Ja nii nagu viimasel ajal minu elul mulle juba kombeks üllatusi valmistada on: oli ja ei olnud Imeline see, et ema, kuuldes meie India õhtust, tõi oma tagavaradest välja kaks Sarit (Saree't) ja neid minuga jagas. Ühega ma siis meie India õhtule läksingi. :) Väga hea tunne oli kanda. Youtube'st leidsin Sari selga-panemise õpetuse, siin pildil ma tõenäoliselt heidan Sari otsa üle õla. Õhtul googeldades leidsin, et Sari kandmine erineb Indias piirkonniti ja tänapäeval võibki üsna vabalt seda varieerida. Minu Sari on ca 5m pikkune, veidi paksemast materjalist - Eesti kliimale sobilik. :) Huvitav, et kui emad üldiselt võiksid pärandada Eesti rahvariideid, siis minu ema varustab mind India kehakatetega - mina üldiselt juhustesse ei usu.
Jäin mõtlema, et eilne õhtu oli nagu mini Cafe76 - India maitses, filmis, sõnas, lõhnas. Ja eriti paslik aeg sai ka juhuslikult (kes juhustesse usub) valitud - just nüüd, kui Indias Diwalit tähistatakse, mis minu väga piiratud teadmiste juures on nagu India jõulud. :)
Mõnda aega on tunne, et ükskord jõuan ma päriselt Indiasse.
Olen põnevil. Elu on ilus.
1 kommentaar:
Mul ka India mõlgub päris tihti mõtetes...
Lennukombinatsioonid välja töötatud, tunne huvi, kui minekuks läheb!
Postita kommentaar