Viimane rong koju!

Käimas on Sydney Kanada Filmide Festival.
Leidsin endale sõbra Laura, Bostonist,
kes on pärit nelja aastaajaga paigast...
kes armastas lapsena öösiti salaja lugeda...
jah ...meil on palju muudki ühist.
Ühesõnaga leidsin endale kaaslase,
kellega selliseid filme vaadata nagu see siin.
"Viimane rong koju!"

Eks ma ikka soovitan teil seda vaadata,
miks muidu seda postitada.
See film pani mind veel kord väga tervamagusalt mõistma ja tundma,
et ma olen meeletult õnnelik ja õnnistatud tütar,
et mul on vanemad,
kes mind lihtsalt armastavad.
Lihtsalt.
Ja see armastus sünnitab armastust.

Film pakub maalilisi vaadeid ja paiku, millest tuhiseb läbi viimane rong, kandes koju miljoneid ärevaid ja väsinud hingi, kes on rännanud maalt linnadesse tööle...Sudussemattunud linnas, kus mõnel ruutmeetril loetud tunnikesi puhatakse ja päevad astuvad kui isikupäratud armeelased reas igavikku..
Ikka need samad püksid, millele kärmelt ja oskuslikult suristatakse külge taskud ja imestatakse iseendas, kuidas mõned liigikaaslased kusagil merede taga kannavad nii suuri numbreid. Ja see vaikiva kannatamise ja kannatlikkuse laul jutustab visast lootusest, et iga taskuga ehitatakse üles laste jaoks helgem tulevik.
Aga täna on ka üksainus kallistus, paitus, hea sõna liiga kallis, et seda kulutada oma kaasa, ja isegi oma laste peale, kelle nimel päevast päeva elatakse. Ei! Kauged kõned koju laste uuele mobiilile on sisustatud vaid manitsustega - Sa pead õppima paremini! Olid alles viies oma klassi pingereas! Pead rohkem pingutama! Meie pingutame iga päev sinu pärast! See on ainult sinu enda tuleviku heaks! Pinguta, pinguta...selle nimel, et tulevikus ehk veidi vähem pingutada?! Ent kui lapsed siis valivad muretu elu linnas, sest koolist on saanud vangla, kus tehtu pole kunagi piisavalt hea, sugeneb ka vanemates tunne, et nende pingtused on viljatud...sest kusagil sisimas justkui tundub, et pingutus kannab vilja vaid siis, kui see saab tasutud töö ja higiga. Ja nõiaring jätkub...aga kui kaua? Millal on lubatud ka kallistada ja hellitada ja armastada ja hoida?!
Sarnaseid lugusid võib lugeda miljonitest sarnastest väsinud silmapaaridest, kus lootus vaikselt väreleb tuha all...ja kusagil on igatsus armastuse ja pere ja aktsepteerimise järele...
Ja nii rändavad need silmapaarid iga Uue Aasta eel tuhandeid kilomeetreid linnadest koju laste juurde, kelle nad kunagi on ilmale toonud ja seejärel nad jätnud vanaemade hoida ja lahkunud, et neid ülal pidada ja koolitada...
Ja pärast mitmeid ööpäevi rongijaamas piletite jahtimist ja luudemurdumise saatel rongidesse pressides jõutakse lootusrikkalt koju, kus ootavad ees armastust ihkavad lapsed.
Ja aastast aastasse ühendab neid üksikuid hingi laua ümber habras helesinine unistus helgest tulevikust...
Ja armastus on luksuskaup, mida töölisklass endale lubada ei saa...

Pühendan selle postituse eelkõige oma kallitele vanematele ja ka teistele, kes ei ole pidanud paljuks mind armastada!

kevade südames

Ükskõik, kas olen linnas või maal.

Taevas on ikka vabalt käes.

Et teda imetleda.

Eile imetlesin teda õhtust jooksu tehes.

Lindude laulus.

Kevadsoojas õhtus.

Eestimaa südames.

Maal, looduses, avaruses olemine.

Selles on mingi eriline vägi.

Linnas olles ei saagi aru, et see puudu on.

Aga maale minnes ja eriti sealt tulles,

on uus vägi.

Ja kuidagi puhtam, kirkam ja teravam on meel.

Ja kaunis on see, kui on ema,

kellega öös nautida linnu- ja konnalaule.

Ja rääkida maast ja ilmast.

Ja kuulda sellest, et mediteerivat meelt

on ka kõige lihtsamal maamehel.

Kevadlõhnad, mida tuul toob.

Ja värvid, mis iga päevaga muutuvad.

Praegu saab näha, kuidas surm pöördub eluks.

Kõdunenu taandub ja varsti on kõik roheline ja uus.

On hea, et on maa, kuhu minna.

Ja molutada.

Ja tulla tagasi rikkamana.

Seda rikkust osta ei saa...

See tuleb armastusest,

millega mind on armastatud ja mida mina armastada saan.

posttraumaatiline stressihäire nelja juustu kastmes

Loomise rõõm on üks suur rõõm.

Iseendale ja (loodetavasti) teistele uue teadmise loomine ettekande kujul, või nelja juustu pasta loomine.

Kui midagi head on loodud,
siis tekib tahtmine ka seda jagada.
Imelik, miks ometi?
Võiks ju iseendale hoida.


4 juustu pasta (pastaraamatust retsept minu modifikatsioonidega)

keeda pasta pool pehmeks al dente (näiteks 250-300g) (vähese soola ja õliga vees)
võta kastrul ja vala sinna 3dl koort (vahu või kohvi), riivi 30-50g parmesani juustu, purusta ca 50g sinihallitusjuustu, riivi 50g mozzarella juustu ja 25g fetajuustu. Tasasel tulel sega ja lase juustudel sulada. Lisa supilusikatäis jahu (soovitan eraldi klaasis väga väikese koguse piimaga segu teha, siis ei ole jahu-tüki ohtu). Keeda paar minutit tasasel tulel. Riivi sisse veidi muskaatpähklit, teelusikatäis Dijoni sinepit, peterselli (parem on värske, aga mul oli kodus ainult kuivatatud). Vala segu pastale peale ja sega. Raputa peale kreekapähkleid. :)
Kui tahad võid ka panna ahjuvormi, riivida peale veel parmesani juustu ning 10-15minutiks 200kraadisesse ahju panna - mina seda ei teinud.
Kõige hõrgum pasta, mida kodus olen valmistanud.

Elu kui muusika

Selle Cafe teemaga on mul eriline lugu. Olen seda planeerinud juba pikalt. See cafe pidi aset leidma juba palju varem. Novembris. Aga nii nagu Tõnu ütleb, elus ei lähe kõik nii nagu oled planeerinud, vaid lõppude lõpuks läheb kõik paremini. Ja nüüd homme on see tulemas. Ootan seda, aga kardan ka. Öeldakse ju, et millegi kättesaamine, mida oled väga tahtnud, on hirmutav. Rohkem ikka ootan.

Siis saab jälle edasi minna uutele "Elu on..." radadele, sest viimastel kuudel olen selles teemas mediteerinud, mõtisklenud...lausa elanud "Elu on muusika" järgi.

Mis järgmiseks? Sellest kuulete juba homme...sest veel ei ole aeg...veel on viimased tunnid jäänud "Elu kui muusika" valitseda.

Täiuslik vaikus

Täna 17.00 Tartu Jaani Kirik
Arvo Pärt "Kanon Pokajanen"
Erkki-Sven Tüür "Triglosson Trishagion"

1 tund iseendaga vee all

1 tund

3000 meetrit

120 kukerpalli
kõikjal vesi
maailm kaugeneb
eneseületus


Mõne aja eest avastasin, et suudan ujuda korraga 2km
Täna siis avastasin, et suudan ujuda järjest 3km
Võib olla isegi rohkem, aga vahepeal tekkis rajal tihe liiklus ja igaks juhuks lugesin ringe konservatiivselt.
Ja seega ei tea ka täpsemat aega: kui ainult 1 tund ja 5 minutit.
Energiat ja häid mõtteid on nüüd palju.
Soovitan väga - leidke endale võimalus, end tühjaks ujuda, joosta, sõita, suusatada, ronida, tantsida...

Ideaalne päev....

hingamise päev

Täna kerkis bakterite hingamisest ahjusoojas leib.
Täna oli ka minu hingamise päev.
Olin iseendaga iseendas.
Armastasin Armastust.

Täna oligi selline jumalateenistus ja hingamisepäev.
Minu sees.

Ja jutluseks Pille Valgu "Elu väikesed õnnehetked"
Ei ole seal "sõnu" Jumalast?
Siis pole see jutlus?
Igas sõnas võib olla Jumalat ja jutlust.
Ja igas "Jumalas" ja "Jeesuses" tühjust.
Ei Jumal oota ainult kirikus või orelihelis,
Jumal kõneleb ka linnulaulus, vaikuses, tulepraksumises, vaikses lumesajus, ema hääles ja hingerahus.
***
Oh vend, kuis mu süda igatseb Õpetajat,
kes tõelise armuga täidaks peekri,
jooks ise ja siis pakuks mulle!

Tema loori kergitab silmilt
ja teeb nähtavaks Jumala tõelise pale.

Tema avab salamaailmad
ja muusika, mida keegi ei mängi,
mu kõrvule kuuldavaks teeb.

Tema tõestab, et kurbus ja rõõm
on üks ja seesama;

Tema täidab kõik kõne
puhta armastusega.

Kabir ütleb: Tõesti kaob hirm
sellise Õpetajaga
kõrvuti kulgedes!

Paradiisi helides...

Ja iga rakk mu ihukoes,
end vaikselt kõigutab,
tõuseb kikivarvule,
sest pitsiline kergus,
on selles alguskokkukõlas,
selles muusikas...
***
Inspireeritud Pärdi muusikast, mis inspireeritud Tõnu "Paradiisist".

Ohh - paradiis.

Siin ja praegu.

Kui millegagi võrrelda seda olekut,

siis selline tunne on nagu oleks massaažist tulnud,

aga hoopis hingele oleks massaaži tehtud.

Jah, Kabir kirjutab ka, et kurbus ja rõõm -

see kõik on tegelikult üks.

leivategu

Minu esimene enda tehtud leib. :)

Uskumatult maitsev!

Istun siin ja mugin singi-tomati-hallitusjuustu-basiiliku leiba,

akna taga on valgus ja kargus

ja olengi täitsa õnnelik.

Kohe täitsa õnnelik. :)

(nii Tartu K ja Tln K soovitavad, et ma peaksin end ravima, sest nii õnnelik ja rõõmus ei saa ju inimene olla - K arvas, et mul on hüpomaania. :) Igal juhul on see siis õnnelikkuse-haigus ja vist üks vähestest haigustest, mis ei väsita, ei valuta.)

Tõeline Hingamispäev siis täna!

Leivategu õppisin ja juuretise sain endale eelmisel laupäeval Tallinnas Raeapteegi keldris Tallinna Kultuuripealinna projekti 52 raames toimunud Silja Pihelgase sooja käe all ühisel leivategemisel.

Võin jällegi imetlusega öelda, et Elu on mu ühe unistuse täitnud,

olen juba mõnda aega tahtnud ise hakata leiba tegema,

ja lõpuks nii kaunilt saigi see alguse.

Silja oli tore, ja hästi vahva oli leida endale sealt uus tore tuttav,

see kuidagi muudab minu Tallinnasse minemise reaalsemaks,

kui ees ootavad juba vahvad inimesed.

Aga sinna on veel aega.

Nii nagu Indiasse minekugagi.

"Sleep is comfortable, ...

....but awakening is interesting."

Eile tutvustas K mulle Hazrat Inayat Khan'i.

Ilus.

Keskendunud.

Rahus.

Ja nii kohal -

iseendas ja selles hetkes.

ja veel midagi...


Aga vahel juhtub ka, et uni on reaalsem kui ärkvelolek.
Eelmisel ööl nägin väga erilise unenäo.
Võiks öelda, et tulevikust tulnud unenäo.
Või tulevikku viipava unenäo.
Ei julge justkui öelda prohvetliku.
Või siiski...mis on prohvetlik?
Ja kas tõesti võibki ühel laupäeva ööl,
keset talve kargust ja avarat vaadet,
saada prohvetliku unenäo?

Ja sõnum.
See jääb juba unenäo kangelase lahendada,
sest sai ju talle see räägitud.

Aga see kogemus pani ka mind mõtlema,
miks on nii raske uskuda, et võidki näha unenägusid,
mis on suurema tähendusega, kui lihtsalt uni.
Aga see on ainult mõistus, mis ei usu.
Süda usub ja teab.

Ja elu.
Elu on ilus.
Elu on muusika.
Elu on ülikool.
Elu on põnev.
Elu on hoomamatu.


Ja lõppude lõpuks.
Ei lähegi kõik nii, nagu oled planeerinud.
Vaid läheb paremini.
Lõppude lõpuks.

Vormsis vaadet nautimas.

ei-ei, ma ei ole saarel.
Olen Tallinnas Vormsi tänaval.
M läks ise Aasiasse ja jättis mind siia korterisse.
Imeline.
Imeline vaade.

Imeline vaikus.
(kuni naaber pool tundi tagasi muusikat hakkas kuulama.)

Imeline soojus.
Ja imehea kohvi.

Ja imeline vaikus ka selles mõttes,
et olen siin võõras linnas üksi.
Ja saan suures rahus õppida.
Ja oi kui põnev on õppida.
(Teadvuse loodusteaduslik käsitlus, õppejõud Talis Bachmann)
Eriti põnev on see, et paljud kognitiivsed protsessid toimivad teadvustamatul tasemel.
Tegelikult me ei teagi, et näiteks meie kõndimise kiirus ja reaktsioonid inimeste käitumise, sõnade ja situatsioonide kohta sõltuvad sellest, mida oleme teadvustamatult eelnevalt kogenud.
Ja veelgi enam, mõned ratsionaalseid otsuseid nõudvad probleemid lahendame teadvustamatul (kõnekeeles ehk sobivaim - intuitiivsel) tasandil palju edukamalt kui teadlikult nende kallal pusides.
Näiteks kui ülesandeks on valida 4 maja hulgast parim, et see endale osta.
Kui kaaluda on vaja 4 erineva omaduse vahel, siis on kasulik teadlik probleemi lahendamine.
Kui aga on näiteks 12 omadust, ning ülesandes on kindlalt üks maja teistest nende omaduste poolest parim,
siis leitakse "õige" maja sagedamini, kui ülesandega tutvumise järel tegeletakse hetkeks mingi teise (tähelepanu kõrvale juhtiva) ülesandega.
Uskumatu või mis?
Imeline, ütleks.
Ja äärmiselt põnev on oodata, mida teadvuseuurijad veel juurde avastavad.
Mulle endale tundub, et see, kuidas me toimime, mõtleme, tajume...on uskumatult kelmika ehitusega.
Kui kellelgi on aega ja huvi, siis soovitan väga lugeda Jaan Aru ja Talis Bachmanni raamatut "Tähelepanu ja Teadvus".

selgus ja kargus ja kirkus

Täna helistas mulle H ema ja soovitas mul minna pakast pildistama.

lihtsalt, sest on nii ilus.

Ma olin juba ärgates märganud, et taevas on erakordselt sinine.

Kirkad värvid nagu juulis.

Ja Tartu ongi täitsa härmas.

Mulle väga meeldivad need väikesed lumekuused.

Üksteise peal kuhjas.

Toomvaremeid köeti.

nagu roosipõõsad, aga hoopis kõrged puud.

Miskipärast tahaks selle pildi nimeks panna "Pruut".

Nii pehmed toolid,

aga kes küll julgeks pakast trotsides siin lõunatada?

Mulle meeldib see hõbedane kuusk väga.

pipar ja tšilli

veidi vürtsikad jõulud olid....
Tulli tunne teha seekord ise piparkooke otsast lõpuni
Kulbikeerutajate blogist leidsin ahvatleva taignaretsepti,
taigen maitses nii toorelt kui küpselt väga.

Ja mustika-vaarika glasuuriga said mõtted sõnadesse.
Tänu-piparkoogid selle eluaasta inimestele, elamustele.

Maal sulatasin kõvasti šokolaadi ja vürtsitasin

need tšillitrühvliteks.

Seekord siis sellised jõulud.

auravasse aurasse

Kuidas saaks küll mõõta ja sõnadesse panna,
mida üks inimene teisele võib tähendada?
Aitäh, Ragnar - Sinuga koos Cafe tegemine
ja eile õhtune jazz-reggae õhtu oli kaunis kingitus.

Maire Riis sõnastas suhete tähtsuse ja jäävuse:
inimesed ikka "lahkuvad" jäädavalt või mitte nii jäädavalt,
jäävad kaugeks meist.
Siiski, meile jäävad igaveseks alles need suhted.
Nii võin ma endiselt tunda rõõmu oma vanaemadest,
lapsepõlve sõbrannast M-st ja K-st.
Sest niikaua kui olen mina, on ka nemad minu jaoks.
Ilus.
Kinkige üksteisele üksteist.
***
Ja nüüd Kikuga auravasse aurasse sauna. :)

rahu

Täna hommikul ärgata oli teistmoodi.
Mulle ikka on meeldinud hommikuti voodis lamada,
aknast välja vaadata,
(ühe vana puu oksad vahel liiguvad, siis jälle on tardunud)
tunda täit mõnu oma uuest imeparajalt pehmest voodist
ja mõelda sellele, et uus - ideaalne - päev on ootamas.

Enamik hommikutel ei saa see lõputult kesta,
kusagil kuklas on teadmine ootavatest kohustustest.
Aga täna.
Täna oli täiesti imeline hommik.
Ärkasin just täpselt siis, kui selleks õige aeg tundus
ja lamasin ja mõtlesin...
ja tundsin, et mul on täielik vabadus.
Ma ei pea mitte kuhugi minema,
mitte midagi tegema...
ma võin lihtsalt olla.

oeh, süda tahab sellest õnnest ja rahulolutundest lõhki minna praegu.

Ja siis ma mõtlesin K-le,
nagu ma seda ikka iga päev teen,
ega tema seda vist ei teagi.
Kunagi M mulle reisil olles ütles,
et ta mõtleb oma tulevasele naisele,
kas tal on hea, millega ta praegu tegeleb...
see oli nii ilus.
Ma usun - me ei mõtle nii ainult oma kallimatest,
vaid üldse meile kallitest inimestest.
Ja K on viimase poole aasta jooksul mu elus olnud,
peamiselt minu mõtetes...
ja nii ma mõtlesin ka tänases ajatus hommikus,
...kas ta on juba ärganud, kas tal on hea soe,
on tal samuti aega nautida seda ilusat hommikut...
Ja sageli lõpeb see sõnatu palvega,
palvega, et tema päev ka ideaalne oleks...

Ja praegu ma istun juba mitmendat tundi vaikuses,
kuurist tõin puid ja nüüd pragiseb ahjus tuli.
Ja kohe-varsti lähen T-ga pakasest Eestit avastama,
sest tänasest algas mu puhkus ja ma
võin suurema osa ajast teha just täpselt seda mida ma tahan.
Ja mida veel võikski tahta?!

õpilane õpetas õpetajat

Ega need õpetaja, õpilane, sildid ongi osa mängust kool,
aga inimesed kipuvad neist siltidest liiga sageli joonduma.
Täna tunnis tekkis huvitav vestlus -
kui R koolis on, siis tekib peaaegu alati.
Andsin neil täna tunnis võimaluse
visualiseerida end tulevikku
lähimasse või kaugemasse...nende valik.
R ütleb selle peale, aga kõik on juba niigi hästi.
Mul on kogu aeg hea olla.
Ja siis ta sõnastas selle....
väga inspireeriv ja kuidagi nii tunnetatav rahu.
Rõõm sellistest kaaslastest tundides nagu R.

cafe oli täna midagi müstilist..

Tänane cafe - see oligi just see.
Kõik oli paigas.
Kõik oli nii nagu hea.
Aitäh Dagmar, Laura, Liis.
Aitäh raamatu kaasautorid.
Tõeline au oli mõnda Teist Cafe's kohata.
Aitäh kõigile Cafetajatele...
Eesti on ilus ja Jumal on ilus ja inimesed on ka ilusad.
See ongi minu kingitus.
Aitäh!

***
Ideaalne päev, et...

Videograffiti + L Nikon

Olen siin ja praegu

Tallinn, Siili, TTK, ruum 404
Maire Riis, kes on laotanud meie ette psühhotraumatoloogia degusteerimislaua.
Väga erakordne kogemus.

Clint Mansell, täna Ateenas 19:00 film Kuu, tema muusika

Kohati väga tühi ja avar on tema muusika.
Sobib tänasesse päeva.
***
eilne kommentaar...
L: Anni, me otsustasime M-ga, et sa oled õppimisest sõltuvuses. Saadame sind Pöffile ravile.
Pöffile me eile küll ei jõudnud, aga vaatasime pea kuklas laest filmii "The Secret Life of Bees"

Rõõm on Cafe76 uue koduka valmimise üle.
Rõõm on selle üle, et saan õppida, millest olen vaimustunud.
Rõõm on Cafe Raamatusse saabuvate panuste üle.
Rõõm on....ongi rõõm. Vist lihtsalt on.