Viimane rong koju!

Käimas on Sydney Kanada Filmide Festival.
Leidsin endale sõbra Laura, Bostonist,
kes on pärit nelja aastaajaga paigast...
kes armastas lapsena öösiti salaja lugeda...
jah ...meil on palju muudki ühist.
Ühesõnaga leidsin endale kaaslase,
kellega selliseid filme vaadata nagu see siin.
"Viimane rong koju!"

Eks ma ikka soovitan teil seda vaadata,
miks muidu seda postitada.
See film pani mind veel kord väga tervamagusalt mõistma ja tundma,
et ma olen meeletult õnnelik ja õnnistatud tütar,
et mul on vanemad,
kes mind lihtsalt armastavad.
Lihtsalt.
Ja see armastus sünnitab armastust.

Film pakub maalilisi vaadeid ja paiku, millest tuhiseb läbi viimane rong, kandes koju miljoneid ärevaid ja väsinud hingi, kes on rännanud maalt linnadesse tööle...Sudussemattunud linnas, kus mõnel ruutmeetril loetud tunnikesi puhatakse ja päevad astuvad kui isikupäratud armeelased reas igavikku..
Ikka need samad püksid, millele kärmelt ja oskuslikult suristatakse külge taskud ja imestatakse iseendas, kuidas mõned liigikaaslased kusagil merede taga kannavad nii suuri numbreid. Ja see vaikiva kannatamise ja kannatlikkuse laul jutustab visast lootusest, et iga taskuga ehitatakse üles laste jaoks helgem tulevik.
Aga täna on ka üksainus kallistus, paitus, hea sõna liiga kallis, et seda kulutada oma kaasa, ja isegi oma laste peale, kelle nimel päevast päeva elatakse. Ei! Kauged kõned koju laste uuele mobiilile on sisustatud vaid manitsustega - Sa pead õppima paremini! Olid alles viies oma klassi pingereas! Pead rohkem pingutama! Meie pingutame iga päev sinu pärast! See on ainult sinu enda tuleviku heaks! Pinguta, pinguta...selle nimel, et tulevikus ehk veidi vähem pingutada?! Ent kui lapsed siis valivad muretu elu linnas, sest koolist on saanud vangla, kus tehtu pole kunagi piisavalt hea, sugeneb ka vanemates tunne, et nende pingtused on viljatud...sest kusagil sisimas justkui tundub, et pingutus kannab vilja vaid siis, kui see saab tasutud töö ja higiga. Ja nõiaring jätkub...aga kui kaua? Millal on lubatud ka kallistada ja hellitada ja armastada ja hoida?!
Sarnaseid lugusid võib lugeda miljonitest sarnastest väsinud silmapaaridest, kus lootus vaikselt väreleb tuha all...ja kusagil on igatsus armastuse ja pere ja aktsepteerimise järele...
Ja nii rändavad need silmapaarid iga Uue Aasta eel tuhandeid kilomeetreid linnadest koju laste juurde, kelle nad kunagi on ilmale toonud ja seejärel nad jätnud vanaemade hoida ja lahkunud, et neid ülal pidada ja koolitada...
Ja pärast mitmeid ööpäevi rongijaamas piletite jahtimist ja luudemurdumise saatel rongidesse pressides jõutakse lootusrikkalt koju, kus ootavad ees armastust ihkavad lapsed.
Ja aastast aastasse ühendab neid üksikuid hingi laua ümber habras helesinine unistus helgest tulevikust...
Ja armastus on luksuskaup, mida töölisklass endale lubada ei saa...

Pühendan selle postituse eelkõige oma kallitele vanematele ja ka teistele, kes ei ole pidanud paljuks mind armastada!

isetehtud sünnipäev

Iga päev on kellegi sünnipäev.
Täna oli minu venna sünnipäev.
"Head uut aastat!" ütlesin veel, kui tuisu sisse lahkusin.

Jõudsin mitmel korral mõelda meie vaiksel õhtul, et see on üks ilusaim sünnipäev, kus kunagi olnud olen.

Oligi see pigem koosolemise õhtu, sest päeval käisime hüvasti jätmas oma vanatädiga. Surm ja elu ulatasid teineteisele käe, või ainult viipasid tervituseks eemalt?! Ei tea, mulle meeldib, et mõned asjad jäävadki....ainult tunnetamiseks.

Vennale küpsetasin sünnipäevaks leiva.
Õigupoolest kaks leiba, sest ma ei olnud kindel, milline neile maitseb. Nii sai üks leib rukkijahust, teine rukki ja täistera nisujahust.
Mõlemad maitsesid.

Tema kunagine parim klassivend ja sõber tõi pojaga ahvenaid, millest keetsime kalasuppi.
Ahvenasupp ja koduleib.

Ja õues veel lapsepõlvest mäletatud sügavad hanged, kust läbi vonkles kitsas teerada saunani. Ja ühevõrra mõnusad olid saun ja lumme hüppamine.

Jah, nii ilus oli see õhtu.
Jah, mul on ilus vend ka.

Eelmisel aastal kinkisin vennale laulu:
Igal õel siin ilmas on üht venda väga vaja - 
kes mähkmed ära vahetaks ja lohutaks kui vaja,
kes parandaks kõik katkiläinud asjad, südame,
kes rõõmu jagaks, mures toetaks - just vend on see.


Igal emal-isal on üht poega väga vaja,
kes seiklustesse satuks ja juuksed püsti ajaks,
kes isaga käiks tööl ja ema kulu nalja teeks,
kes korra aastas vanaemal korstna terveks teeks.


Igal väikse tütrel on üht isa väga vaja,
kes sülle võtaks ja vähe juttu ajaks.
Ja iga naise õnnelikuks teha võib üks mees,
just iseendaks jäädes - kõige parem see..

Sõida maale!

Üle pika aja vaatan täna telekat - Sõida maale! Etv-st, sest muid kanaleid mul ei ole. :)

Räägiti ühest Annist, kellel olid ilusad valged püksid ja ta õppis kodumajanduskoolis. Annisid on veelgi - olnud, on, ja tuleb. Annid paeluvad mind. Ma ei kohta neid nii tihti, võib olla sellepärast.

Aga kohe joon oma kohvi, toon õuest tuppa esmaspäevaks puid ja siis sõidan ise ka maale. Oma juurte juurde. Mu tädi ütles mõni aeg tagasi, et ta tahab mulle perekonna ajaloost rääkida. Ja samas ootab mind maal vanaema kapp, mille mõni nädal tagasi vanast majast koju tõime - ka kindlasti oma lugudega. Võtan aega, et kuulata.

Eks ma olen mõnes mõttes üsna juurteta, ema ja isa mõlemad ilma isata kasvanud. Vanaisade tarkus on mul kogemata jäänud. Elu on elu. Mõned lood veel elavad. Tuleb neid kuulata nii kaua kui saab. Nii palju lugusid - imelisi, iseäralikke, imelikke, igatsusttekitavaid - ongi rääkimata või hoopis kuulamata jäänud.

Maria ja Eva ja Mia

Maria ja tema kodu võtsid meid vastu.

Jõime teed ja olime. Aeg oleks justkui seisnud.

Mõtlik Mia

Minu hetk Evaga. :)

See nädalavahetus oli jällegi selline, mille järel võiks südamerahus surra. :) Kohtumised inimestega olid kaunid, ja huvitav, et ka olemata kohtumine oli hea.

Pühapäeva hilisõhtune Tallinn puhkas. Järgmine kord tahan kohtuda Tallinnaga.

Nüüd on mul ka statiiv. :)

Isa ja Poeg

Bro's

Rõõm - Joy!

Elisabeti sünnipäev - Elisabet's BD

Will you take thee... to be your lawfully wedded....

I have been in a new role for about 3 weeks already. I have been a teacher of an unusual subject - Family Studies. I am not sure how many countries actually have this subject in the high school curriculum. In short, these lessons allow students think and discuss different issues which are somehow connected to families and relationships between lovers, marriage, their sexuality, intimacy and psychosocial factors.

Today we watched documentary "Post-Soviet stories: testmonies of women in different post-soviet contries"

First one's - 2 stories from Armenia had opening bite which included these lines said by a priest during the wedding ceremony:

(What vows to women and men give in Armenia?)

Will you promise to be the master of your wife till the death does you apart?

Will you promise to be obidient to your husband till the end of your life?

And this summed up the way relationships and power is seen in Armenia. The story "women's happiness or men's dignity" allows us to peak in the life and values of 2 women - who represent conventional and liberal views. The title alludes to the exclusive and contradictive nature of these two situations.

One other interesting thing was that Europe was referred to as polluted and complex-driven culture and society. That reminded me that I came across the same stereotype in Egypt. Where lies the truth? What relationships support the dignity of women and men? Are men supposed to be superior to women just because this is their natural place? Is it a threat to man's dignity if a women becomes a breadwinner of the family or has "higher social status"?

The other extreme - when men take a child-care leave from work and stay home and raise children while their wives bring home the cash is narrated in another story "who will sing a lulliby?" where two men of the Ukraine enjoy paternity leave. 

(7 films from 7 countries; 7 testimonies about women's lives in Post-Soviet space, 2006 Gender Montage)

Tõstan käed,ja annan alla

Nüüdseks oleks mu kirjutuslaud juba täidetud kaebustega, kui te oleksite esitanud neid kirjalikult. Õnneks paljud ei tea, kus ma elan. :)

Tegelikult olen mõelnud küll, et peaks kirjutama, ja vahel on olnud häid mõtteidki, aga olen juba harjunud ilma arvutita elama. Ja nii juhtubki järjepidevalt nii, et head mõtted vist ka pelgavad arvutit ning avalikuks saamist.

Enamasti on mul see käepärast siis kui olen loengus. Näiteks praegu.
Aga ei ole ju ilus loengus tegeleda muude asjadega.

Kunagi saatis mulle kirja üks sõbranna, kus ta oli väga struktureeritult edastanud oma elusündmused. Siin on siis minu omad:

• Astusin sügisel magistriõppesse psühholoogia erialal
• Alustasin ka praktikat Tartu Ülikooli Naistekliinikus
• Minu magistritöö ja hetkel huvi on suunatud kunstliku viljastamise ja sellega seotud psühholoogilistele teguritele.
• Elan Tartus, Annelinnas, Kikuga külg-küljekõrval, kellel on nüüdseks välja kujunenud nahale allergia, ma kahtlustan, et minu vastu, ning ta vaeseke on kaetud brilliantrohelisetäppidega....täitsa armas tegelt.
  
• Käin esmaspäeva õhtuti Kurepalu segakooris, sest tahan järgmisel suvel minna laulupeole.
• Vaatan hommikuti terevisiooni ja briti tv-seebikat Südameasi.
• Joon ohtralt kohvi, sest Kiku armastab kohvi ja nüüd magistrandina saan õppejõududega koos nautida puhketoas kohvi.
• Loen hetkel raamatuid: Teadja, Kuidas kohtuda inimesega (Tommy Hellstein)
• Suvel lausa kohutavates kogustes vaba aja sunnil on mul külmkapp täis toormoose ja marju ja seeni ja marineeritud seeni ja keedetud moose, mida smuutideks segada.
• Ma armastan oma uut voodit.
• Ja mul on ülimalt hea meel, et ma saan kohtuda oma kogudusega, jagada nendega koos oma mõtteid ja olla koos. Reisil olles oli alati probleeme, et kirikusse minna. Ja nagu Meego pühapäeval jutlustas teistes kogudustes käimisest. Minu meelest tähendab olla konstantselt külaline kusagil koguduses, see on nagu koogi nuusutamine mitte kunagi sellest ampsu võtmata.
• Ja eriti hea meel on mul, et Gerd ja Marleen on tagasi Eestis. Gerd ja Marleen on tore Eesti paar, kes elasid palju aastaid minust ainult mõnisada meetrit eemal, aga nendega kohtumiseks pidin ma sõitma teisele poole maakera. See oli seda väärt! :)
• Olen hetkel juba kahekordne tädi: Kerti ja Elisabet. Ja varsti-varsti olen saamas kolmekordseks. Ootan põnevusega!
• Mul oli väga tore kogemus Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis mõned loengud lugeda. Tore oli olla õppejõud, ma loodan, et tudengitel oli ka tore ja huvitav. Aitäh Meegole, selle võimaluse eest!
• Ja õudsalt tore on Eesti sügis. Ma väga ootan ikkagi lumist talve, kuigi ma tean, et majanduslikult oleks kasulik soe talv.

Ja nüüd kuulan ma loengut intelligentsusest ja pärilikkusest edasi, mida loeb Rene ja tegelikult tunnen juba praegu end veidi süüdi, et olen 10 minutit tema juttu ignoreerinud. Rene on väga usin ja püüdlik õppejõud ja räägib täitsa hästi.

Happy Birthday, Palju Õnne Kõige Kallim Vend!

Sa oled olnud mulle alati suureks eeskujuks. Minu meelest oled Sa haruldane mees. Sa oled suure südamega ja hoolid väga oma perest. Mul on tõeliselt hea meel, et just Sina oled Minu Vend! Aitäh, et oled. Aitäh, et oled just selline nagu sa oled!

Palju Päikest minu poolt Sulle tänasesse päeva!

Armastusega,
Anni

21

Helesinine esmaspäev.

Ootamatult on minu esmaspäev tõeliselt mõnus.
Hoolimata sellest, et ma öösel eriti magada ei saanud, sest Peedu stress kandus ka mulle üle. Nimelt olen ma nädalakese Peedu emme. Tõin ta eile Antslasse kaasa. Kui te oleksite teda näinud, siis ma usun, et nõustuksite, et eile õhtul ja hommikul nägi ta välja kui maailma kõige õnnetum olend. Ta keeldus välisuksest kaugemale liikuma kui mõneks minutiks ja näljastreik on ka täiega käimas.

Täna plaanin talle veel rohkem traumat tekitada ning uuesti 2 tunnise sõidu ette võtta, et tartusse vaip puhastusse viia ja siis maale lage pahteldama minna. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Vähemalt mind see lohutab.

Tänu sellele ärkasin hommikul vara, et Peedut pissile ja patseerima viia. :)
prrr...nii külm oli. Mina ei saa aru, Mati, mis sa varastes hommikutundides ilusat näed. Pime, rõske...märg rohi...pähh... :) Ainus rõõm oli see, et Peedu unustas hetkeks, et ta ei ole kodus, saba tõusis kõrgele ja samm muutus reipaks.

kerti ja mehed!

Kerti on nüüd juba päris suur!
Tema põhiline sõnavara on tää-tää-täh!
Mina olen endiselt tema lemmik-tädi! :) Noh, võib olla aitab kaasa ka see, et ma olen üsnagi ainus tädi, kes tal võtta on! :P
Tal on nüüd umbes-täpselt 1 hammas. Ta oskab jube hästi laua ääres seista. Hetkel harjutab ta usinalt kahe sõrmega haaramist: appsssooluutselt KÕIK purud korjab ta põrandalt üles. Minu meelest oleks meil väga teda Antslasse vaja, eks ole Kadri!?
Ja noh...muidugi teeb ta veel tõeliselt toredaid asju, aga kõike head ei saa ka korraga ära rääkida. :)

sülest-sülle

meie inglike

kerti vanatädi-onuga tutvumas

kõik-kõik on uus septembrikuus....

murtud südamed...

Oh, oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid, oleks vaid vaja eraldada nad teistest ning hävitada. Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kas või tükikest omaenese südant?
(Aleksandr Solženitsõn)

See tsitaat on pärit Christoph Arnoldi raamatust "Andeks-andmise unustatud kunst".
Üks minu viimaste kuude õppetundidest on olnud õppida andestama.
Irooniline on see, et mõned aastad tagasi pusisin kahe kuuga valmis ühe essee andestamise ravivast väest. Sellest ajast alates olen uskunud, et andestamine on osa paljude inimeste paranemisest, vabanemisest. Andestamine teistele, iseendale annab inimesele tagasi tervise ja võime olla õnnelik, armastada. Viimastel kuudel olen aga kogenud, kui raske on tegelikult kellelegi andestada. See tundub riskantne. Kättemaks, vimma hoidmine annab tunde, et minu käes on võim!!! Võim - teisele mitte andeks anda, et panna ka teda kannatama!
Hoolimata minu usust andestamisse, on mul olnud tõeliselt raske andeks anda.


Miks on nii raske andeks anda?

Pean tunnistama, et palju lihtsam oleks andestada siis, kui teine tuleb andeks paluma. Tunnistab, et ta on Sulle haiget teinud. On valmis leppima. Mõistab, et ta on vigu teinud.
Ometi olen uskunud, rääkinud ja lugenud lugusid, kus inimesed andestavad ka parandamatutele kurjategijatele, kes mitte kunagi ohvrilt andeks ei palu. Kuidas nad suudavad? Kuidas leida endas jõudu ja alandlikkust andestada ja armastada neid, kes H. Noweni sõnul on ise viletsad armastajad?

Pean tõdema, et see on raske - väga raske. Ent sageli võib see olla suurim kingitus kõige esimesena iseendale. Nii nagu mitmed nimetatud raamatus mõistsid, et nad tahtsid oma elu tagasi, tahtsin seda ka mina. Tahtsin loobuda vihast, solvumisest, et eluga edasi minna. Nägin, et kulutasin aega ja iseenda jõudu mõtetele ja tunnetele, mis keerlesid tüli ümber. Mõistsin ka, et hea suhe võib katkeda ühe tüli ja arusaamatuse pärast. Tundsin, et sel ei ole mõtet. Julgesin lõpuks endale tunnistada, et ka mina olin Teisele haiget teinud, valesti käitunud. Võtsin end kokku ja OTSUSTASIN andeks paluda. Tahtsin olla esimene, kes käe sirutab. Oli hea tunne küll. Oli tunne, et mingi koorem langes, mingid ahelad avanesid. Tundsin, et olen vaba jätkama oma elu tänaseid toimetusi.

Aga ühel hetkel avastasin end jälle mõtlemas neid samu mürgiseid mõtteid...No, mida ma siis veel tegema peaksin? Kui raske saab see olema, et ma jälle usaldama hakkaksin?

Ma olin sirutanud välja käe ja palunud oma valede sõnade ja tegude eest vabandust, ent Teine ei vastanud mulle samaga. Ta oli meie vestluse jooksul väljendanud, kui palju ma olin talle haiget teinud ja ma sain sellest aru. Aga ma tundsin, et ta ei saanud aru, kui palju mina olin tema sõnade ja tegude pärast kannatanud. Mul oli raske leppida, et tema ei sirutanud kätt vastu.

Täna ei ole ma täielikult suutnud loobuda neist müristest mõtetest. Ent mõistsin, et ma ei ole algpunktis tagasi, vaid see on andeksandmise ja leppimise teekond. Ma olen seda alustanud ja ma ei tea, kas ma kunagi ka lõppu jõuan. Kas sild saab jälle terveks tehtud. Ent mul on endiselt lootus ja usk, et see on võimalik.

Mulle oli julgustuseks sellest raamatust loetud lõik: "Mõnel päeval, kui ma end hästi ei tunne, võin vihastuda. Kuid olen aru saanud, et viha on raisatud emotsioon." Need sõnad kuuluvad ühe kaelast halvatud endisele politseinikule, kelle istutas ratastooli üks Harlemi teismelise käes olnud tulirelv.

Ma endiselt usun, et andestamine on kingitus. Kõigepealt iseendale ja võib olla ka võimaluse leppimiseks. Ent tahtsin julgustada kõiki, kes ei ole suutnud lahti öelda vihast ja solvumisest. See on teekond, mida ei ole kerge käia, ent parem on olla isegi poolel teel.

kuhu suvi...

mind viis...

...Enno ja Katriniga Lõuna-Eestisse matkale.


...Saaremaale õlletoobrile tööle. Saarlastega suhtlema, nendega veidi törelema...sest purjus saarlased on väga familiaarsed ja jutukad... pikapeale muutuvad tüütuks. :) Kahjuks tulin saaremaalt tagasi üks telefon vähem.

....Tallinnasse jõudes ostsin viimase Harry Potteri raamatu...mille lõpetasin eile hommikul kell 7...õhtul kell 23 oli väga hirmus olla...ei julenud üksi edasi lugeda...aga samas ei suutnud käest panna...mingi kella 3 ajal läks uni juba ära...nagunii olen viimased ööd ainult Potterit, Dumbeldore'i ja Horsecruxe unes näinud. Nüüd ma leinan, et kõik läbi sai...

....Vahepeal Tallinnas muidugi ei suutnud end Kertist eemal hoida...jäin sinna 2-ks päevaks. :) Kerti on juba täitsa suur - ei ole enam üldse beebi. Ma usun, et ma olen ta lemmik tädi...mul on tunne, et vahepeal ta ei ole enam päris kindel, mitu emmet tal täpselt on...igaljuhul on tema rahul, mina olen rahul ja Kati ka, et ma vahepeal kakaseid mähkupomme ohutuks teen.
Andrus tegi pilte ka, aga need on praegu tema fotokas...Küllile sai ka üks spetsiaalselt tehtud. :)

Vot nii on minu suvi läinud. :) Praegu sätin end Viljandisse folgile minema.

Anna-Liisaga poseerimas

Mul oli mõni nädal tagasi sünnipäev. Sel aastal juhtus kuidagi nii, et tähistasin sünnipäeva 4 korda. Kõige pealt päev enne, Haapsalus Spas koos õvede ja nende kaaslastega. Päris sünnipäeva päeval perega maal - tegime sauna, grillisime ja mõnulesime. Üle pika aja oli meie pere täitsa koos. Pilte ma muidugi unustasin teha. :)

Laupäevaks jõudsin Tartusse ja Juustu tungival nõudmisel kutsusin veel mõned inimesed külla. Juust ise jäi muidugi 3 tundi hiljaks. :P Aga see-eest tõi kaasa Anna-Liisa, pildi peal poseerime.
Sõime kõvasti ja pärast läksime pärast Juustu ja Anna-Liisaga Hansapäevade kontserdit kuulama. Nii tore oli.

Tore oli laulda kaasa ärkamisaja ja muid isamaalisi laule, näha kuidas Liisi Koikson ja Volkonski hoidsid kätest kinni, kuidas Oorti laulja hingestas laule oma pisaratega. Tõeliselt siiras elamus.

Pühapäeva hommikull tuli külla Maria V, kellega sõime hommikust ja pärast teenistust (kuhu mina tegelikult ei jõudnud) Annely ja Maksim, Malle H ja Maria S. :D
A ja M kinkisid mulle lodjasõidu, kuhu ma peale pärast Lõunat läksin, sealt edasi Maria V kingitud tasuta kinopileteid kulutama koos Maria S-ga (vaatasime Ocean 13 - mis ei üllatanud eriti). Ja pea nädal kestnud pidustused saidki õnnelikult üle elatud. :D

Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid - kaarte saatsid, helistasid, sõnumineerisid, meilisid - eriti suur aitäh H-le, kelle pakike jõudis hiljem kohale - aga oli tõeliselt vahva. Nii armas, H, et sul endiselt meeles on minu suhkru-armastus. ;)