Kuvatud on postitused sildiga suhted. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga suhted. Kuva kõik postitused

esmaspäev, detsember 21

auravasse aurasse

Kuidas saaks küll mõõta ja sõnadesse panna,
mida üks inimene teisele võib tähendada?
Aitäh, Ragnar - Sinuga koos Cafe tegemine
ja eile õhtune jazz-reggae õhtu oli kaunis kingitus.

Maire Riis sõnastas suhete tähtsuse ja jäävuse:
inimesed ikka "lahkuvad" jäädavalt või mitte nii jäädavalt,
jäävad kaugeks meist.
Siiski, meile jäävad igaveseks alles need suhted.
Nii võin ma endiselt tunda rõõmu oma vanaemadest,
lapsepõlve sõbrannast M-st ja K-st.
Sest niikaua kui olen mina, on ka nemad minu jaoks.
Ilus.
Kinkige üksteisele üksteist.
***
Ja nüüd Kikuga auravasse aurasse sauna. :)

kolmapäev, detsember 16

õpilane õpetas õpetajat

Ega need õpetaja, õpilane, sildid ongi osa mängust kool,
aga inimesed kipuvad neist siltidest liiga sageli joonduma.
Täna tunnis tekkis huvitav vestlus -
kui R koolis on, siis tekib peaaegu alati.
Andsin neil täna tunnis võimaluse
visualiseerida end tulevikku
lähimasse või kaugemasse...nende valik.
R ütleb selle peale, aga kõik on juba niigi hästi.
Mul on kogu aeg hea olla.
Ja siis ta sõnastas selle....
väga inspireeriv ja kuidagi nii tunnetatav rahu.
Rõõm sellistest kaaslastest tundides nagu R.

laupäev, detsember 12

cafe oli täna midagi müstilist..

Tänane cafe - see oligi just see.
Kõik oli paigas.
Kõik oli nii nagu hea.
Aitäh Dagmar, Laura, Liis.
Aitäh raamatu kaasautorid.
Tõeline au oli mõnda Teist Cafe's kohata.
Aitäh kõigile Cafetajatele...
Eesti on ilus ja Jumal on ilus ja inimesed on ka ilusad.
See ongi minu kingitus.
Aitäh!

***
Ideaalne päev, et...

Videograffiti + L Nikon

kolmapäev, oktoober 7

pimedus ja valgus


Suhted. Alati eksisteeritakse suhtes.
Inimene, inimene, loodus, sõna, liha, pimedus, valgus.
Eile käisin külas ühel erilisel inimesel minu elus. Oli eriline õhtu. Oli sõnu, oli vaikust, oli olemist. Oli arutlemist, aga oli ka tunnetamist. Oli müstikat.
Masala tee ja India filmid taustaks.

Teel koju kohtasin Jumalat - Kesktänaval, lendlevates puulehtedes, ööhäältes, karges sügisöö õhus.

Ja taevas - oh, taevas paistis kuu pilved valgeteks habemetuttideks, mis pehmelt temast mööda liuglesid. Valgus, pimedus, valgus, pimedus.


Jõudsin koju, lugesi Linnulaulust järgmise loo:

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel....Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel...

Sõitsin Piibe mnt mööda linnast välja, vaatasin kuud.



Kuu ja päikese valgus on erinevad.


esmaspäev, september 21

Maria ja Eva ja Mia

Maria ja tema kodu võtsid meid vastu.
Jõime teed ja olime. Aeg oleks justkui seisnud.
Mõtlik Mia

Minu hetk Evaga. :)
See nädalavahetus oli jällegi selline, mille järel võiks südamerahus surra. :) Kohtumised inimestega olid kaunid, ja huvitav, et ka olemata kohtumine oli hea.

Pühapäeva hilisõhtune Tallinn puhkas. Järgmine kord tahan kohtuda Tallinnaga.
Nüüd on mul ka statiiv. :)

esmaspäev, september 14

Vesi

Vaatasime täna 11. klassiga filmi "Vesi" lõpuni.
Arutasime, kui palju me oleme oma ühiskonna lapsed.
Ja mis on meie "kombed" ja mis on see meie "Jumal", mida me tõena võtame.
Gandhi ütleb filmis; Ma olen pikka aega arvanud, et Jumal on tõde, aga nüüd ma tean, et tõde on Jumal. Mulle meeldib see mõte. Minu jaoks on need lahutamatud. Otsida tõde, kuulata südametunnistust, elust ja selle viljadest paistab Jumal.

Laupäeval käisin külas Auväärsel Toivo Pillil, sest nii seisis tema kutsel Uku Masingu 100 konverentsile. Ja küllap on ka tema naine Einike üsna auväärne. Mõtlesin ja küsisin, et kuidas peaksin näitama välja oma aupaklikust nende vastu? Me ei jõudnudki otsusele, kumb on rohkem õnnelik, kas nemad minu üle või mina nende üle. Ehk ongi aupaklikus see, et ma tunnen siirast rõõmu nendega koosolemisest. Sellest, et nad vaatavad elule otsa ja iseendale, küsivad, kus on tõde. Ja teevad elus teadlikke valikuid ning hoolivad enda ümbrusest.

teisipäev, august 18

Lapse palve


Palun Kuula

Kui ma palun sul end kuulata
ja sa hakkad mulle nõuandeid jagama,
pole sa teinud, mida ma palusin.

Kui ma palun sul end kuulata
ja sa hakkad mulle rääkima,
miks ma ei peaks nii tundma,
trambid sa mu tunnetel.

Kui ma palun sul end kuulata
ja sa tunned, et pead midagi tegema
lahendamaks minu probleemi,
oled sa mind alt vedanud -
nii kummaline kui see ka ei tundu.

Kuula!
Kõik, mida ma palun
on see, et sa kuulaksid.
Ära räägi või tegutse -
ainult kuula mind.

reede, märts 6

Will you take thee... to be your lawfully wedded....


I have been in a new role for about 3 weeks already. I have been a teacher of an unusual subject - Family Studies. I am not sure how many countries actually have this subject in the high school curriculum. In short, these lessons allow students think and discuss different issues which are somehow connected to families and relationships between lovers, marriage, their sexuality, intimacy and psychosocial factors.

Today we watched documentary "Post-Soviet stories: testmonies of women in different post-soviet contries"

First one's - 2 stories from Armenia had opening bite which included these lines said by a priest during the wedding ceremony:

(What vows to women and men give in Armenia?)

Will you promise to be the master of your wife till the death does you apart?

Will you promise to be obidient to your husband till the end of your life?

And this summed up the way relationships and power is seen in Armenia. The story "women's happiness or men's dignity" allows us to peak in the life and values of 2 women - who represent conventional and liberal views. The title alludes to the exclusive and contradictive nature of these two situations.

One other interesting thing was that Europe was referred to as polluted and complex-driven culture and society. That reminded me that I came across the same stereotype in Egypt. Where lies the truth? What relationships support the dignity of women and men? Are men supposed to be superior to women just because this is their natural place? Is it a threat to man's dignity if a women becomes a breadwinner of the family or has "higher social status"?

The other extreme - when men take a child-care leave from work and stay home and raise children while their wives bring home the cash is narrated in another story "who will sing a lulliby?" where two men of the Ukraine enjoy paternity leave. 

(7 films from 7 countries; 7 testimonies about women's lives in Post-Soviet space, 2006 Gender Montage)

kolmapäev, oktoober 8

Tõstan käed,ja annan alla

Nüüdseks oleks mu kirjutuslaud juba täidetud kaebustega, kui te oleksite esitanud neid kirjalikult. Õnneks paljud ei tea, kus ma elan. :)

Tegelikult olen mõelnud küll, et peaks kirjutama, ja vahel on olnud häid mõtteidki, aga olen juba harjunud ilma arvutita elama. Ja nii juhtubki järjepidevalt nii, et head mõtted vist ka pelgavad arvutit ning avalikuks saamist.

Enamasti on mul see käepärast siis kui olen loengus. Näiteks praegu.
Aga ei ole ju ilus loengus tegeleda muude asjadega.

Kunagi saatis mulle kirja üks sõbranna, kus ta oli väga struktureeritult edastanud oma elusündmused. Siin on siis minu omad:
  • Astusin sügisel magistriõppesse psühholoogia erialal
  • Alustasin ka praktikat Tartu Ülikooli Naistekliinikus
  • Minu magistritöö ja hetkel huvi on suunatud kunstliku viljastamise ja sellega seotud psühholoogilistele teguritele.
  • Elan Tartus, Annelinnas, Kikuga külg-küljekõrval, kellel on nüüdseks välja kujunenud nahale allergia, ma kahtlustan, et minu vastu, ning ta vaeseke on kaetud brilliantrohelisetäppidega....täitsa armas tegelt.
  • Käin esmaspäeva õhtuti Kurepalu segakooris, sest tahan järgmisel suvel minna laulupeole.
  • Vaatan hommikuti terevisiooni ja briti tv-seebikat Südameasi.
  • Joon ohtralt kohvi, sest Kiku armastab kohvi ja nüüd magistrandina saan õppejõududega koos nautida puhketoas kohvi.
  • Loen hetkel raamatuid: Teadja, Kuidas kohtuda inimesega (Tommy Hellstein)
  • Suvel lausa kohutavates kogustes vaba aja sunnil on mul külmkapp täis toormoose ja marju ja seeni ja marineeritud seeni ja keedetud moose, mida smuutideks segada.
  • Ma armastan oma uut voodit.
  • Ja mul on ülimalt hea meel, et ma saan kohtuda oma kogudusega, jagada nendega koos oma mõtteid ja olla koos. Reisil olles oli alati probleeme, et kirikusse minna. Ja nagu Meego pühapäeval jutlustas teistes kogudustes käimisest. Minu meelest tähendab olla konstantselt külaline kusagil koguduses, see on nagu koogi nuusutamine mitte kunagi sellest ampsu võtmata.
  • Ja eriti hea meel on mul, et Gerd ja Marleen on tagasi Eestis. Gerd ja Marleen on tore Eesti paar, kes elasid palju aastaid minust ainult mõnisada meetrit eemal, aga nendega kohtumiseks pidin ma sõitma teisele poole maakera. See oli seda väärt! :)
  • Olen hetkel juba kahekordne tädi: Kerti ja Elisabet. Ja varsti-varsti olen saamas kolmekordseks. Ootan põnevusega!
  • Mul oli väga tore kogemus Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis mõned loengud lugeda. Tore oli olla õppejõud, ma loodan, et tudengitel oli ka tore ja huvitav. Aitäh Meegole, selle võimaluse eest!
  • Ja õudsalt tore on Eesti sügis. Ma väga ootan ikkagi lumist talve, kuigi ma tean, et majanduslikult oleks kasulik soe talv.

Ja nüüd kuulan ma loengut intelligentsusest ja pärilikkusest edasi, mida loeb Rene ja tegelikult tunnen juba praegu end veidi süüdi, et olen 10 minutit tema juttu ignoreerinud. Rene on väga usin ja püüdlik õppejõud ja räägib täitsa hästi.

pühapäev, märts 2

reisijuttu vol 2


Ma vahel mõtlen, et mida ma vastan Eestisse tagasi tulles, kui küsitakse, et no..kuidas oli.. ja kuidas see reis sind muutnud on... Ja siis jäävad inimesed vaikseks, valmis põrutavateks lugudeks. Kahjuks on nii, et 90% asjadest minu meelest ununeb. Osa sureb kohe siin samas. Võib olla kuidagi salvestub minu keharakkudes. Ei tea.

Hirmuga mõtlen igatahes, et ei oskagi midagi tarka öelda. Selline tunne on, et kui midagi räägin, siis teen liiga kõigile teistele mõtetele, et need jäävad rääkimata. Ja teen liiga sellega, et panen kuidagi nad järjekorda, et miski oleks nagu olulisem kui teine. See mulle ei meeldi. Mulle tundub, et see reis kirjutab end minu eluloosse, minu sisse end ja täpselt ei oskagi hoomata, kuhu ja mis kujul. Ja ei usu, et mõni jälg on tähtsam. Iga asi võib omal ajal kasulik olla.

Selle hirmu tagajärjel mõtlesin, et panen oma mälu sõnadesse osaliselt. Noh, eks reisist jäävad ka meelde teatud lõhnad, puudutused, lihasevalu, magamatusetunne, hirmu-põnevuse segune tunne uude kohta minnes...huvitav oli see, et keha sattus samasse olukorda ja tulid mingid inglismaa farmikogemused meelde. Jälle on meelest ära läinud, mis täpselt. Aga mäletan, et kogesin seda, et ohoo...see on ju sama tunne kehas, mis siis oli kui Wostershires sai tööd rügatud. Sama magamiskotiga sai ka magatud, see oli ka omamoodi nostaligiline tunne ja tõi omakorda vanu mälestusi meelde, mis said uute mälestuste osaks.. keeruline eksju...

ja alati see hirmutav mõte, et kus mu pass on. :) Eriti peale seda, kui päev enne lendu on pass kadunud...tundub, et tuleb passi-jamade reis..
siiani ei ole veel väga olnud...aga praegu kirjutades ju mõtlesin ka, et ooot kus mu pass on. Ahaa, meelde tuli, on teisel korrusel magamistoas, vasakpoolsel riiulil. :) Huuh...jälle kergendus. :) Kuigi Austraalias olles on nii lihtne olla, eurooplastest sisserännanute elustiil ikkagi...uue passi saab ju iga kell. Sri Lankal oli nagu huvitavam, ei teadnud päris täpselt, mis saab siis, kui näiteks passi ei ole.
Austraalias on miskipärast juhilubadel hirmus tähtis staatus. Kui juhiluba on ette näidata, siis oled täitsamees. Keegi ei kobise.
Auto esiklaasil on ka kleeps, kui load ja kleeps sobivad politseile, siis auto dokumente ei ole vaja. Ma ei tea, mis seal kleepsul on, ei ole huvi tundnud. Külli teab.

Vot sellist infot saab reisides hulgi, millega võib olla pole tulevikus Eestis tagasi olles peale targutamise midagi tarka peale hakata.


Nendes heaoluriikides reisides on alati kiusatus siia püsivalt elama jääda. Eriti sellist füüsilist tööd tehes. Lihtne, saad hakkama, ei pea mõtlema, tunned kohe end eduka ja osavana. Noh, ja palka saab ka hästi. Tekib tunne, et elu on siin palju ilusam, päike soojem ja kuu romantilisem. Siis mõtlengi, et noh, mis oleks kui jääks siia..on praegu selline mõte, oli inglismaal, tšehhis vist isegi, sest praha oli ilus linn. :) Egiptuses ainult mitte, sealt tahtsin küll koju. Austraalias on eriti, sest siin on ju soe ja päike ka kogu aeg. Ja palju põnevaid inimesi, toredad kristlased. Natuke ühiskonnaprobleeme ka, et saaks maailma päästa...vot sellised mõtted on ka reisil.

Aga siis juhtub ikka nii, et loen mõne Eestlase blogi, ja mõtlen, et siin heaoluühiskonnas on midagi puudu. Seda midagi lihtsalt ei ole.
Seda omamoodi eestimaad ja eestlast, kelle lennujaamas järjekorras ära tunnen. Keda ühtlasi vihkan, aga ka armastan - ja igatsen ja igatsen.
Ja ei ole eestlast, kes kirjutab elust lihtsalt nii õigesti, et kui oleks vunts, siis see kerkiks sõnatuks tunnustuse märgiks. Täpselt nii palju ja nii vähe kui hea on. Ja mõtled, et vot tema iseseisvuspäeva blogipostitus oleks olnud õige presidendikõne. (Aitäh, P.V sinu heietuste eest.)

Ja siis mõtlen iseenda eelmisele blogipostitusele, kus sai hoobeldud, et raskustes ja ebamugavustes on peidus arenguvõimalused. Ja mõtlen häbiga, et miks ma siis nüüd flirdin selle mõttega, et äkki jääks ikka siia mugavasse maailma ja mõnuleks mõned aastad. Küllap neist aastaist saavad aastakümned ja lõpuks sureks siin nahavähki. Sest Eestist on õpitud külge, et päevitada võib, aga siin ju sajab päikesevähki.

Reisil on ikka see tasakaalutuse ja tasakaalu otsimine. Seikluste ja rutiini vahel. Kui reis on lühike, siis seiklusi rohkem, kui pikem, siis minu meelest on inimesel vaja mingit rutiini. Ma hakkasin Eesmärgist Juhitud Elu lugema. Kuigi nüüd toob ka tapamaja ellu palju rutiini.
4.45 äratus
5.15 külli paneb auto käima ja kui 3 minuti jooksul autosse ei hüppa, siis jääd maha.
5.45 lähed järjekorda, et tööle saada
6.25-7.00 saad tööd (alati ei saa ka) (mati saab enne, sest tema on mees, ja mehi tapamajas tahetakse rohkem).
jõuad tööpostile tavaliselt siis, kui on esimene paus (tasustatud muideks). Puhkad enne tööd, et jaksaks tööle hakata. :) hommikul on väga huvitav, sest enamasti teed täiesti uut tööd..täna saagisin Whizzard Knifega lehmakontidelt väikesi taitükke ära. Tundus ressursi raiskamine, aga eks ma olin algaja ka. tundsin küll, kuidas kogenud hakkijad mehed kaastundlike pilkudega vaatavad, et no tegelt ta peaks ju hoopis sedasi tegema. Aga ülemustel on kiire ja nad viskavad ainult sae kätte ja ütlevad, et lõika taid ja ära luud lõika ja pekki ainult natuke...ise otsid tasakaalu, sest kui tahaks kõike taid kätte saada, siis tuleks luud ja pekki ka...kui aga neid üldse ei lõikaks, siis ei saaks peaaegu üldse lõigata..
12.20 orienteeruvalt on lõunapaus (enne seda veel kokku 25 min pause, tapamajas peab inimene olema puhanud ja rõõmus, sest muidu jääb mõnest sõrmest ilma, või kukub ntx 500 krooni väärtuses lihatükk põrandale).
13.00 hakkad ootama tööpäeva lõppu, sest natuke väsimus tuleb ja tegelt tahaks leiba luusse lasta, aga lõuna on nii lühike, et selleks ei ole aega...õnneks on kondistamiseruumis nii külm, et und ei tule väga. (Aga samas on hea tunne ka, natuke saad juba aru, kuidas oma selle päeva tööd tegema peaks).
veel mõned pausid. räägid mõne kohalikuga, pooltest asjadest ei saa aru, naerad igaks juhuks kaasa ja ütled, ou Yeeess. rightooo. Küsid siis kah viisakusest, et kaua ta tapamajas töötand on ja veel mõningaid asju, et sa teistest seljakotlastest eristuksid ja teine kord ehk sind hommikul teiste seast järjekorraväliselt tööle võetaks, sest oled neile mällu sööbinud. (see teooria on hetkel veel läbi katsetamata, aga eksperiment käib, nagu arvata võite.)
4.00-6.00 tööpäeva lõpp...no sõltub, kuhu sind tööle pandi. Kui oled kondistamiseruumis lihakehade paraadi alguses, lõpetad kell 4. Aga kui oled tapmisruumis lehmakaelade pakkija, lõpetad kell 6.
vastavalt siis autos kojusõit, kus arutatakse jõudumööda (sest väsinud ollakse ka), kes millist tööd tegi, kui rõve või huvitav või ebamugav oli...see on vahel päris tore. Igaüks tahab ikka oma tööst rääkida. :)
Jõuad koju. (2 päeval oleme mcdonaldsist drive thru'st läbi sõitnud, no...et kirsifarmi traditsiooni hoida)
Siit tulevad rutiinis elu põhivajadused: söömine, joomine, pesemine, enese lõbustamine (telekas, film, internet, raamat). Ja siis vaidled näiteks Matiga, Allaniga, Hannaga, Külliga..Anni vaidleb ju alati. Vahel sellepärast, et elu tundub ju alati vastuoluline, et kui keegi ütleb valge, tuleb taskaalustuseks öelda Must. :) Mati juba teab seda ja vahel ei lase mul vaielda, vaid on iga asjaga nõus. :) Vahel aga, neelatakse sööt alla ja lähebki vaidluseks. Mõnikord tundelisemaks, mõnikord ratsionaalsemaks. Emotsionaalne, väärtusi puudutav vaidlus on huvitavam. Pärast mõtled mitu tundi veel selle üle. Mõtled, et äkki ikka poleks kõike pidanud ütlema, mida ütlesid. Ja vaidled iseendale teise eest vastu...ja leiad, et näh...mõlemal oleks nagu natuke õigus, ja oledki rahul :) Seda ei tea, kas teine ka rahul on.

Kuna tossud olid täna vihmast märjaks sadanud, siis jooksma ei saanud minna. Muidu tundub, et jooksmine hakkab ka rutiiniks muutuma. See oleks küll positiivne.

Tundub, et õhtu ongi vist kõige vähem rutiinne. Niiet, ikka peab igas päevas mõni mitterutiinne hetk ka olema. Vähemalt tundub nii, aga ei tea...keegi ei vaidle ju mulle praegu vastu...Vaielge Teie, blogilugejad.

Kahju on, et Heli-Mari Arder laulab inglise keeles, tahaks nii eesti keelt kuulda, mitte seda eesti aksendiga inglise keelt. Seda saab iseenda suust kogu aeg kuulda.

esmaspäev, oktoober 15

14 - katsejänes



Katsetan mõnd psühholoogilise teraapia tehnikat:

Esimeseks näiteks märkamise ülesanne.
Märkamise ülesanne on lahenduskeskses lühiteraapias üsna levinud ülesanne.
Lahenduskeskses lühiteraapias on kodused ülesanded, mis on alati väga lihtsad, et klient saaks nendega hakkama. :)
Ja peaksid mõjuma positiivselt, olema julgustavad, jõuduandvad ja aitama inimesel märgata ressursse probleemi lahendamiseks.
Kui ikkagi juhtub, et kodune ülesanne jääb tegemata, on keeruline või ei tule välja, siis on see ainult ja ainult terapeudi süü. Tema peab teadma, milline on kliendile sobiv ülesanne, ja kui klient sellega hakkama ei saa, siis on see ju terapeudi apsakas.

Märkamisülesande sarnased on ka õhtu- või hommikupalve:
Märkamisosa oleks siis tänu asjade eest, kus kogesid Jumala õnnistust. Alati ei pea need olema positiivsed, vaid oluline on ka lootus, et need asjad on lahendatavad või vähemalt talutavad. Niiet, need kes teevad õhtupalveid, teevad tegelikult ka eneseteraapiat.

Sisu: Märkamisülesande pealkiri peaks vihjama sellele, et tuleb midagi märgata ehk tähele panna.

Konkreetselt minu puhul siis on ülesanne: leida iga päev vähemalt 3 positiivset või rõõmustavat asja, sündmust oma päevas. Eriti töökeskkonnas.

Täna võin kirja panna:
* emakeele õpetaja Iri kinkis mulle äraminemise puhul küünla, et mul ikka soojust ja valgust oleks. Nii armas!

* Meie kooli laborant (kelle nimi on ka Kuusik ms) oli mulle tõeliselt meeldivaks vestluskaaslaseks.

* Koolisööklas oli täna eriliselt maitsev hakklihasoust. Ma arvan, et üle mitme aasta parim, mida ma saanud olen.

* Majandusjuhataja oli nii tore ja tegeles minu asjadega kohe, kui ma palusin. Aitäh!

* Oi, tänahommikune kohvi oli kindlasti toppkümnes maitse poolest, mida ma sel aastal antslas olen valmis suutnud meisterdada.

* Õnneks osutusid mu hirmud alusetuks ja mu võtmed olid kõik ilusti Tartust kaasa võetud.

* Minu juures käis kaks õpilast muret kurtmas ja lahkudes nad tänasid mind ning olid ka väljanägemise poolest reipamad. :) Nii tore on märgata, et saan natukegi asja eest palka.

* Merli jagas mulle lahkelt oma koolitusmaterjale, millest sain koopiaid teha.

* Ma olin nii tubli, et jõudsin sorteerida ja paljundada kõik testid ja materjalid, et need koolile edasi pärandada. Vajadusel siis uus psühholoog saab millestki alustada, mitte tühjast kohast, nagu mina pidin.

* Leidsime Merliga, et probleeme on üle mõistuse palju, aga vähemalt 2 õpilast on meie ponnistuste abiga suutnud oma probleeme leevendada (ei julge öelda, et lahendada) ja nad on täitsa mitu korda meile naeratanud. :)


Terapeudi tagasiside: Tundub, Anni, et Sinu päevas on palju kordaminekuid ja meeldivaid sündmusi. Sa oled ka väga tubli, et tegid ära selle märkamisülesande. Sa said sellega suurepäraselt hakkama.
T: Mille üle on Sul eriti hea meel?
Anni: Mul on hea meel, et ma sain osa igavast paberimajandusest tehtud ning et ma sain ka kahe õpilasega tegeleda. Samuti oli tõeliselt vahva kogeda, et üks õpetaja võttis aega, et minu peale mõelda ja mulle kingitus teha.
T: Mulle tundub, et sul on tööl ka mõned inimesed, kellega sul on head ja siirad suhted. Võiksin isegi arvata, et nad hindavad sind kui psühholoogi ja vestluskaaslast. Täna olid heaks kuulajaks ja toeks ka kahele õpilasele.
A: See võib tõesti nii olla. Ma ei olegi sellele enne nii mõelnud. Ma arvasin, et äkki nad hindavad mind kui lihtsalt Annit. Aga võib olla tõesti olen ma siis ka professionaalselt midagi saavutanud. See on päris meeldiv.

esmaspäev, september 17

Mina ja Misjonär?!


Just selline mõte oli minu pisikeses lokide all peitunud ajukäärus eilsel pühapäevasel teenistusel. Jäin järjekordselt teenitusele hiljaks. Kõlgutasin jutluse ajal alla Salemi köögilaual istudes jalgu ning kuulasin Tõnis Roosimaa jutlust. Vahepeal oli päris raske kuulata, sest kaks köögitädi läksid jutustades hoogu (mäletan midagi ravimitest, süstidest ja sellest kui kallid ikka asjad on).

Ega Tõnis midagi väga uut ei rääkinudki. Üsna sama, mida eelmisel päeval seminaris. Üsna sama, mida rääkisid Egon Sarv, ja see tüdruk kes sinna handide juurde viiuliõpetajaks-misjonäriks tahab minna.

Ometi oli selles jutluses õigust, veendumust, kogemusi. Misjonärid kutsusid mind, sind ja teisi üles vaatama oma südamesse, otsima Jumala kutset oma elus, loobuma ahnusest, isekusest ja soojadest-kaitsvadetst kirikuseinadest ning minema välja misjonäridena. Nad võtsid ära minult minu vabandused ja õigustused: "ahh, mis nüüd mina. Jumal ei ole mind ju kutsunud. Ma ei ole evangelist. Jumal ei ole andnud mulle võimalust evangeeliumit kuulutada. Ma ei saa ju igal ettejuhtuval hetkel inimestele hakata Jumalast rääkima. Ma ei ole nii tark ja palju-õppinud, et Jumala Sõna õpetada. Mis misjonär mina olen, ma olen nii rikutud ja mu oma perekondki ei ole usklikud."

EI! Asi ei ole Minus ega Sinus. Mitte Mina ega Sina ei kuuluta. Mina ega Sina ei õpeta. Jumal teeb seda. Minu ja Sinul on vaja olla sõnakuulelik. (rääkisid misjonärid)

Mida??!!! (mõtlesin ma)

Aga...aga....minu taskud olid vabandustest tühjaks tehtud. Ja samal ajal tundsin, et suur ja raske koorem oli minu seljast ära võetud. Ma tundsin, et mina ei vastuta selle eest, kas keegi saab päästetud. Jumal päästab. Mina ei pea muretsema, et ma ei ole nii tugev ja osav nagu Jeesus. Las Jeesus muretseb selle eest.

Kui sai hakkama endine mõrvar, kokutaja, kõrgklassis üleskasvanud läbikukkunud lihttööline (mooses), saan ka Mina. Ja Sina.

Egon luges sõrmedel üles põhjuseid, miks ta on misjonär: ta on ahne, isekas, kade. Mida?! Minu loogika seal hakkas tõrkuma, aga Vaim minus mõistis. Jumal vist tõesti valib tavalisi inimesi: nõrku ja patuseid Misjonärideks. Sest siis saab Jumal särada.

Tuleb olla ainult sõnakuulelik.
Tänases ühiskonnas üsna võõras ja vastik sõna, kas pole?
Tänases ühiskonnas hinnatakse hoopis teisi väärtusi: tuleb olla loominguline, õpihimuline, iseseisev, ettevõtlik, enesekindel, aga palun, mitte sõnakuulelik. See tähendab olla ju lükata-tõmmata, selgrootu... Aga see annabki võimaluse Jumalal kutsuda!

Ja kõik need teised omadused aitavad leida rakendust, saada õnnistatud, ärakasutatud. Aga võib olla ka mitte! Võib olla tuleb oodata või minna sinna, kuhu ei taha...tuleb olla sõnakuulelik.

Õnne abielupaaridele!

Kallid Helen ja Edgar!

Palju-palju õnnistusi, kallisid, ilusaid meloodiaid, pehmeid paitusi, põnevaid sündmusi, armastust ja päikest Teile esimese abieluaasta möödumise puhul!

------
Kallid Maili ja Tiidrek!

Palju õnnistusi uue (abi)elu alguse puhul!


Anni

reede, august 17

murtud südamed...

Oh, oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid, oleks vaid vaja eraldada nad teistest ning hävitada. Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kas või tükikest omaenese südant?
(Aleksandr Solženitsõn)

See tsitaat on pärit Christoph Arnoldi raamatust "Andeks-andmise unustatud kunst".
Üks minu viimaste kuude õppetundidest on olnud õppida andestama.
Irooniline on see, et mõned aastad tagasi pusisin kahe kuuga valmis ühe essee andestamise ravivast väest. Sellest ajast alates olen uskunud, et andestamine on osa paljude inimeste paranemisest, vabanemisest. Andestamine teistele, iseendale annab inimesele tagasi tervise ja võime olla õnnelik, armastada. Viimastel kuudel olen aga kogenud, kui raske on tegelikult kellelegi andestada. See tundub riskantne. Kättemaks, vimma hoidmine annab tunde, et minu käes on võim!!! Võim - teisele mitte andeks anda, et panna ka teda kannatama!
Hoolimata minu usust andestamisse, on mul olnud tõeliselt raske andeks anda.


Miks on nii raske andeks anda?

Pean tunnistama, et palju lihtsam oleks andestada siis, kui teine tuleb andeks paluma. Tunnistab, et ta on Sulle haiget teinud. On valmis leppima. Mõistab, et ta on vigu teinud.
Ometi olen uskunud, rääkinud ja lugenud lugusid, kus inimesed andestavad ka parandamatutele kurjategijatele, kes mitte kunagi ohvrilt andeks ei palu. Kuidas nad suudavad? Kuidas leida endas jõudu ja alandlikkust andestada ja armastada neid, kes H. Noweni sõnul on ise viletsad armastajad?

Pean tõdema, et see on raske - väga raske. Ent sageli võib see olla suurim kingitus kõige esimesena iseendale. Nii nagu mitmed nimetatud raamatus mõistsid, et nad tahtsid oma elu tagasi, tahtsin seda ka mina. Tahtsin loobuda vihast, solvumisest, et eluga edasi minna. Nägin, et kulutasin aega ja iseenda jõudu mõtetele ja tunnetele, mis keerlesid tüli ümber. Mõistsin ka, et hea suhe võib katkeda ühe tüli ja arusaamatuse pärast. Tundsin, et sel ei ole mõtet. Julgesin lõpuks endale tunnistada, et ka mina olin Teisele haiget teinud, valesti käitunud. Võtsin end kokku ja OTSUSTASIN andeks paluda. Tahtsin olla esimene, kes käe sirutab. Oli hea tunne küll. Oli tunne, et mingi koorem langes, mingid ahelad avanesid. Tundsin, et olen vaba jätkama oma elu tänaseid toimetusi.

Aga ühel hetkel avastasin end jälle mõtlemas neid samu mürgiseid mõtteid...No, mida ma siis veel tegema peaksin? Kui raske saab see olema, et ma jälle usaldama hakkaksin?

Ma olin sirutanud välja käe ja palunud oma valede sõnade ja tegude eest vabandust, ent Teine ei vastanud mulle samaga. Ta oli meie vestluse jooksul väljendanud, kui palju ma olin talle haiget teinud ja ma sain sellest aru. Aga ma tundsin, et ta ei saanud aru, kui palju mina olin tema sõnade ja tegude pärast kannatanud. Mul oli raske leppida, et tema ei sirutanud kätt vastu.

Täna ei ole ma täielikult suutnud loobuda neist müristest mõtetest. Ent mõistsin, et ma ei ole algpunktis tagasi, vaid see on andeksandmise ja leppimise teekond. Ma olen seda alustanud ja ma ei tea, kas ma kunagi ka lõppu jõuan. Kas sild saab jälle terveks tehtud. Ent mul on endiselt lootus ja usk, et see on võimalik.

Mulle oli julgustuseks sellest raamatust loetud lõik: "Mõnel päeval, kui ma end hästi ei tunne, võin vihastuda. Kuid olen aru saanud, et viha on raisatud emotsioon." Need sõnad kuuluvad ühe kaelast halvatud endisele politseinikule, kelle istutas ratastooli üks Harlemi teismelise käes olnud tulirelv.

Ma endiselt usun, et andestamine on kingitus. Kõigepealt iseendale ja võib olla ka võimaluse leppimiseks. Ent tahtsin julgustada kõiki, kes ei ole suutnud lahti öelda vihast ja solvumisest. See on teekond, mida ei ole kerge käia, ent parem on olla isegi poolel teel.

kolmapäev, juuni 13

tallinnas tuuritamas...

Käsil on viimane nädal tallinnas raseduskriisi nõustamise koolitusel. Laineid lööb hetkel seksuaalsuse aluste teema, millest juhib meid läbi üks eesti tuntumaid seksuoloogie Meelis Sütt. Märt Saar on lahanud juba oma blogis eneserahuldamise ja pornograafia temaatikat. Ent ehk on meile kõigile olulised küsimused: kuidas rääkida lastele, teismelistele seksist või ehk hoopis armastsemisest, mis on oluliselt võimsam ja ilusam tähendus sellele tegevusele. Avastasin seksile, eneserahuldamisele, mehe ja naise suguelunditele "tõlkimise" harjutuse käigus sünonüüme otsides, et igal sõnal on minu jaoks mingi emotsionaalne alatoon: pihku peksma, vändaga rammima, Kämbla-Katit tegema, need panevad mind nägema armatsemist, kui miskit vägivaldset, räpast, lihalikku, häbistavat. Need ei eruta mind ega ka enamikku naistest meie grupis - ent mõiste "näpukas" oli mõne naise jaoks pehmem, sensuaalsem, täitsa kasutatav. See pani mind mõtlema, kui oluline on hea intiimsuse loomiseks julgeda arutada läbi ka sõnad, mis meile meeldivad, erutavad.

Teine mõte tekkis ühest teisest ülesandest: nimelt sain pildi ja lipiku sihtgrupiga (5-aastased poisid). Pilt oli grupiseksist (2 naist, mees). Ülesanne seisnes siis pilti sihtgrupile seletada - konteksti võis ise välja mõelda. Mul tekkis silme ette 3 võimalust: mängida ema, kes:
1) nähes laste käes pornoajakirja läheb endast välja, korjab selle ära, muutub agressiivseks, et tegelikult enda ebakindlust ja hirmu varjata - ei räägi lastega sellest teemast, vaid karistab;
2) võtab ajakirja ja püüab selgitada, mis see on, mis toimub, kellele see mõeldud on...
siin on muidugi mitu erinevat varianti vastavalt põhimõtetele - kas ema pooldab grupiseksi, kelle hulgas, siit tuleb ka sisse teema abieluväline seks, seks ilma armastussuhteta jnejne

Vestluse käigus tuli välja, et mõnes peres võivad lapsed vabalt pornot vaadata. Mina olen leidnud, et pornofilmide, -kirjanduse tarbimine laste hulgas (ja ka tegelikult täiskasvanutel) viib soovini astuda vahekorda enne kui leitakse õige partner...et see, mis peaks suhtes olema kõige viimane, saab järsku üheks esimeseks..nii tavaline on ju kuulda üheöö suhetest jnejne.

Mõni päev tagasi vestlesin ühe Californiast pärit kliinilise psühholoogiga, kes viis läbi uuringu ka oma tudengite andmebaase kasutades, et uurida, kas evangeelsete kristlaste hulgas on tõesti lahutuste arv kõrgem kui mittekristlaste hulgas (seda on näidanud mõned uuringud ameerikas). Tema leidis, et lahutanud oli vaid 6% valimist. Kõrvutades teiste uuringute 33%ga on erinevus üllatavalt suur. Ka Eestis lahutatakse ju 3-st või isegi 2-st abielust 1 - kisub ka sinna 33% juurde. Ka mitmed teised uuringud on näidanud, et statistiliselt on suurem tõenäosus abielu püsimiseks, kui puuduvad abielueelsed ja kindlasti ka abieluvälised seksuaalsuhted. Tasub mõelda...