Muretsemiseks on alati põhjust?

Ma mõtlesin, et täna kirjutan pikemalt...(hoiatuseks neile, kellele meeldivad lühemad postitused).

Nüüdseks (neljanda koolinädala lõpuks) on selgumas, mida ma siin täpsemalt õpin. :) Jah, Austraalia bürokraatia veskirattad jahvatavad vahel väga aeglaselt. Kuigi Uku blogist Tema Torontosse mineku kohta lugedes, läksid minu viisa asjaajamised Tema katsumustega võrreldes ülilihtsalt. Kui välja arvata see arstionu, kes küll lubas mulle pidulikult, et saadab paberid mõne päeva jooksul Saksamaale büroosse, aga pidas siis paremaks nende saatmisega 3 nädalat viivitada. Küllap ikka selleks, et ma saaksin ka veidi adrenaliini verre, kui päevad väljalennuni lähenevad, aga viisat ikka postkastis ei ole...Aga õnneks mu sisetunne mind ei petnud, ja viisa saabus täpselt sel päeval, kui pidigi. 4 päeva enne väljalendu.

3 päeva enne minekut oli K pool oma pileteid ja viisat ja muid vajalikke pabereid välja printimas, kui tegin K-le nalja, et huvitav, kas mu lennujaamad ikka klapivad...See oli hea nali, sest ilma naljata, poleks ma tõenäoliselt avastanud, et mu rahvusvaheline lend maandub Melbournes Tullamarine lennuväljal, aga kohalik lend Sydneysse väljub Melbourne uuest väiksest Avaloni lennujaamast...Tegin siis Jetstarile skaipi - ootasin 12 minutit neil liinil, siis oldi nõus mu lennu aega muutma, aga kui selgus, et tahaksin tegelikult muuta Avaloni Tullamarine vastu, öeldi, et "seda kahjuks ei saa" ja siis enam mu küsimustele ei vastatud ja mingi hetk hakati lobisema kellegiga ja ma siis katkestasin kõne...

Otsisin siis endale uue lennupileti, seekord Virgin Bluega - ja jälgisin ekstra hoolikalt, et lennujaam klapiks - ostsin pileti ja oli hetkeks juba rahul ja tegime K-ga jälle nalja, et peaks ikka korra veel piletid üle vaatama, et kõik klapiks! :D Kell oli siis juba 3 öösel, kui avastasin, et mu rahvusvaheline lend jõuab Austraaliasse mitte 26.juuli vaid 27.juuli, aga seda kuupäeva erinevust ei olnud lennupiletite väljaprindil näha, ja nii ma siis pidin maksma lisaks 500 krooni, et muuta lend päev hilisemaks...(paar nädalat hiljem leidsin, et ühel esimestest Estraveli väljaprintidest ikkagi oli märge lend saabub +1 päev; kahjuks mitte aga hilisematel väljaprintidel, kui olin vahetanud lennukis istekohti jms...).
Nii sai ka Macquarie Ülikooli Välisüliõpilasteenistus minult umbes 3 täpsustust, saadetud tunniste vahedega, millal nad täpsemalt peaksid mind lennujaamast üles korjama. (Ja tegelikult tühistati lõpuks mu kohalik lend ja mind pandi teisele lennule, õnneks varasemale ning istusin Sydneys lennujaamas ja mõtlesin, et kas keegi siis lõpuks ikka tuleb ja korjab mind üles või mitte..ja tuli...üks ülimalt vahva ja armas Uus-Meremaa verd vanahärra, kes mulle varase hommikutunni pärast ka ühe kohvi välja tegi).
Seega võttes arvesse kõiki võimalikke sekeledusi, läks mu saabumine väga sujuvalt...ja jällegi leidis kinnitust see, et "Ei tasu muretseda, enne kui ei ole põhjust, sest tegelikult võib kõik minna paremini kui arvad." Ja enamasti lähebki!

Sellise suhtumisega olen ma siin 4 õnnelikku nädalat olnud. Ja mul on tõeliselt hea meel, et ma siia tulla otsustasin, kuigi õppeained, mida ülikool mulle pakkus ei ole magistri, vaid 4 aasta õppeained.

Austraalia kõrghariduses on 3+1+2/4 süsteem.
3 aastat undergraduate ehk bakalaureus
1 aasta koorekihile Honours ja muudele Postgraduate Diploma (erinevus on prestiižis ja selles, et Honours tudengid teevad uurimistöö, 60% kogu õppest, individuaalselt; PGD tudengid viivad uuringu läbi rühmas, aga iga üks kirjutab töö iseseisvalt).
Edasi Postgraduate Studies
Master of Research või Master of Coursework (esimene siis teadusmagister, teine praktiline)
või Doctor of ....(mis lisab magistrile 2 aastat juurde, kokku 4)

Seega võtab siin doktorikraadi saamine aega 8 aastat.

Nüüdseks hakkab mulle tunduma, et kõrgharidust ei omanda siin teps mitte nii suur protsent elanikkonnast nagu seda on Eestis. Kõrgharidus on üsna kallis (1 semestri hind kõigub 10 000-20 000 dollari vahel). Paljud tudengid käivad kooli kõrvalt tööl. Lisaks õppemaksule on vaja osta ka kursuseõpikuid (courseReaders) - sageli on need õppejõudude endi kirjutatud, ja nii hea lisaraha teenimise võimalus. Nende raamatute hinnad kõiguvad vahemikus: tasuta - paarsada dollarit.

Kuna ma siin praegu suu puhtaks räägin võin valgustada veidi veel muudes finantsaspektides minu siiatulekut.

Lisaks õppemaksule peavad tudengid kusagil ka elama - Macquarie University on Põhja-Sydneys ülikoolilinnak, mis on ääristatud ülikoolile kuuluvate ridaelamutega. Nädalaüür kõigub 150-200 dollari vahel.
Tudengiviisa maksab ca 7000 krooni, ühesemestri tervisekindlustus 2300.
Kulu lennupiletitele tõenäoliselt jääb 22-25 000 piiridesse (ma ausaltöeldes ei saa aru, mille järgi DORA7 toetuse reisikulutusteks annab. Näidake mulle, kui paljud suudavad 13 000 krooniga siin unenägudemaal ära käia, isegi kui maha arvata mu äpardus lennupiletidega).
Toidule kulub nädalas (sõltuvalt vajadusest) 30-70 dollarit.
(enamasti tuleb hinnad korrutada ca 1.5-ga, liha 2-ga, piim on enamvähem samas hinnas).
Riided jms on enamvähem samas hinnas kui Eestis.
Greppi taolises restoranis on praad ca 20-30 dollarit,
kinopilet 8-15 dollarit.
kontsert-ooper ooperimajas ca 40-100 dollarit
Ühistranspordi osas hinnad erinevad, sõltuvalt mitu tsooni (kui pika sõidu) plaanid läbida.
Keskmiselt on 1 ots 25 krooni, edasi tagasi tudengile 45 krooni.
Nädalapilet tudengile 24 dollarit (ca 260 krooni), täiskasvanule topelt.
Selle piletiga saab tasuta sõita bussides, metroorongides, trammides ja linnapraamidel (jah, ka praam on üks ühistranspordivahendeist).

Mul on õnnestunud leida endale üks tore kursusekaaslane, kes varustab mind tasuta nüüd pagaritoodetega, sest ta naaber on pagar ja nii on mul vahvad saiad-küpsetised tasuta laual.
Häid inimesi on mu ümber sattunud teisigi - mu korterikaaslane Jaapanist lõpetas pidulikult ühe peatüki oma doktoriväitekirjas ja tegi mulle sel puhul õhtusöögi Jaapani restoranis välja. Samuti õnnestus tal miskitpidi saada tasuta piletid väga huvitavale üritusele - Thai Puppet Show. Soovitan, kui kellelgi tulevikus selline üritus jalgu jääb..kehade võluv sünkroonne liikumine...ja elluärkavad meetripikkused detailselt voolitud ja säravad nukud...

Mul on harjumus välismaal elades endale asendusvanemad otsida, ja õnneks olen leidnud ka Sydneys endale "vanemad". Gerdi ja Marleeni armsad sõbrad Brian ja May, kes mind enda pool nii lahkelt võõrustanud on ja mind kutsunud kaasa ka amatöörteatrisse...
Briani vitaalsus ja elujõud ning sära May silmis kinnitab jällegi, et targalt elades on inimene kui vein - aastatega aina küpseb ja muutub paremaks....

Macquarie Ülikooli jõudsin ma läbi ühe südatalvise õhtuse otsuse, kui kandideerisin AEN (Australian European Network) stipendiumile. Sel korral ei ole mul Austraaliasse tuleku suhtes olnud erilist elevust - ka siin olek on üsna loomulik ja lihtne - ja seetõttu oli see isegi veidi oodamatu, kui mulle stipendium anti. AEN programmis osaleb 8 Austraalia ülikooli, seega asusin ma nende kodulehtedel infot koguma ja valisin AEN nõudmiste kohaselt välja 3 ülikooli: minu enda salajane eelistus oli Macquarie, aga huvitava õppekavaga tundusid ka Deakin ja Griffith. AEN vist tunnetas mu sisemise valiku ära, igal juhul nad pakkusid mulle Macquariet, koos hoiatusega, et sinna magistriprogrammi on raske pääseda, millele hilisem reaalsus ka pitseri pani. Nimelt peale pikki läbirääkimisi ja eesti õppeainete inglisekeelde tõlkeid ja kinnitusi dekanaadist ja erinevaid motivatsioonikirju ja soovituskirju Macquarie Ülikooli psühholoogia osakond ikkagi ei uskunud, et ma kõlban nende magistris õppima. Kohale jõudes nad selgitasid, et neil on kliinilise psühholoogia magistrisse hirmus suur konkurents (mis tundub tõesti ülehaibitud olevat), sest tegemist on ühe prestiižikaima kliinilise psühholoogia programmiga Austraalias. Siiski on mul teatavaid kahtlusi nende põhjenduse osas - sest 2a psühholoogia magistrant Austriast saab võtta kaks kliinilise psühholoogia magistri ainet. Seega mulle tundub, et tegelikuks põhjuseks on: "Is Estonia really a country?". Ja olgem ausad, mingi postsovieti riik, kus rahvaarv on naljanumber, ei ärata erilist usaldust. Ja miks peaks üldse kaalumagi mingi kahtlase riigi välistudengile ainete andmist, kui iga teine siinne 4-aasta tudeng palavikuliselt üritab justnimelt kliinilise psühholoogia programmi sisse saada.

Stipendium kindlustas ainult tasuta õppe, ja sealt algas siis jaht Kristjan Jaagule ja Dora7-le. Sellega oli veidi pusimist, ja tänu järjekordselt väga toredale ja abivalmis välisüliõpilasteenistuse koordinaatorile, õnnestus mul juuni keskpaigas saada jällegi veidi ootamatult DORA7. (kuna kandideerimistähtajad olid juba möödas, siis tegelikult ma isegi ei kandideerinud enam, aga mu koordinaator oli seda omal algatusel teinud). Ja kuigi ma olin juba rahul, et mu sõit jääb ära, sain ma ootamatult juunis ikkagi "väljalennu loa".

Õnneks anti ka muu töökohalt - kliinikumist - jah-sõna 22-nädalaseks puhukusepikenduseks, ning ka minu tore magistritöö juhendaja lubas kätt pulsil hoida seniks kuni ma ära olen.
Dora7 stipendiumileping sai kiirelt sõlmitud ja ülikiire oli ka rahaülekanne, mis tegi asjad minu jaoks oluliselt lihtsamaks - lennupiletid olid nagunii juba kallimad, sest aega oli minekuni 1 kuu.

Kui nüüd tagasi Macquarie Ülikooli juurde tulla, siis võrdluseks võib tuua tudengite arvu: ca 30 000.
Ülikool vaevleb kergelt majanduslikes raskusest - ka siin on vähendatud loengute arvu ja rohkem on iseseisvat tööd. Suur sissetuleku allikas nende jaoks on välistudengid ja seda on näha ka tänavapildist - üle poolte tudengitest on pärit Hiinast.

Mul on sel semestril 3 õppeainet:
Psychology At Work (Töö- ja Organisatsioonipsühholoogia)
Advanced Health Psychology (Tervisepsühholoogia)
Ja uskuge või mitte...aga selline aine nagu:
Psychology of Driving (Liikluspsühholoogia) - mis minu jaoks ei haaku väga minu kitsamate erialaste huvidega, aga on väga vahva kursus (ühendades endas tähelepanu, isiksuse, sooliste erinevuste jms psühholoogiat). Kursusel on kokku minuga 6 tudengit, seega on meil selline mõnus arutelugrupp. (eelmisel aastal olevat ainet võtnud ainult 1 tudeng ning nii nad istusid 12 nädalat kabinetis kolmekesi, sest ainet annab kaks õppejõudu - milline luksus!).

Kõikide ainete osas pean mütsi maha võtma siinsete tudengite ees, meeletu õppimine, sest tegemist on 4-aasta ainetega, seega kõigil terendab silme ees, kas lõpp ja siirdumine tööturule või tiheda konkurentsiga magistriõpe. Tööpsühholoogia õppejõud meenutavad seda asjaolu pea igas loengus.

Ja ma sain oma esimese šoki, kui tegin ettekande, mis pidi olema 10-minutit - aga tegelikult oli see petekas. Sest kohalikud tudengid tegid ülimahukad ettekanded, mis venisid 20-25 minutit pikaks. Hinne "D" oli esialgu õudne, aga siis selgus et D on tegelikult Distinction, seega on selle väärtus "B".

Iga minu õppeaine maht on "4 Credits", mis Eesti süsteemi ülekantuna annab10 EAP.
Seega oli mu selle semestri koormus eilse seisuga 30 EAP, tänasega aga lisandus praktika Research Assistant'ina Emotional Health Centre's, mis lisab mulle 7.5 EAP ehk 3 Credits.

Minu tänane postitus sai alguse tegelikult mõttest "Muretsemine on mõttetu. Sest lõppude lõpuks läheb kõik teisti kui oled planeerinud. Lõppude lõpuks läheb kõik paremini."
Võib olla päris alati nii ei saa öelda, aga selles olen nüüdseks küll veendunud, et kõigis olukordades, kuhu olen sattunud, saab leida midagi kasulikku. Ja vahel ikka on kõhe tunne, sest tegelikult on läinud praegu kõik paremini kui olen oodanud.

Minu väite põhjendus:
1) Tööpsühholoogia on olnud ülipositiivne üllatus. Aine on väga huvitav, seda annavad entusiastlikud ja andekad õppejõud, kes ise töötavad paralleelselt ka firmades konsultantidena - seega ujuvad kui kalad vees organisatsioonimaailmas.
2) Tervisepsühholoogia teine semestripool tõotab tulla vahvalt praktiline - lõdvestamistreening jms
3) Liikluspsühholoogia on lõpuks selline vahva rakenduslik aine, kus kõik minu eelnevad tähelepanu ja teadvuse jms eksperimentaalpsühholoogia teadmised kuluvad marjaks ära.
4) Ootamatult tore praktikavõimalus!
Nimelt ootan põnevusega praktika algust! :) Minu juhendaja on Helen Donn, pärit Inglismaalt. Tulnud siia backpackerina, aga siis jäänud paikseks ja nüüd töötab teadlasena ülikooli juures. Nad on lõpetamas 8-a pikkust longituuduuringut väikeste lastega, kes on häbelikud, kartlikud ja äreva kiindumussuhtega. Nende eesmärgiks oli uurida, millised neist ja teistest omadustest ennustavad hilisemas eas ärevushäiret. Nüüdseks on nende uuritavad lapsed 12-a. Ja nad on alustamas uut longituuduuringut, kus planeeritakse teha terapeutiline sekkumine 50-le 4-aastastele lastele, samaväärse kontrollgrupiga.
Minu osa saab loodetavasti olema tutvumine eelneva tööga, ema-lapse videode kodeerimine, vajalike testikomplektide valik ja kokkupanek ja kui hästi läheb saan koostöös ühe kliinilise psühholoogiga ka mõnd last testida ja ehk isegi ka veidi terapeutilist sekkumist. :)

Eelnevat arvesse võttes arvasin ma, et mul lihtsalt veab. Aga viimaste sündmuste valguses olen ma hakanud arvama teisti. Nimelt on mul ümber mõned inimesed, kes muretsevad hirmsasti. Noh, muretsemiseks ju võimalusi on: erinevad nõuded essee esitamisel (küll peab neid saatma läbi Turnitin plagiaadikontrollifiltri ja panema varukoopia osakonna postkasti ja siis veel webct'sse üles riputama). Muretsetakse ka stipendiumite laekumise ja muude asjade pärast. Mulle hakkab nüüd aga tunduma, et minu meel on rahul mitte ainult sellepärast, et mul eriliselt hästi läheks, vaid et ma lihtsalt ei muretse enamasti.

Seega ongi mul praegu käsil väike eksperiment: "Kas muretsemata saab planeerida nädalast retke Austraalia sisemaale - kõrbesse?"
Plaan on rännata veidi Ulurus, Kata Tjutas, Kings Canyonis, West McDonell ja Kakaduu Rahvuspargis.
See retk tõotab tulla üsna kulukas ja raputada meid tühjaks kogu reisimiseks mõeldud rahast - üritame praegu reisi saada 1000 dollari piiridesse.
Aga siin ilmnes suur erinevus minu ja mu reisikaaslase vahel. Ja minu jaoks ootamatu, sest ma olin harjunud reisima kas Mati või Külliga, kes üldiselt on mõlemad väga rahumeelsed! :) Aga minu reisikaaslane on selline viks härrasmehe tüüpi Indialane, kes algselt ütles, et tema teeb Indias metsikuid džunglireise, aga nüüd kui me reisiplaane tegema hakkasime, on ärevust palju tekkinud.
Näiteks, kui tegin enda meelest suurepärase ettepaneku, et magaks kõrbes põõsas, et karavanpargis ööbimise pealt kokku hoida, vajus ta näost ära: "Oioi, see on ohtlik - trahvid on vähemalt 100 dollarit!" Ma küll üritasin selgitada, et mu sõbrad reisisid nii mitmeid nädalaid...asi lõppes emotsioonidega. :)
Teiseks tuliste arutelude teemaks on meil praegu liiklusvahend. Ja üks variant oleks rentida auto, mis nõuaks kahekesi reisides meilt umbes pool eelarvest. Teine võimalus oleks kasutada ära pakkumised, kus autorendi firmad otsivad inimesi, kes nende autod teatud sihtpunktidesse tagasi viiks. Leidsimegi minu meelest ühe väga vahva campervan'i, millega saaksime läbida 1500km 2500st. Päeva rent on koos kindlustusega 25 dollarit+ diisel. Aga oh õnnetust!" Tegemist on ju "hiilgasuure" automürakaga!", minu reisikaaslase sõnul. Ja selle asemel, et vaadata asja positiivsele küljele - mõnus mugav voodi vähemalt osaks ajaks teekonnast+ dušš ja võimalus ise toitu valmistada...ja 4-5 päeva, millest minu arvestuste kohaselt piisaks küll. Ja huvitav on isegi, et kui me vaatame sama fotot sellest campervanist, siis temale paistab see, mulle tundub, oluliselt suuremana...

Ja nende näidete varal mul on üha rohkem tunne, et iga reis, semester välismaal võib kaasa tuua potentsiaalseid ootamatuid olukordi, ja muretsejatele anda suurepäraseid võimalusi muretsemiseks...
Ja kui ma enne arvasin, et ma olen õnnelik, sest mul lihtsalt ei ole üldse probleeme, siis nüüd mulle tundub, et mul ei ole probleeme, sest ma ei defineeri teatud olukordi oma elus kui probleeme, vaid kui väljakutseid, kui võimalusi...

Seega minu tagasihoidlik soovitus on: kui te olete suured muretsejad, ärge minge reisima või vähemalt ärge minge reisima nii, et lahtisi otsi on palju. Te lihtsalt ei naudi seda kogemust nii palju ja võtate tuju ära ka enda ümber olevatelt inimestelt. Valige selline parajalt ärevusttekitav olukord - et natuke oleks teadmatu, aga mitte üleliia...minge alguses näiteks Euroopasse vahetusüliõpilaseks...või tehke häälega tiir peale Eestis, siis Euroopas.. ja siis pistke nina kaugemale. :) Loomulikult jääte te ellu ka mujale minnes ja teil on kindlasti ka hiiglama vahvaid aegu, aga ma garanteerin naisolevustele vähemalt mitmel korral punaseks nutetud silmad ja meesolevustele ebamugavuse ja ärritunud meele! Ja nutta muidugi tasub, see maandab stressi. Ja kui Te juhuslikult ikkagi olete selles olukorras, siis järgige Mati üleskutset: "See, kes küsib, sellele antakse!" Niiet, ei tasu käed rüpes istuda, vaid alati mõelda, kas antud olukorras ma veel midagi teha saaks. Üldiselt saab küsides juhtuda ainult kaks asja: antaksegi või siis ei anta. Aga kehvemaks üldiselt ei lähe asjad - kui ilusti küsida! :)

Ja minu kummardus Sulle, kes Sa kõik selle kraami läbi lugesid! Kui Sa seda tegid, siis võid jätta märgi maha oma vägiteost kommentaarina. :)

lihtsalt inimene

Noore psühholoogina ma ikka vahel ütlen endale, kui raske hetk on:
"Mis see muretsemine ja enda kirumine ikka aitab. Ega see targemaks ja südamlikumaks ei tee. Ma lihtsalt ei oska veel nii hästi, kui kogenud psühholoogid."
Olengi mõelnud, et mida siis endale õigustuseks öelda, kui ma ei ole enam noor psühholoog.
Täna sain vastuse.
Paul E. Hollandist ütles enda "rasketest lugudest" rääkides:
"Well, what can I do. I am just a human too." (No mis teha. Ka mina olen lihtsalt inimene)

No, mis see siis tähendab?
Olla inimene? Lihtsalt inimene?
Luba eksida?
Milline oleks maailm, kui eksimine olekski inimlik?
Mis siis saaks meie koolisüsteemist?
Süsteemist, kus eksimise eest saab karistada.
Ja naljakas, et kooli peetakse õpikeskonnaks.

Swami Satchidananda ütleb: "the best time to think is when you are disappointed."
Ja ühes raamatus on kirjas nii, et "kui pattu teed, paranda meelt."
Ja siis on veel öeldud: "Mis siis juhtus? Ja kuidas teinekord peaks tegema?"
Ei ole öeldud...põhiline on karistada ja süüdi tunda.
On öeldud,"Paranda meelt."
Ma olen mõelnud, et kui see mulle 2006 sügisel ei oleks pärale jõudnud, siis...
Nii hea on ikka, et vahel mõni mõte nii väärtuslik on.

Ja üldse on viimane öö ja päev kaunid olnud:
Eilne sulni hääle ja kaunistavas raseduses õõtsuv Helin-Mari Arder Gen'is.
Terav-roosa päikeseloojang Emajõe kaldail ja Ilmatsalu väljadel.
Pärdi "Sarah was ninety years old" müstilisus.

Ja on tunne, et mõned ikkagi suudavad mõtteid lugeda.
Johannes Estost helistati just nüüd, kui mul oli vaja.
Ei varem ega hiljem, kui oleks olnud liiga hilja. :)
Käisin elus esimest korda kirjastuses...täitsa kirjastuse mõõtu -
raamaturiiulid, tugitoolid, hubaselt intellektuaalne.
Uurisime siis seal kahekesi riiuleid ja hea meelega oleks sinna lugema jäänud.
Sain kingituseks raamatu ka. :)

Elu on ilus!
Tänud Sulle ja Su palvetele, K!

kevad ja sügis ja...

Kevad tundub dualistlik.
Maa on kas täis kõdu, millest talv elu välja külmetas.
See kõik on surnud.
Ja sealt surma seest sünnib elu.
Ja see kõik on elust pakatav.
olgu see sinilill, katkujuur, paju tudu..
Olgu kes või mis tahes, aga ta on väga elus.
Elu ja surma vahel on selge vahe.

Sügis on aga olemuselt muutumises...
Sügisel kõik küpseb, vananeb..
Elu lahkub loodust aegamisi.

Et kevadel pauguga sündida.
Mis hetkel algab elu?
Mis hetkel sünnib uus?

Mõned inimesed usuvad ja räägivad pöördumisest, meeleparandusest, kirgastumisest.
Need justkui oleks oma olemuselt dualistlikud..
Nagu rasedusega - ei saa olla natukene rase.

Mulle tundub, et meie elus on kevadeid ja sügiseid...
Ja talv ja suvi on ka.
Puhkamine ja tegutsemine...

Need on nelja aastaaja inimese mõtted.
Aga kuidas mõtleb ekvaatori inimene?
Näiteks Singapuri inimene.
Seal mahub see muutumise ja kordumise rütm ühe päeva sisse.
Hommikul päike, õhtul äike.
Ja vihm.
Ja kõrbes...ja veel kusagil...kuidas küll nemad mõtlevad?
Küllap siin samaski on teistsuguseid mõtteid ja äratundmisi.
Aga vahel peab uuteks mõteteks ka kaugele minema.
Eemalt vaadates paistab ka kodu teisiti.

imed toimuvad kihiliselt

TEDxTallinn: Olev Poolamets from Tedsterid on Vimeo.

Parem magada kui halba kõnelda

Sa'adi Shiraz jutustab enesest järgmise loo:

Lapsena olin ma vaga poiss, agar palvetaja ja hardusharjutuste sooritaja. Ühel õhtul lugesin koos isaga õhtupaleid, püha Koraan süles.
Teised toas viibijad jäid tukkuma ja olid peagi uinunud. Ütlesin oma isale: "ükski neist unimütsidest ei ava silmi ega tõsta pead palveks. Võiks arvata, et nad on surnud."
Isa vastas: "Armas poeg, mulle oleks meelepärasem, et sinagi nende kombel magaks, selle asemel, et teistest halba rääkida."

(Lugu raamatust "Linnulaul")

Vahel on valus

Vahel on kusagilt ikka valus.
Ükskõik - kas hingel või ihul.
Või kas ongi nende vahel vahe?
On need mündi erinevad küljed?

Vahel on kusagilt ikka valus.
Ja selles valus saan tunda kaasa.
Tunda sama valu, mida kõik maailmas,
seista kõrvu teiste - valus olijatega.

Ja mis selles valus teha?
Püüda sellest vabaneda?
Eitada?
Emmata?
Mitte soovides, et see jääks kestma,
vaid mõistes, et vahel on -
vahel on ka valus.

Ent selles valus alles jääb kõik -
inimlik ja soe ja elav.
Jääb lootus.

(D.Kareva /ka suures valus võib olla õnnelik/
/See on tõelusetunne. Tunne, et oled osa tervikust./
ööülikooli salvestus: Õnne õpikoda, sepikoda, trepikoda...)

Elu on ...

Täna siis selline päev.

Ma ikka veel mõtlen, kui tähtis see on, kuidas lõpetada lauset:
"Elu on..."
See kõneleb.

Kuidas Sina seda lõpetad?

Ja see on tõeline väljendus lausele:
"Elu on kunstiteos"
Iga hetk sellest.

Mulle endiselt meeldib:
"Elu on muusika"

õnnetuses õnnelik

Hääl
Ma hüüan Sind ja tundub: Sina mindki.
Kuid ma ei kuule, on see nii või ei.
On kuristikke, millest üle lindki
ei lenda. Ja on vaikus nagu sein.


On kujutlusi, millest tardub hingki.
 (D.Kareva, 1978).

Leidsin raamatukogust Dorise Deka.
Ja lugesin siit ja sealt.
Kuigi meid eraldab rohkem kui 30 aastat,
rohkem kui minul on aastaid,
siis mõtted on samad,
ja valus, rõõmus ja äratundmiseski sarnast.

Ja tänases on olnud kurbuse magusat valu,
nii sobivadki siia juurde Dorise mõned luuletused.

Ent ometi on selles õnnetuses teadmine, et varsti on see jälle otsas.
Isegi kahju on sellest veidi, et ei usu enam seda, et õnnetu-olek jääbki kestma.
Sest kunagi ei ole ta jäänud.
Ja huvitav on mõelda,
et miks just täna
ja miks just nii.



Ja see homse õnnelikkuse ootus ei lasegi olla suures sügavas kurvastuses.
Aga ehk nii ongi parem.

disharmoonia ja harmoonia

"When Differentiation and Negative Affect Lead to Integration and Growth" Gisela Labouvie-Vief, University of Geneva. American Psychologist, sept 2008.

Magistritöö tarbeks artikleid puurides jõudsin väga huvitava teemani: konflikt meie sees, negatiivsed tunded, stress ehk disharmoonia, võiks öelda, arendab meie isiksust - aga ainult siis, kui on palju positiivseid tundeid, vähe negatiivseid tundeid, ent ei tunta ebamugavust ega hirmu negatiivsete tunnete suhtes. Sellisted inimesed on empaatilised, eluga rahul, terved ning hindavad oma suhteid kõrgelt. Nad suudavad toime tulla elu mitmetähenduslikkusega ning on valmis enda emotsioone tunnistama ning nendega tegelema. Autor toob välja ka veel "düsreguleeritud", "end-kaitsvad" ja "keerulised" inimesed. Esimeste puhul on kõik eelpoolnimetatu väga madal, v.a negatiivsed emotsioonid. Need self-protective tunduvad olevad minu jaoks "tardunud", eitavad maailma kui vahel üsna mitmetahulist kohta, eitavad ebamugavaid tundeid ja situatsioone, on väga madala empaatia-võimega. "Keerulised" on aga pigem need, kes on pidevalt emotsioonide tuultes.

Selle artiklini jõudsin viite abil, mille leidsin mind algselt huvitanud uuringust: "the dynamics of death and meaning: the effects of death-relevand cognitions and personal need for structure on perceptions of meaning of life". vabameelses tõlkes: surma ja tähenduse otsimise tants Surma teema paelub mind endiselt. :)

Kokkuvõttes on endiselt paeluv minu jaoks see, mis on disharmoonia osa meie elus, mida tähendab harmoonia....eelnevast võiks järeldada, et aktsepteerimine ning mingi baas-eneseusaldus ehk aitavad integreerida omavahel ebakõla ja harmoonia...ja jõuda alguskokkukõlani?!

3 mõtet, 3 idiooti

Väga tahaks oma mõtteparved siis ritta seda, neid korrastada,
aga magistritöö nõuab pidevalt oma osa.
Ja soome keel ka (mis on ihan kaunis)

Aga tänased ja eilne märksõna:

Eesti Üliõpilaste Selts, kõnekoosolekute sari.
Täna oli Peeter Olesk kõnelemas teemal "Eesti kultuur globaliseerumise taustal"
palju oli tema kõnes "tainapäid", "idioote", "kultuurituid"...tema ise aga!?
Kas selleks, et kritiseerida on vaja nimetada inimesi nii?
Vastakad tunded - kas tarkus saab olla ilma eetilisuse ja vooruslikkuseta?
Kõle, hukkamõistev tundub.
Ja jättis tunde, et Eestis on vastik elada,
aga kui moslemid siia tulevad, siis peavad ka selle vastiku maailma vormi end suruma.
Aga müts maha tema kõnelemise oskuse ees. Tõeliselt nauditavalt lühikesed, sisutihedad mõttekäigud. Hästi esitatud argumenteeritud essee - sisu oli see, mis ängistas.

Teine märksõna tänases päevas - kurb on avastada end midagi hirmust tegemas.
Ujudes avastasin, et ujun kiiremini hirmust, et teine ette ei saaks.
Jah, kui paljusid asju me hirmust teeme?!
Aga tore mõelda, et kui Kristiina hõbeda võitis,
arutlesin mina samal ajal ujudes, et hirmust peab loobuma.
Esmalt tuleb seda hirmu vist emmata. Seejärel sellest lahti lasta.

Film "3 idiooti". Bollywoodist tuleb ka väga tuumakaid filme, mis on küll vürtsitatud traditsioonilise India tantsu-laulu ja romantikaga, ning omapärase naiivse huumoriga. Film puudutab haridust, haritust ja õppimist.

inimene on hapukoor

Igast inimesest võib saada Inimene.

Nii nagu tühipaljast hapukoorest plastikkotis võib saada hõrk Hapukoor Suhkruga (Meekoogi kihtide vahel).

Siis jäin mõtlema, et mis sorti toiduaine mina olen?

Hapukoor pakkus mulle täieliku Wow-elamuse, sest ma ei uskunudki, et ta nii hästi maitseb. Mõne inimesega on ka nii, pealtnäha täiesti keskpärane...aga tegelikult!
Munadega on jälle nii, et algusest lõpuni on nad väga nõudlikud. Hoidma neid peab ettevaatlikult, avama ettevaatlikult, vahustama ja siis vahtu muude ainetega segama väga ettevaatlikult. Ja kui valdavalt munadest midagi teha, tuleb ka küpsetada väga hoolikalt.
Ja siis veel rukkijahu, millest tuleb Leib - see sobiks minu meelest Eesti Meheks.


Sellised mõtted siis Meekoogi küpsetamisel. Väga viljakas tegevus. :)

Ja väiksed seenenöpsud tegin endale preemiaks.

avameelsus ja alandlikkus

Avameelsus ei tähenda seda,
et räägid kõigest.

Alandlikkus ei tähenda seda,
et lased end alandada.

(Sellised mõtted tulid K-le ja mulle Mokas teed juues, peale Ericut otsides filmi)

mõtlemiseks on vaja kahte inimest

Mr Fred viimane lõik 132 lehenumbril:
"Juri Lotman ütles kunagi, et selleks, et mõtelda on vaja kahte inimest./.../Ma olen praegu nüüd selle teiega kokkusaamise jooksul järsku leidnud ennast mõtlemas... Need mõtted on nagu linnuparved. Üksi olles jääd nendega hätta, lendavad lihtsalt laiali ja sa ei saa kuidagi neil silma peal hoida. Võimalik, et raamat on lugeja jaoks teise inimese rollis, aitab natuke mõtelda või kaasa mõtelda."
***
U.O ja F.J vestlus oli väga huvitav. Mul ka tekkis mõtteid ja mõtlesin kaasa. Mitmel korral isegi muigasin ja mühatasin, nagu mul vahel ka loengus kombeks teha on.. :) Ei tea, kas keegi täna minu loengus ka nii, nõusolekumärgiks, mühatas. Juri Lotmanist küll räägiti.
Loengust veel nii palju, et tore, kui vahel antakse teine võimalus - võimalus midagi paremini teha.
Ja loengust veel nii palju, et kogu loengu aja hõljus kusagil mu peas see Askoga vestlusest pärit mõte: et kes lõpuks on õpetaja ja kes õpilane...see kokkupuude muudab ju mõlemaid. Ja õpetamise-kogemused alati on kuidagi väga võimsad õppimise-kogemused.
***
Ja ma olen ikka mõelnud, et miks ma siin seda veebipäevikut pean. Võiks ju paberpäevikusse kirjutada. Käekiri on halb, proovisin alles eilegi. Vahel mõned väga isiklikud ja toored mõtted kirjutan suure punnitamisega pruuni Paadi-pildiga päevikusse.
Ja täna mõtlesin, et vist Fredil on õigus,. Mu mõtteparved lendaksid ka nagu linnud igasse ilmakaarde. Sageli lendavadki. Ja ühtaegu huvitav ja veidi hirmutav on neid siia kirja panna. Iseendale tulevikus lugemiseks, aga ka endast äraandmiseks. Sest täna õhtul teenis minu nõusoleku-mühatuse ära seegi, kui Fred ütles, et avalikuks tehtud sõnad või teod, nende üle kaotad kontrolli ja õiguse. Need hakkavad elama oma elu.
Ja ikka ja jälle olen kustutanud mõne blogipostituse osaliselt või täielikult, sest tundub, et ei tahaks raisata lugejate kallist aega. Kuigi eks see lõppeks on igaühe enda valik, kas ta nende ridade lugemiseks aja võtab või mitte.
***
Jah, ma olen hirmus õnnelik, sest mul on viimane pool aastat olnud justkui nukkumise-aeg. Olen saanud lamada põrandal vaikuses ja Pärdi "Alinas" ja nüüd ka Pärt U. "Paradiisis" ja "STE-005-s", ja lugeda ja filme vaadata, ja sõpradele leiba ja chai'd pakkuda.
Aga huvitav aeg on ka tulemas, täna on jällegi see tunne, et varsti tuleb. Või juba algas. Kui saab see kookonis olemine läbi ja eks siis paistab, mis välja tuleb.
Ja ehk tuleb selles päevikus siin puhkeperiood.
Ei tea muidugi seda ette, mis kurvi taga täpselt on.
Aga tunne on. Muutuse tunne.

hingamise päev

Täna kerkis bakterite hingamisest ahjusoojas leib.
Täna oli ka minu hingamise päev.
Olin iseendaga iseendas.
Armastasin Armastust.

Täna oligi selline jumalateenistus ja hingamisepäev.
Minu sees.

Ja jutluseks Pille Valgu "Elu väikesed õnnehetked"
Ei ole seal "sõnu" Jumalast?
Siis pole see jutlus?
Igas sõnas võib olla Jumalat ja jutlust.
Ja igas "Jumalas" ja "Jeesuses" tühjust.
Ei Jumal oota ainult kirikus või orelihelis,
Jumal kõneleb ka linnulaulus, vaikuses, tulepraksumises, vaikses lumesajus, ema hääles ja hingerahus.
***
Oh vend, kuis mu süda igatseb Õpetajat,
kes tõelise armuga täidaks peekri,
jooks ise ja siis pakuks mulle!

Tema loori kergitab silmilt
ja teeb nähtavaks Jumala tõelise pale.

Tema avab salamaailmad
ja muusika, mida keegi ei mängi,
mu kõrvule kuuldavaks teeb.

Tema tõestab, et kurbus ja rõõm
on üks ja seesama;

Tema täidab kõik kõne
puhta armastusega.

Kabir ütleb: Tõesti kaob hirm
sellise Õpetajaga
kõrvuti kulgedes!

inimene on disharmooniline

Eile avastasin kahetsusega, et olin loengut ette valmistades unustanud vaadata ETV saadet kahekõne, kus kõneles Fred Jüssi. Õnneks täna hommikul saadet korrati. :)

Fred ütles, teiste asjade hulgas, et inimene on disharmooniline. Jäin selle üle mõtlema.

Kuigi minu eelmises postituses ma kõnelen, mida tähendab harmoonia, siis ma usun, et me kõik teame ka seda, mida tähendab disharmoonia ja kuidas see on inimeseks olemise osa.

Ma olen mõnda aega mõtisklenud selle üle, kuidas peaks elu elama, kuidas peaks elus olema põimitud õnn ja õnnetus, rõõm ja kurbus, rahulolu ja rahutus, paigalseis ja edasiminekutung, olevik ja minevikus-tulevikus elamine. Ja mulle tundub, et elu on tõesti nagu muusika - kord on seal ebakõlad, ei ole harmooniat. Ja siis jõuab see harmooniasse.

Ma mäletan neid hetki, kui mängisin muusikakoolis akordeoni ja kui võimas oli see tunne, kui tasastest helidest kasvas muusika valjemaks, sest akordeoni mängides tuleb selleks ka rohkem pingutada ja kõvasti lõõtsa tirida - see tekitas tunde, et ma olen muusikaga üks. Sisemine valjenemine kandus üle akordeoni helidesse ja vastupidi. Vahel mulle tundus lausa, et olen akordeoniga justkui dialoogis. Tekkis mingi side. :) Ja teiste muusikute lugusid mängides oli võimalus astuda dialoogi nendega - püüda tabada seda, mis toimus nende hinges, kui nad ühe või teise pala kirjutasid.

Fred kõneles ka sellest, kui õnnelik on ta Eestimaal elades. Ja kui ilus talv on. Ja mina tunnen seda sama - nii õnnelik olen sel talvel. Rõõm on vaadata, kuidas taevas on iga päev veidi erinev, muutub lume värv, õhkki on iga päev erinev. 

Austraalias olles kogesin seda, kuidas võib ära tüüdata see, kui nädalaid on taevas pilvitu - ikka üks ja see sama teravalt sinine taevas. Ei mingitki muutust, edasiminekut.

Eluga on vist ka nii - ja ega muusikatki oleks, kui ei oleks muutusi, harmoonia ei vahelduks disharmooniaga. Ei oleks ka elu?

Endel Tulving ütleb, et inimene suudab tajuda kronesteesiat - ajalikkust - minevikku, olevikku, tulevikku, enese ajas kulgemist. Teatud amneesikute puhul see võime on ära kadunud - nad elavad olevikus - neil puuduvad isiklikud mälestused, teatud mõttes on sellega ära kadunud ka osa nende identiteedist, enese tunnetamisest.
Ja mõni päev mõtlen minagi, et küll on eriline see aeg praegu - kui justkui olen harmoonias. Aga kusagil on tekkinud minus tunne, et varsti tuleb muutus...ja kunagi on olnud teisiti kui praegu. Kui neid mineviku ja tuleviku mõtteid ei oleks - siis ei oleks ka praegust õnne?

Jah, elu on muusika. :)

***
Fred ütles ka seda, et noore inimese mõtted on teistsugused kui vana inimese mõtted.
Vahel ma loen enda blogi vanu postitusi, ja avastan, et näe...ma enam ei mõtlegi nii...
midagi on nagu küll sama - aga midagi on ka teistsugust.
Ootan põnevusega, millised mõtted on mul aasta pärast, viie, kümmne või viiekümne aasta pärast. :)

"Sleep is comfortable, ...

....but awakening is interesting."

Eile tutvustas K mulle Hazrat Inayat Khan'i.

Ilus.

Keskendunud.

Rahus.

Ja nii kohal -

iseendas ja selles hetkes.

ja veel midagi...


Aga vahel juhtub ka, et uni on reaalsem kui ärkvelolek.
Eelmisel ööl nägin väga erilise unenäo.
Võiks öelda, et tulevikust tulnud unenäo.
Või tulevikku viipava unenäo.
Ei julge justkui öelda prohvetliku.
Või siiski...mis on prohvetlik?
Ja kas tõesti võibki ühel laupäeva ööl,
keset talve kargust ja avarat vaadet,
saada prohvetliku unenäo?

Ja sõnum.
See jääb juba unenäo kangelase lahendada,
sest sai ju talle see räägitud.

Aga see kogemus pani ka mind mõtlema,
miks on nii raske uskuda, et võidki näha unenägusid,
mis on suurema tähendusega, kui lihtsalt uni.
Aga see on ainult mõistus, mis ei usu.
Süda usub ja teab.

Ja elu.
Elu on ilus.
Elu on muusika.
Elu on ülikool.
Elu on põnev.
Elu on hoomamatu.


Ja lõppude lõpuks.
Ei lähegi kõik nii, nagu oled planeerinud.
Vaid läheb paremini.
Lõppude lõpuks.

surm

kümneid tuhandeid kilomeetreid ületav skype kõnes küsis K minult:
"Kas kõik on korras? Miks sa surmast nii palju räägid?"

Ega minagi tea, miks ma surmast nii palju räägin.
Natuke tean ka - olen viimastel aastatel surmaga kokku puutunud.
Eks elu esitabki väljakutseid ja küsimusi.
Ja surm on olnud minu jaoks, hm...ei leiagi sõna...
Mind on hämmastanud mõistmine, et surma nii palju kardetakse,
seda peetakse millekski negatiivseks, isegi õudsaks.
Kardetakse suremist, aga vist ka seda, et elu saab otsa.
Jäävad pooleli tegemised, saavutamata eesmärgid,
sõnastamata mõtted, tunded, soovid,
katkevad suhted,
vähemalt praegusel kujul (sest mitte kõik ei usu, et surm lõpetab kõik suhted)...
ja kõike seda katab mingi teadmatuse loor...
nagu see hõljuv lüüme kardin Harry Potter 5 osas....
Seda ei ole ma vist kunagi väga kartnud,
et teispoolsus õudne on...
Siiski olen pidanud enda jaoks mõtestama surmaga kaasneva elu katkemise.
Augustis Stephen Covey "living the 7 habits" raamatut lugedes
mõistsin, et elu võibki lõppeda.
Mõistsin ka seda kui mitmete rohkem-vähem tuttavate elud lõppesid nii äkki õnnetustes.
Ja siis istusin pea nädala vaikuses ja palves,
ja mingi rahu tuli sellega seoses.
Ja kadus ära ka see hirm, et elu katkeb.
Ja imelik on see, et mida vähem surma karta,
seda suurem rõõm elust tekib.

Ei tea, kas sellepärast tunduvad lumehelbed sel aastal selles pakases nii hingematvalt ilusad,
aeg sõprade, perega väga mõnus ja rahuldustpakkuv.
Ja mingi tasakaalustav jõud on selles ajalikkuse tunnistamises ja tunnustamises,
mis ei lase uppuda ülikooli ja tööga seotud muredesse...
ja seda küsimust on endalt hirmus kasulik küsida:
kui ma sureks, kas ma midagi kahetseks või tahaks elada teisiti -
ja kui avastad, et tahaks näiteks isaga rohkem suhelda,
nagu mina avastasin,
siis ongi vist kõige õigem haarata kohe telefon ja isale helistada,
sest milleks oodata?!
Selles see hirm ju seisnebki, et me lükkame tähtsad asjad edasi,
ja kardame, et elu lõppeb enne, kui saame neile pühenduda.
Ja milline imeline rahu saabub,
kui tehagi neid asju, mis enda jaoks tähendusrikkad tunduvad.
Ja leppida sellega, et me teemegi asju poolikult,
ei lõpeta neid, ei suuda igast hetkest rõõmu tunda...
aktsepteerida iseenda, elu, inimeste, tegemiste ebatäiuslikkust...
ja selles aktsepteerimises ja armastamises kaob ära see haigutav lõhe ideaalse ja reaalse maailma vahel.
Kaob pinge ja selgub see, mida ma tegelikult saan ja ei saa teha...
...aga selgub ka see, et vahel ei saagi aru ja lähebki untsu. :)

Niiet sõbrad,
ärge muretsege,
vaid rõõmustage,
et surm on justkui sõbramaks saanud mulle.

pühadus

Mis on pühadus? Kes on pühak? Milline hetk on püha?

Leivamurdmise ajal palves tuli selline küsimus pähe.
Eks leivamurdmist kutsutakse ka Püha Õhtusöömaajaks.
Miks iga söömaaeg ei võiks olla püha?
Ja kes ütleb, et ei olegi püha?
Kellel on see joonlaud, mis mingi hetke pühadust mõõdab?

Mul on kahtlus, et pühadus on palju lihtsam,

kui ma olen seda ette kujutanud.

Aga ma arvan, et pühaduses on lapsemeelsust,

mängulisust, rõõmu, imetlust, austust, usaldust,

kannatlikust ja armastust.

Küll on hea, et ma teoloog ei ole.

Muidu peaks siin midagi arvama.

Aga muu -loogina võin ma jäädagi selle vastuse juurde,

mis nagu ei olegi vastus.

Mul tekkis Julie/Juliat vaadates mõte, et 

tema iga päev õppis midagi maitsekunstis.

Aga minu aasta on armastuse aasta.

Võiks ka esitada väljakutse.

Et igapäev armastada.

Covey arvab, et armastus on tegusõna.

Seega saaks igapäev teha armastust. :)

Aga, kus on see armastuse retseptiraamat,

et saaks ikka kindel olla, et teen armastust.

:)

parim hetk päevast saabub siis,

kui lähen peale päeva ja tööd oma tuppa.
Panen põlema küünla,
või ka mitte. Vahel vaatan lihtsalt pimedust.
Ja laman oma valge-halli-triibulisel vaibal,
sest see on parajalt kõva ja parajalt pehme.
Ja kuulan vaikust.
Ja lihtsalt olen.
Ja see lihtsalt olemine on kuidagi nii äärest ääreni täis.

Tõnu kirjutab oma Paradiisist.
Ja kui mina kirjutaks kunagi oma Paradiisist...
kas see siis olekski see aeg siin ja praegu - Salmes.
Või oleks see hoopis midagi muud.

***
Suve hakul, veel kahekümne viiesena,
hakkasin enda vanuseks ütlema inimestele 26.
Mul lihtsalt tuli vahetult enne seda päris päeva selline tunne, et 26 tuleb üks imeliselt imeline ja hea aasta.
Ja see on siiani olnud veelgi parem kui oskasin oodata.

Täna, järsku pesu kuivatusrestile kuivama pannes, sooja äsjaköetud ahju äärde, tuli selline tunne, et 27. eluaasta tuleb ka hea, aga teistmoodi hea.
Ja tuli selline helgus ja põnevus nüüd sellega seoses minu sisse.
Oodata on küll päris mitu kuud, aga see ei tähenda midagi.
Häid asju võib oodata küll.
Ja huvitav, et sellised mõtte-tunde erilised selginemised tulevad just kõige igapäevasemaid tegevusi tehes - sokke pestes, pesu riputades, oma vana roosa ja roostetanud jalgrattaga sõites mööda rikkalikult aukudega kaunistatud Karlova teed.
Ja võib olla on need hetked, kui Elu Ülikool just suurimat õppetundi jagab.
Mitte tähtsate lektorite tähtsate sõnavõttude tähtsaid mõtteid täis aegruum.

Nasruddin Hiinas

Mulla Nasruddin rändas Hiinasse. Ta kogus enese 
ümber õpilasi ja juhtis neid valgustumise teel. 
Niipea, kui nad olid valgustuse saavutanud, 
lakkasid nad tema juures käimast.


Ühelegi õpetajale pole auks,
kui tema jalgade ees lõputult istutakse.