Ükskõik, kas olen linnas või maal.
Taevas on ikka vabalt käes.
Et teda imetleda.
Eile imetlesin teda õhtust jooksu tehes.
Lindude laulus.
Kevadsoojas õhtus.
Eestimaa südames.
Maal, looduses, avaruses olemine.
Selles on mingi eriline vägi.
Linnas olles ei saagi aru, et see puudu on.
Aga maale minnes ja eriti sealt tulles,
on uus vägi.
Ja kuidagi puhtam, kirkam ja teravam on meel.
Ja kaunis on see, kui on ema,
kellega öös nautida linnu- ja konnalaule.
Ja rääkida maast ja ilmast.
Ja kuulda sellest, et mediteerivat meelt
on ka kõige lihtsamal maamehel.
Kevadlõhnad, mida tuul toob.
Ja värvid, mis iga päevaga muutuvad.
Praegu saab näha, kuidas surm pöördub eluks.
Kõdunenu taandub ja varsti on kõik roheline ja uus.
On hea, et on maa, kuhu minna.
Ja molutada.
Ja tulla tagasi rikkamana.
Seda rikkust osta ei saa...
See tuleb armastusest,
millega mind on armastatud ja mida mina armastada saan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar