it takes a day to be on the other side

It now seems like another lifetime when I was still sweating all over the place and ran happily in the Macquarie campus doing my little subjects and experiments. The warm weather, the clear sky, the aussie accent, and ugly bird sounds seem to have happend long ago, but still are vivid and fresh.

This time I arrived with different feelings. I was excited, to start my new job, to continue old, and to see how the experience being abroad this time had impacted me.

And Estonia greeted me with dark nights, crispy weather, BUT with so innocent white snow and silence. Yes, the silence, which I could enjoy even in my small hometown Tartu. I never remembered it to be so silent during the late evenings. But the silence is somehow soft and inviting, being coloured in the yellowish glow coming from the nearby factory lights. What a gift that silence is - so needed during those noisy days and nights at Balaclava Street.

And in the last day of this year, I took a walk into the woods and into myself...

kesknädal

Minu tänane päev oli meeldiv nagu leebe kevadtuul,
mis ka päriselt õhtul mu lokkidega mängis.
kui ma läbi linna kunstigaleriist koju jalutasin...
Aga...

...hommikukohvi kõrvale kirjade lugemine
ja väike ports eelseisva eksami materjali läbitöötamine
vürtsikalt teravas hommikupäikeses...
jalutuskäik liikluspsühholoogia loengusse.

Kuigi liikluspsühholoogia oli algselt väga absurdne aine,
siis on osutunud need loengud tõeliselt põnevateks,
kus minu eelnevad teoreetilised teadmised tajust, tähelepanust,
ning eksperimentaalpsühholoogia põhitõdedest,
põimitakse meeldivalt praktiliste igapäeva probleemide ja lahendustega.
Ja seda juhtub minuga ka esimest korda, et juba mitmendat nädalat
on loengus kohal 100% tudengeist  - kokku 6 ja lisaks 4 õppejõudu.
Viimased loengud on olnud tõeliselt põnevad,
sest meie külalislektor Ian Faulks jagab oma arvukatest
valitsuse liiklusohutuse töögrupi osalemise kogemustest.
Täna saime ülevaate tuleviku tehnilistest lahendustest,
mis peaksid inimvigadest tulenevate õnnetuste arvu vähendama.
Mõned neist on ka juba kasutusel...

Peale seda lippasin kiirelt laborisse oma viimast EEG katset tegema,
Esmaspäeval käisid mul muideks katses Gerd ja Marleen.
Gerd oli väga tubli ja nunnu seal katset tehes. :)
Seekord aga oli mul katses üks fotograaf Josephine,
kelle värbasin couchsurfingu lehele riputatud kuulutuse kaudu. :)
Temaga juhtus ikka kõike -
 esiteks, pidime katse katkestama esimese bloki järel,
sest ta alustas teise blokiga juba siis, kui ma alles EEG programmi uuesti käima lükkasin,kuigi ma olin eelnevalt rõhutanud, et oota! :)
Ta oli ainus mul 17 katseisikust, kes seda suutis teha!
Aga see oligi lõpuks väga hästi,
sest tuli välja, et mingil kummalisel kombel olid kõrvaklapid valesti -
parem vasakus ja vasak paremas.
Poole katse peal mainis ta, et tal on nüüd vaja kommi süüa,
sest ta on diabeetik ja tal on suhkrut vaja.
Õnneks oli tal kotis kummikarusid, ja ta siis mugis kiirelt mõned.
Korra oleks ta ka magama jäänud.
Ja lisaks kõigele oli tal köha,
aga ta oli hästi tubli ja köhis ainult pauside ajal....
Pesin kiirelt elektroodid ja mütsi
ning pistsin põske kaks kodust kaasapakitud pannkooki vahtrasiirupiga
(meil on laboris köök).

Laborist lippasin kiirelt metroojaama,
vahepeal haarasin ka veel ühe hää oakohvi,
ning pärast tasuta kätte pistetud linnalehest leitud info üle rõõmustamist,
sest nädalavahetusel toimub Sydneys India kultuuri festival,
jõudsin kesklinna nagu kolmapäeviti tavapärseks on saanud...
Kiirustasin mööda tööpäeva lõpetanud pintsakutest ja seelikutest,
et jõuda NSW kunstigalerii "Art after hours" iganädalasele üritusteõhtule.
Kaks nädalat tagasi kuulsin seal ühe senise elu kõige inspireerivama kõne...
Jeff McMulleni teleajakirjaniku mõtteid "True Stories" ehk Tõelistest Lugudest
ehk siis austraalia põliselanike võimsatest lugudest ja erakordsest aupaklikusest selle maa ja loodu ees.
Ja veidi müstilisi lugusid oli seal ka...
Sel korral esinesid kaks kaunist põliselanikest muusikut,
ja tegime giidiga väikese tiiru ajutiselt NSW galeriil külas olevas India kunsti erakogus...
seal olid mõned väga juuspeened mitmesaja aastased tööd üleval...

Aga jällegi - see kojutulek - sellega tipnes õhtu.
See jalutuskäik läbi parajalt sooja ja nüüd päevasaginast juba rahunenud kesklinna,
kus vahelduvad vanad koloniaalajastu ehitised moodsate klaasjate kõrghoonetega,
ja jalutada läbi kodutude õhtuse vabatahtlike poolt jagatud einele ja teejoomisele kogunemisest...

pooltühjade lettide taga õhtujuttudest haaratud araabia mehed,

arutlemas päeva tippsündmuste üle..

tänavanurgal trepil kitarri tinistav muusik - 

ikka seesama dollar endiselt pillikastis
ja mõned mündid lisaks ....

ja metroost haarata elu esimene Samosa -
(india köögist pärit pirukas kartuli ja läätsetega) -
mille kõrvale antakse "esimese korra" puhul tasuta mündijogurti kaste...

sellised möödaminnes kogetud naeratused ja heatahtlikkus -
need kõik teevad olemise väga kergeks siin.
Jah - kuidagi igapäevane on see juba -
see avatud suhtlemine kõigi vahel,
rongis olles naeratus hindu naiselt,
ja iphone sukeldunud aasialane parema käel,
tema kõrval pingil leabamas plastmasskarbid,
kust võib aimata kaasapakitud lõunast tunnistust andvaid üksikuid riisiterasid...

Alati kaasas olev vihmavari,
sest siin vaheldub päike vihmaga nagu nõiaväel,
ööga rüütatud vaikiv ülikoolilinnak...
siis kuidagi on meel teravam,
sest ei ole vaja end enam lukustada päevase närvilise müra eest...

Selline on minu kolmapäev Sydneys.

Pühapäev ajalehtedega

Eastwoodis anti mulle pihku kilekott laupäevase Päevalehe ja selle nädalalõpulisadega.

Ma siiralt loodan, et tegu on nädalalõpu lisadega, sest tegemist on pildil ühe ajalehega! :)

Mõned eilsed uudised:

Austraalia suurepärane majade soojustamisplaan läks vett vedama.

Nimelt kuulutas mõni aeg tagasi valitsus välja, 

et maksab kinni majade soojustamisega seotud kulud, mida ka üritati teha.

Ammuteada on ju see, et Austraallaste majad on praktiliselt paberist.

Projekti ülevaatamisel selgus, et maju ei osatud soojustada,

mõned majad isegi süttisid ebapädeva töö tulemusel...

Mrs Hopson on uue pühakukandidaadi Mary MacKillopi üks imedest.

Austraallased elavad siin kaasa katoliku nunna õe Mary pühakuks kuulutamisele. Mitmed on sõitnud Vatikani, et kindlustada Mary pühaku staatus.

Sellega seoses on avalikuse ette tulnud ka proua Hopson, kes aastate eest haigestus leukeemiasse

ning arstid andsid talle 1 kuu elamislootust,

hinnates tema seisundi "beyond prayers" (tõlge: hilja palvetamiseks).

Õde Mary ja teised nunnad asusid aktiivselt eestpalvele 

ning mõni aeg hiljem onkoloog James Biggs tõdes,

et Hopsoni paranemine oli haruldane ning seda võib pidada imeks.

Austraalia abituriendid võtavad kirjutamises järeleaitamistunde.

Viimasel ajal valmistab noortele üha enam raskusi pliiatsi-paberi kasutamine.

Üha rohkem noori kasutab enne lõpueksamite perioodi algust järeleaitamiskursusi.

Valitsusel on plaanis järgmisel aastal katsetada 10 õpilasega arvutile üleminekut.

Arutlusel on olnud IPadi kasutamine, online eksamite sooritamine,

siiski on küsitav, kas ainetes nagu matemaatika ja füüsika on üldse võimalik täielikult arvutikasutamisele üle minna.

Sydneys valmis uus ports sotsiaalkortereid.

Sydneys on rendihinnad tõusnud teatud piirkondades $600 (ca 6500 EEK) nädalas.

See on toonud kaasa probleemid tööturul. Nimelt on neis piirkondades raskusi liht- ja keskastme tööjõu leidmisel, sest neile ei suudeta pakkuda sobiva hinnaga elamistingimusi.

Keskmised nädalapalgad:

Arhitektid, disainerid ($1265), kooliõpetajad ($1336), medõed ($1420), sotsiaaltöötajad ($1062), ehitustöölised ($1026), juuksur ($651), koristajad ($751), lasteaiatöötajad ($797), teenindajad ($832), sekretärid ($1066), müügiesindajad ($914), korrakaitsjad/tuletõrjujad ($1430).

Peaminister Julia Gillard toetab vanemapalga kehtestamist.

Senini ainult teatud firmades maksustatud vanemapalk võib saada osaks kõigile. Tulumaksust laekunud rahadest plaanitakse finantseerida 18 nädala pikkune vanemapuhkus.

Kuidas öelda oma lapsele, et ta on paks!

Üha rohkem austraallasi on ülekaalus.  Mitmed vanemad pelgavad sel teemal lapsega otse rääkida kartes, et see võib lapsele tekitada söömishäireid. Toitumisspetsialisti juurde tullakse teisemeeas, kui on aru saadud, et kaudne vihjamine ei ole aidanud ning tuleb probleemist otse rääkida.

Lastearst jagab soovitusi, kuidas tegutseda. :)

1. Ole eeskujuks: mõistlikud  portsud ja tervislik menüü.

2. Pane lapsele kaasa tervislik lõuna.

3. Käi koos lapsega poes, tee süüa ja planeeri lõunaid.

loomade ja inimloomade väljanäitus

Lubasin pajatada veel mu avaruserännust...

Echucas sai väike ajasrännak tehtud...

tagasi 18-19.sajandisse,

just see hobuses... hais

muutis selle tänavakese autentseks..

tänavatel oli igapäevane abimees kauplemisel

 kaal

ja Murray jõel parvetati kaupa

ning tossasid jõgemööda aurikud

Vanasti oli kõik ju võimas...isegi puud...

Ajalugu aga on kõik sealsed unised linnakesed pungil...

J isa vana farm oli ka nagu muuseum...

kus väljanäitusel olid:

jaapanist pärit buss...

vana traktor - vladimiretš,
mida J isa jutujärgi sai peaaegu tasuta endisest NSVL-st
ja sõidab siiani
isegi ilma esirehvideta... :P

eriti vana traktor

vana hää corolla

(ja üldsegi mitte nii roostes kui mu aastakümneid uuem väljalase)

Joshua vanaema kellakogu...

Joshua isal oli ka paberraha- ja mündikogu,

mis oli nii põnev, et meelest läks pilte teha...

Tema kogus oli näiteks 1937 a NSVL raha

 (mis minu meelest polnudki rubla),

Jaapani juba ettevalmis prinditud Austraalia raha,

sest nad olid nii kindlad Austraalia okupeerimises,

ja muid toredaid rahasid austria-ungari liidust,

euroopast ja mujalt

teise maailmasõja aegadest...

(ka margikogu oli...aga see jäigi kaemata...)

Joshuaga maale sõites põikasime kõigepealt sisse nende võssa,

kus nad püüavad taastada taimekooslust,

mis seal enne karjatamist oli...

Ma alguses muidugi sörkisin Joshual sabas, sest kartsin madusid...

 sest Joshuale külla saabudes 

tervitas mind juba esimestel tundidel

auto tagaklaasil

armas karvane ämblik

(Huntsman)

 Aga õnneks kohtasime lisaks lehmadele-hobustele

ka tukkuvat koaalat...

Austraalia pudulojused...

eest ja tagant vaates

ülesrivistatud

lisaks lehmade patsutamisele

sain silitada ka veidi metsikuid hobuseid...

ja kustutasime sea nälja...

lehm, puu ja pilved

Isaste minek... 

Must ja ...kollane

vahvad pullid

Fat ladies...

Tiined lehmad, kes pidavat väga armastavad emmed olema...

nende valge pojake

(nimelt siirdatakse neile embrüod)

Tallu saabudes ootas mind ees Joshua uus vasikas...

ja mõni minuti hiljem nägin ka üht õnnetut 

poegimisel hingeheitnud naabri vasikat...

Selle talve rikkalik vihm äratas looduse ellu,

aga lehmad on oma vasikad "suureks söönud"

ja poegimised on väga rasked...

Ka viimasel ööl,

enne me lahkumist,

sikutasid Joshua ja ta isa öösel uut vasikat välja..

seekord jäi vasikas napilt ellu...

ja kössitas hommikul aedikus

Istutasime ka mõned uued kohalikud puud...

Ja käisime külas viinamarja istanduses,

kus omanikud leidsid endi maavaldusest 

iidse aborigeenide laagripaiga...

ja endise märgmaa (wetland),

mis riigi looduskaitse projekti toetusel vett saab

ning on nüüd igatsugu vahvate taimeliikide koduks...

(vesi on austraalia teatud piirkondades nõutud kaup,

mida müüakse ja ostetakse)

Meil õnnestus meelitada ringkäigule kaasa nii 

Don kui Jo,

kes keskkonnakaitse tudengist Joshuaga

sattusid üsna kiirelt arutama 

Austraalia looduse, taimede, ja tuleviku üle...

Don ja Jo on traditsioonilise loomafarmi asemel

läinud üle veiniistandusele

ja kasutavad võimalikult vähe kemikaale

(only one weed away from organic farming :) )

Eriliselt südamlikud ja kaunid inimesed...

tagasiteel leidsime peeglist loojangu

ja siis taevas süttis...

Austraalia...

Austraallastel on kombeks panna siia sinna 

piirkonna sümboleid..

Olen näinud küll suuri ananasse, maasikaid, kirsse,

kitarre...

aga nii vinget mosaiikautot ma veel näinud ei olnud...

Külla läksin ma siis Joshuale, 

kellega kohtusin ühel vihmasel ja külmal novembrikuu ööl

Püssirohu keldris, Tartus...

ta oli vahetusüliõpilane Örebros,

ja oli Eestis käimas...

diivanit surfamas...

Joshual olid kunagi raadios töötades rikkus ja kuulsus majas,

mis ta aga ära tüütas,

ja ta läks ülikooli keskkonnakaitset ja orgaanilist talupidamist tudeerima,

Charles Sturt Ülikool on uus eriti keskkonnasäästlik linnak

kuivkäimlate,

päikesepaneelide,

isetegutseva õhuventilatsiooni

ja keskkonna sõbralike lahendustega...

see avarus ja vaikus ja loodus...

see kutsub ju tagasi enda juurde...

kus sidrunipuude vahel piiluvad jänkud...

ja õhtuti ehakumas naeravad kookaburrad...

Talu on aga nagu talu ikka...

tarvilikku täis õuega...

kus kuuriall saab käia heinalõhna nuusutamas

ja Joshua isa spetsiaalselt ajas traktori kuuri alt välja,

et mu isale pilt teha... :)

austraalias on üsna tavaline ka basseiniga tagaõu,

sest suviti siin päike lõõskab...

Joshual on veel 7 õde-venda...

Mina kohtusin seekord kahe kauni õe ja ühe õetütrega...

Neil on ka rohkelt käpalisi...

kes neil ka kutsikaäri käimas hoiavad

Ja need on vahvad isa ja ema...

kellega sai teed joodud,

hommikuti joogat tehtud,

ämblikke taga aetud...

Ja jõuluks paluti heinateoks tagasi olla...