hanmer springs

Kaisime siis pool tundi saunas ja siis kuumavee allika-vete vanni votmas...vaavlivannis lohnas...no, kylli sonu kasutades...virtsa jargi...kannatasime mone minuti, lootes, et ehk mojub eriti hasti...

LehmaPoisid ehk Go CowBoys, Go!

Our very first Rugby Game!
Meie kõige esimene Rugby-jalka võistlus! Teate ju seda mängu, inglismaal mängitakse ka. :)

Kas keegi reegleid teab? Annan teile võimaluse arvata! :) See, kes ära arvab, võib minuga maadelda, kui ma tagasi Eestis olen!


Elasin ´kaasa! Jookse nüüd, LehmaPoiss!


Kuna olin just tulnud oma kuuendalt tööpäevalt, siis käis minul karm võitlus Une-Matiga. Aga meie kõrval murul istusid väga kileda häälega karjuvad aborigeenilapsed, niiet ikka mina tulin selles võistluses võitjaks, nende kaasabiga. :)


Aga väga tore oli! Higi, sinikaid, vist isegi verd..ühel oli mingi hetk igal juhul pea sidemega kinni seotud, ja kodulinna võistkond LehmaPoisid võitsid külalismeekonda Angerjaid! :) Ullallaa...

14 - katsejänes

Katsetan mõnd psühholoogilise teraapia tehnikat:

Esimeseks näiteks märkamise ülesanne.
Märkamise ülesanne on lahenduskeskses lühiteraapias üsna levinud ülesanne.
Lahenduskeskses lühiteraapias on kodused ülesanded, mis on alati väga lihtsad, et klient saaks nendega hakkama. :)
Ja peaksid mõjuma positiivselt, olema julgustavad, jõuduandvad ja aitama inimesel märgata ressursse probleemi lahendamiseks.
Kui ikkagi juhtub, et kodune ülesanne jääb tegemata, on keeruline või ei tule välja, siis on see ainult ja ainult terapeudi süü. Tema peab teadma, milline on kliendile sobiv ülesanne, ja kui klient sellega hakkama ei saa, siis on see ju terapeudi apsakas.

Märkamisülesande sarnased on ka õhtu- või hommikupalve:
Märkamisosa oleks siis tänu asjade eest, kus kogesid Jumala õnnistust. Alati ei pea need olema positiivsed, vaid oluline on ka lootus, et need asjad on lahendatavad või vähemalt talutavad. Niiet, need kes teevad õhtupalveid, teevad tegelikult ka eneseteraapiat.

Sisu: Märkamisülesande pealkiri peaks vihjama sellele, et tuleb midagi märgata ehk tähele panna.

Konkreetselt minu puhul siis on ülesanne: leida iga päev vähemalt 3 positiivset või rõõmustavat asja, sündmust oma päevas. Eriti töökeskkonnas.

Täna võin kirja panna:
* emakeele õpetaja Iri kinkis mulle äraminemise puhul küünla, et mul ikka soojust ja valgust oleks. Nii armas!

* Meie kooli laborant (kelle nimi on ka Kuusik ms) oli mulle tõeliselt meeldivaks vestluskaaslaseks.

* Koolisööklas oli täna eriliselt maitsev hakklihasoust. Ma arvan, et üle mitme aasta parim, mida ma saanud olen.

* Majandusjuhataja oli nii tore ja tegeles minu asjadega kohe, kui ma palusin. Aitäh!

* Oi, tänahommikune kohvi oli kindlasti toppkümnes maitse poolest, mida ma sel aastal antslas olen valmis suutnud meisterdada.

* Õnneks osutusid mu hirmud alusetuks ja mu võtmed olid kõik ilusti Tartust kaasa võetud.

* Minu juures käis kaks õpilast muret kurtmas ja lahkudes nad tänasid mind ning olid ka väljanägemise poolest reipamad. :) Nii tore on märgata, et saan natukegi asja eest palka.

* Merli jagas mulle lahkelt oma koolitusmaterjale, millest sain koopiaid teha.

* Ma olin nii tubli, et jõudsin sorteerida ja paljundada kõik testid ja materjalid, et need koolile edasi pärandada. Vajadusel siis uus psühholoog saab millestki alustada, mitte tühjast kohast, nagu mina pidin.

* Leidsime Merliga, et probleeme on üle mõistuse palju, aga vähemalt 2 õpilast on meie ponnistuste abiga suutnud oma probleeme leevendada (ei julge öelda, et lahendada) ja nad on täitsa mitu korda meile naeratanud. :)


Terapeudi tagasiside: Tundub, Anni, et Sinu päevas on palju kordaminekuid ja meeldivaid sündmusi. Sa oled ka väga tubli, et tegid ära selle märkamisülesande. Sa said sellega suurepäraselt hakkama.
T: Mille üle on Sul eriti hea meel?
Anni: Mul on hea meel, et ma sain osa igavast paberimajandusest tehtud ning et ma sain ka kahe õpilasega tegeleda. Samuti oli tõeliselt vahva kogeda, et üks õpetaja võttis aega, et minu peale mõelda ja mulle kingitus teha.
T: Mulle tundub, et sul on tööl ka mõned inimesed, kellega sul on head ja siirad suhted. Võiksin isegi arvata, et nad hindavad sind kui psühholoogi ja vestluskaaslast. Täna olid heaks kuulajaks ja toeks ka kahele õpilasele.
A: See võib tõesti nii olla. Ma ei olegi sellele enne nii mõelnud. Ma arvasin, et äkki nad hindavad mind kui lihtsalt Annit. Aga võib olla tõesti olen ma siis ka professionaalselt midagi saavutanud. See on päris meeldiv.

15 - valusad õlad: Kas liiga raske koorem?

Mul on õlad täitsa valusad.

Pikk koerahoidmise nädal on möödas. Koer õnnelikult kodus, puhtaks pestud.
Lisaks sellele vanemate korteril põrand värvitud (ka rahakott ja varbavahed natuke)..lisaks kõige õudsam elutoa lae pahteldamine-lihvimine-värvimine...Tehtud!!!
Ja ma kahtlustan, et sellest ka osalt see õlgade valusolemine.

Reedel ootas Peedu truult Tartu Ülikooli Kliiniku juures 1.5 tundi, kui mina sain 3 süsti õlgadesse. Ja selle eest sain endale säravkollase rahvusvahelise vaktsineerimispassi, 3 märkmega: A-hepatiit, kõhutüüfus, difteeria-teetanus. Tehtud!
Lapsepõlv tuli meelde, peopesad läksid higiseks. Õde julgustas, et nõelad on nüüd palju peenemad ja ei ole nii valusad. No, vist ei olnud jah nii valus...vist.

Lõppude-lõpuks ometi saime koos Kikuga ujuma minna. Me siis ikka ujusime. Kiku sõnul nägin ma väga proff välja (tunne küll selline ei olnud) müts peas ja prillid ees.

Aga ma kahtlustan, et see oli viimane piisk (või pigem siis mitu tonni vett), mis mu õlgasid rõhus.

Igal juhul - hoolimata õlgadest - on tuju endiselt hea, suurepärane kreeka salat kreetalt saabunud balkanijuustu-oliiviõliga kõhus. Ja tantsud tähtedega säramas telekastis.

Ja Kadrilt sain väikese nõianaeru surtsu ka kätte. :)

murtud südamed...

Oh, oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid, oleks vaid vaja eraldada nad teistest ning hävitada. Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kas või tükikest omaenese südant?
(Aleksandr Solženitsõn)

See tsitaat on pärit Christoph Arnoldi raamatust "Andeks-andmise unustatud kunst".
Üks minu viimaste kuude õppetundidest on olnud õppida andestama.
Irooniline on see, et mõned aastad tagasi pusisin kahe kuuga valmis ühe essee andestamise ravivast väest. Sellest ajast alates olen uskunud, et andestamine on osa paljude inimeste paranemisest, vabanemisest. Andestamine teistele, iseendale annab inimesele tagasi tervise ja võime olla õnnelik, armastada. Viimastel kuudel olen aga kogenud, kui raske on tegelikult kellelegi andestada. See tundub riskantne. Kättemaks, vimma hoidmine annab tunde, et minu käes on võim!!! Võim - teisele mitte andeks anda, et panna ka teda kannatama!
Hoolimata minu usust andestamisse, on mul olnud tõeliselt raske andeks anda.


Miks on nii raske andeks anda?

Pean tunnistama, et palju lihtsam oleks andestada siis, kui teine tuleb andeks paluma. Tunnistab, et ta on Sulle haiget teinud. On valmis leppima. Mõistab, et ta on vigu teinud.
Ometi olen uskunud, rääkinud ja lugenud lugusid, kus inimesed andestavad ka parandamatutele kurjategijatele, kes mitte kunagi ohvrilt andeks ei palu. Kuidas nad suudavad? Kuidas leida endas jõudu ja alandlikkust andestada ja armastada neid, kes H. Noweni sõnul on ise viletsad armastajad?

Pean tõdema, et see on raske - väga raske. Ent sageli võib see olla suurim kingitus kõige esimesena iseendale. Nii nagu mitmed nimetatud raamatus mõistsid, et nad tahtsid oma elu tagasi, tahtsin seda ka mina. Tahtsin loobuda vihast, solvumisest, et eluga edasi minna. Nägin, et kulutasin aega ja iseenda jõudu mõtetele ja tunnetele, mis keerlesid tüli ümber. Mõistsin ka, et hea suhe võib katkeda ühe tüli ja arusaamatuse pärast. Tundsin, et sel ei ole mõtet. Julgesin lõpuks endale tunnistada, et ka mina olin Teisele haiget teinud, valesti käitunud. Võtsin end kokku ja OTSUSTASIN andeks paluda. Tahtsin olla esimene, kes käe sirutab. Oli hea tunne küll. Oli tunne, et mingi koorem langes, mingid ahelad avanesid. Tundsin, et olen vaba jätkama oma elu tänaseid toimetusi.

Aga ühel hetkel avastasin end jälle mõtlemas neid samu mürgiseid mõtteid...No, mida ma siis veel tegema peaksin? Kui raske saab see olema, et ma jälle usaldama hakkaksin?

Ma olin sirutanud välja käe ja palunud oma valede sõnade ja tegude eest vabandust, ent Teine ei vastanud mulle samaga. Ta oli meie vestluse jooksul väljendanud, kui palju ma olin talle haiget teinud ja ma sain sellest aru. Aga ma tundsin, et ta ei saanud aru, kui palju mina olin tema sõnade ja tegude pärast kannatanud. Mul oli raske leppida, et tema ei sirutanud kätt vastu.

Täna ei ole ma täielikult suutnud loobuda neist müristest mõtetest. Ent mõistsin, et ma ei ole algpunktis tagasi, vaid see on andeksandmise ja leppimise teekond. Ma olen seda alustanud ja ma ei tea, kas ma kunagi ka lõppu jõuan. Kas sild saab jälle terveks tehtud. Ent mul on endiselt lootus ja usk, et see on võimalik.

Mulle oli julgustuseks sellest raamatust loetud lõik: "Mõnel päeval, kui ma end hästi ei tunne, võin vihastuda. Kuid olen aru saanud, et viha on raisatud emotsioon." Need sõnad kuuluvad ühe kaelast halvatud endisele politseinikule, kelle istutas ratastooli üks Harlemi teismelise käes olnud tulirelv.

Ma endiselt usun, et andestamine on kingitus. Kõigepealt iseendale ja võib olla ka võimaluse leppimiseks. Ent tahtsin julgustada kõiki, kes ei ole suutnud lahti öelda vihast ja solvumisest. See on teekond, mida ei ole kerge käia, ent parem on olla isegi poolel teel.