esimene lumi on häbelik. Sajab, ja sulab kohe okstel.

Värvilised puud ja lumi. Lumi, kuidas Sa nii vara tulid?

Tuul ei olegi ju jõudnud oma tööd teha veel.

Ja kaua olen oodanud seda, millal see talv hakkab sisse murdma. Või vähemalt veidi külma ja lund, et kuulutada välja selle talve laul: http://www.kruuv.ee/kuulamist.html

Kuulake "Talve" :)

Kojas, metsas, puu otsas, rohu sees, vees, inimese hinges....vaatab vastu Jumal

Laupäevane taevaskoja mets oli päikesekiirte mängu täis.

Ja imekaunid värvid. Tahaks end nendesse riietada.

sügispäike ja värvid.

Kuuse alt leidis Gerd kukeseeni ja korjas oma mütsi ääreni täis.

Tikud rivis.

Pehme, oh, kui pehme.

Kojametsas olid sõbralikud rajad.

Sügavroheline.

Istusin jõe ääres ja nutsin...ei nutnud, aga ilus hetk oli küll.

Vaikne jõe vool justkui paitas kalda ääri ja minu põski. :)

lehed koristab sügis, aga samblikud jäävad ka talveks okstele

puul on puu.

Pärlendav kodu.

Marleen räägib, kuidas nad sel aastal on tihti Taevaskotta sattunud.