"When Differentiation and Negative Affect Lead to Integration and Growth" Gisela Labouvie-Vief, University of Geneva. American Psychologist, sept 2008.
Magistritöö tarbeks artikleid puurides jõudsin väga huvitava teemani: konflikt meie sees, negatiivsed tunded, stress ehk disharmoonia, võiks öelda, arendab meie isiksust - aga ainult siis, kui on palju positiivseid tundeid, vähe negatiivseid tundeid, ent ei tunta ebamugavust ega hirmu negatiivsete tunnete suhtes. Sellisted inimesed on empaatilised, eluga rahul, terved ning hindavad oma suhteid kõrgelt. Nad suudavad toime tulla elu mitmetähenduslikkusega ning on valmis enda emotsioone tunnistama ning nendega tegelema. Autor toob välja ka veel "düsreguleeritud", "end-kaitsvad" ja "keerulised" inimesed. Esimeste puhul on kõik eelpoolnimetatu väga madal, v.a negatiivsed emotsioonid. Need self-protective tunduvad olevad minu jaoks "tardunud", eitavad maailma kui vahel üsna mitmetahulist kohta, eitavad ebamugavaid tundeid ja situatsioone, on väga madala empaatia-võimega. "Keerulised" on aga pigem need, kes on pidevalt emotsioonide tuultes.
Selle artiklini jõudsin viite abil, mille leidsin mind algselt huvitanud uuringust: "the dynamics of death and meaning: the effects of death-relevand cognitions and personal need for structure on perceptions of meaning of life". vabameelses tõlkes: surma ja tähenduse otsimise tants Surma teema paelub mind endiselt. :)
Kokkuvõttes on endiselt paeluv minu jaoks see, mis on disharmoonia osa meie elus, mida tähendab harmoonia....eelnevast võiks järeldada, et aktsepteerimine ning mingi baas-eneseusaldus ehk aitavad integreerida omavahel ebakõla ja harmoonia...ja jõuda alguskokkukõlani?!
1 kommentaar:
Soovitan uurida natuke kaoseteooriat ja mõistet dünaamiline tasakaal: loodusteadustes on antiikne arusaam harmooniast ammu hüljatud. Ka inimpsühholoogias ei näe ma sellele mõistlikku põhjendust. Reduktsionism on kasulik võte, aga see ei tähenda, et asjad ja nähtused päriselt taanduksidki mingile alguskokkukõlale: kõiksus inimkonnale, inimkond minule, mina oma mõtte(tuse)le. Kauge objekt paistab silmapiiril väikese, konkreetse punktina, aga see on üksnes inimmeelte tekitatud perspektiiv, mitte tolle objekti olemus. Lühidalt: ALGUSkokkukõla asemel soovitan otsida erinevate kokkukõlade tekke võimalusi. Ahsoo: viidatud self-protective tüübi musternäidiseks on mu meelest keskpäraselt religioossed inimesed (tavaliselt nimetatakse neid süvausklikeks, aga arvan, et see on ekslik: nad just ei saa usust sügavuti aru).
Postita kommentaar