India...

Mulle on juba aastaid üks mälusalvestus - "Secret Garden" lastefilmis ütleb üks tegelastest väga imetlubaval häälel: "India". Viimastel kuudel olen jällegi jõudnud Indiasse läbi filmide - Slumdog Millionaire, The Namesake, Water, Fire - täna oli meil lisaks India filmile Lagaan ka veidi Indialikum õhtu - Rene kokkas köögis ja meile valmisid Chabati ja India ühepajatoit, Kersti tegi ühelt India naiselt õpitud salatit, lisaks veel värske arbuusi-piparmündi smuuti, Masala Chai....Soe, imeküllane, elus ja ehe õhtu.

Ja nii nagu viimasel ajal minu elul mulle juba kombeks üllatusi valmistada on: oli ja ei olnud Imeline see, et ema, kuuldes meie India õhtust, tõi oma tagavaradest välja kaks Sarit (Saree't) ja neid minuga jagas. Ühega ma siis meie India õhtule läksingi. :) Väga hea tunne oli kanda. Youtube'st leidsin Sari selga-panemise õpetuse, siin pildil ma tõenäoliselt heidan Sari otsa üle õla. Õhtul googeldades leidsin, et Sari kandmine erineb Indias piirkonniti ja tänapäeval võibki üsna vabalt seda varieerida. Minu Sari on ca 5m pikkune, veidi paksemast materjalist - Eesti kliimale sobilik. :) Huvitav, et kui emad üldiselt võiksid pärandada Eesti rahvariideid, siis minu ema varustab mind India kehakatetega - mina üldiselt juhustesse ei usu.

Jäin mõtlema, et eilne õhtu oli nagu mini Cafe76 - India maitses, filmis, sõnas, lõhnas. Ja eriti paslik aeg sai ka juhuslikult (kes juhustesse usub) valitud - just nüüd, kui Indias Diwalit tähistatakse, mis minu väga piiratud teadmiste juures on nagu India jõulud. :)

Mõnda aega on tunne, et ükskord jõuan ma päriselt Indiasse.

Olen põnevil. Elu on ilus.