isetehtud sünnipäev

Iga päev on kellegi sünnipäev.
Täna oli minu venna sünnipäev.
"Head uut aastat!" ütlesin veel, kui tuisu sisse lahkusin.

Jõudsin mitmel korral mõelda meie vaiksel õhtul, et see on üks ilusaim sünnipäev, kus kunagi olnud olen.

Oligi see pigem koosolemise õhtu, sest päeval käisime hüvasti jätmas oma vanatädiga. Surm ja elu ulatasid teineteisele käe, või ainult viipasid tervituseks eemalt?! Ei tea, mulle meeldib, et mõned asjad jäävadki....ainult tunnetamiseks.

Vennale küpsetasin sünnipäevaks leiva.
Õigupoolest kaks leiba, sest ma ei olnud kindel, milline neile maitseb. Nii sai üks leib rukkijahust, teine rukki ja täistera nisujahust.
Mõlemad maitsesid.

Tema kunagine parim klassivend ja sõber tõi pojaga ahvenaid, millest keetsime kalasuppi.
Ahvenasupp ja koduleib.

Ja õues veel lapsepõlvest mäletatud sügavad hanged, kust läbi vonkles kitsas teerada saunani. Ja ühevõrra mõnusad olid saun ja lumme hüppamine.

Jah, nii ilus oli see õhtu.
Jah, mul on ilus vend ka.

Eelmisel aastal kinkisin vennale laulu:
Igal õel siin ilmas on üht venda väga vaja - 
kes mähkmed ära vahetaks ja lohutaks kui vaja,
kes parandaks kõik katkiläinud asjad, südame,
kes rõõmu jagaks, mures toetaks - just vend on see.


Igal emal-isal on üht poega väga vaja,
kes seiklustesse satuks ja juuksed püsti ajaks,
kes isaga käiks tööl ja ema kulu nalja teeks,
kes korra aastas vanaemal korstna terveks teeks.


Igal väikse tütrel on üht isa väga vaja,
kes sülle võtaks ja vähe juttu ajaks.
Ja iga naise õnnelikuks teha võib üks mees,
just iseendaks jäädes - kõige parem see..

Täna on Fred Jüssi sünnipäev

Augustis pakkisime ühel reedesel päeval oma kompsud K-ga kokku ja sõitsime kahekesi Põhja-Eestisse - sest tunne oli selline, et just nüüd peab just sinna minema. Ja läksimegi.

Ja peatusime siin ja seal - värskelt suitsutatud meriahvena ostmiseks, vana vaatetorni otsa ronimiseks, et Peipsi siniseid avarusi haarata ja hing vabaks lasta.

Järgmisel päeval, peale toredat  hommikupoolikut ja mõnusat lõunat Rakveres, võtsime suuna põhja poole, et rannas õhtuoodet võtta ja hilissuvises soojuses raamatut lugeda.

Kaardilt leidsin Eisma ranna. Lähemale jõudes tuli hinge selline tunne nagu sõidaksin külla vanale tuttavale. Või jõuaks koju.
Ja selles ilusas olemises sündis üks laul:

Sinu jälje sees on minu jälg.

Sinu peos mu pihk.
Minu süda on sinu südames.

Mõte mõtte sees...

Mõeldes Fredile, tuligi meelde see laul ja selle laulu sündimist ümbritsev päev.

Fredi tutvustas kunagi mulle minu ema. Mitte küll isiklikult, aga läbi lugude, telesaadete, raamatute, millele ta minu tähelepanu juhtis. Ma mäletan, et Fredi ööülikooli loengu helisalvestis "Vaikus kui loodusvara" oli minu sage kaaslane Austraalias rännates ja töötades. Töömüras omandas Fredi sõnum täiesti erilise mõõtme. 

Fred on ka minu õpetaja. Nii nagu paljude teiste. Ja mul on selle üle tõeliselt hea meel, et Fredi tema rahvas hindab. Loodus armastab ja hindab teda kohe kindlasti. Ja mulle tundub, et minu laul "Üksteises" sobib kirjeldama ka Fredi ja looduse ja maailmaga üks-olemist. 

Fred ütleb ühes oma kõnes, et ta on possibilist. 

Ma soovin siis, et uus aasta tooks Fredile võimalusi kohtuda Loodu ja Loojaga.

***

Ja iseendale tegin ka täna kingituse - otsin tooli.
Sest kuhugi ei ole enam magistritöö tegemist lükata.
Ja see tähendab ka aega laua taga.
Nüüd siis istungi siin oma mugavas ja selgub, et ka soojas toolis.
Teen endale varsti teed ja asun lugema esimest artiklit.

jõuluöö

Nii kaua kui mäletan, oleme ikka surnuaeda küünlaid

panema jõudnud siis, kui paljud teised on kodusoojas.

Selles öises vaikuses ja valguses on seletamatu võlu ja rahu.

Jõulurahu? Või lihtsalt igapäevane rahu?

Eriline pidulikkus küll.

Sel aastal on jõulud teistsugused...

...kunagi käisid mul ikka päkapikud. Lausa mõned aastad tagasi.
Sel aastal korra sattusid mu kööki, aga võib olla nad eksisid uksega...sest rohkem nad mu juures käinud ei ole..
täitsa kurb kohe.

India...

Mulle on juba aastaid üks mälusalvestus - "Secret Garden" lastefilmis ütleb üks tegelastest väga imetlubaval häälel: "India". Viimastel kuudel olen jällegi jõudnud Indiasse läbi filmide - Slumdog Millionaire, The Namesake, Water, Fire - täna oli meil lisaks India filmile Lagaan ka veidi Indialikum õhtu - Rene kokkas köögis ja meile valmisid Chabati ja India ühepajatoit, Kersti tegi ühelt India naiselt õpitud salatit, lisaks veel värske arbuusi-piparmündi smuuti, Masala Chai....Soe, imeküllane, elus ja ehe õhtu.

Ja nii nagu viimasel ajal minu elul mulle juba kombeks üllatusi valmistada on: oli ja ei olnud Imeline see, et ema, kuuldes meie India õhtust, tõi oma tagavaradest välja kaks Sarit (Saree't) ja neid minuga jagas. Ühega ma siis meie India õhtule läksingi. :) Väga hea tunne oli kanda. Youtube'st leidsin Sari selga-panemise õpetuse, siin pildil ma tõenäoliselt heidan Sari otsa üle õla. Õhtul googeldades leidsin, et Sari kandmine erineb Indias piirkonniti ja tänapäeval võibki üsna vabalt seda varieerida. Minu Sari on ca 5m pikkune, veidi paksemast materjalist - Eesti kliimale sobilik. :) Huvitav, et kui emad üldiselt võiksid pärandada Eesti rahvariideid, siis minu ema varustab mind India kehakatetega - mina üldiselt juhustesse ei usu.

Jäin mõtlema, et eilne õhtu oli nagu mini Cafe76 - India maitses, filmis, sõnas, lõhnas. Ja eriti paslik aeg sai ka juhuslikult (kes juhustesse usub) valitud - just nüüd, kui Indias Diwalit tähistatakse, mis minu väga piiratud teadmiste juures on nagu India jõulud. :)

Mõnda aega on tunne, et ükskord jõuan ma päriselt Indiasse.

Olen põnevil. Elu on ilus.

Õnne abielupaaridele!

Kallid Helen ja Edgar!

Palju-palju õnnistusi, kallisid, ilusaid meloodiaid, pehmeid paitusi, põnevaid sündmusi, armastust ja päikest Teile esimese abieluaasta möödumise puhul!

------
Kallid Maili ja Tiidrek!

Palju õnnistusi uue (abi)elu alguse puhul!


Anni