kaotus on võit?

Imelik. Et vahel võib millegi mittesaamine tuua rahu. Isegi siis, kui enne seda on saamist igatsetud ja oodatud. Ja enne seda ei teagi, et see mittesaamine hoopis õige on. See on isegi ootamatu. See äratundmine, et nüüd läkski kõige paremini. Ja ega seda ju ei tea, mis siis oleks olnud, kui oleks teisiti läinud. Aga kusagil mu sees on hea ja rahulik olemine. Just nii nagu augustiski.

***

See aasta on hea olnud.

On olnud ehk mu elu parim aasta.

Kuigi see aasta ei ole veel läbi.

Aga juba praegu olen mõelnud mitmel ilusal kevadõhtul,

et peale sellist aastat ei olekski kahju surra!

Aga ilus on ka edasi minna.

Ja teada, et järgmine aasta tuleb teistsugune.

Tunne ütleb seda juba mitu kuud.

Ehh, see elu...nii nagu Tõnu ütleb, see ongi täiuslik lugu!

***

Ja täna sadas ilusat vihma

ja üle mitme kuu praadisin kartulit.

Ilus on see maa!

Kui nüüd metsa päris elu vaatama ka saaks,

saaks sellest sagivaid inimesi täis kuhilast maad hingama,

nii võikski see kaunis aasta lõppeda.

LOOTOS

Tiigi kaldal kõndides nägin täies ilus õitsvat lootost ja ütlesin: "Kui suurepärane sa oled, kaunitar! Kui imeline on Jumal, kes sinu lõi!"
Lootos punastas. Tema teadmatus oma ilust muutis ta veelgi kaunimaks. Ja tal oli hea meel, et Jumalale au antakse.
Lootos oli seda ilusam, et ta ise oma ilust midagi ei teadnud. Ja ta köitis mind, kuna ei püüdnud kuidagi mu pilku enesele tõmmata.
Eemal oli teine tiik, kus nägin teist lootost oma lehti minu suunas avamas ja uhkelt lausumas:  "Vaata minu ilu ja ülista minu Loojat."
Ma lahkusin vastumeelsustundega.

Kui hakkan teistele jutlustama, püüan neile muljet avaldada. Ennäe heade kavatsustega variseri!