kümneid tuhandeid kilomeetreid ületav skype kõnes küsis K minult:
"Kas kõik on korras? Miks sa surmast nii palju räägid?"
Ega minagi tea, miks ma surmast nii palju räägin.
Natuke tean ka - olen viimastel aastatel surmaga kokku puutunud.
Eks elu esitabki väljakutseid ja küsimusi.
Ja surm on olnud minu jaoks, hm...ei leiagi sõna...
Mind on hämmastanud mõistmine, et surma nii palju kardetakse,
seda peetakse millekski negatiivseks, isegi õudsaks.
Kardetakse suremist, aga vist ka seda, et elu saab otsa.
Jäävad pooleli tegemised, saavutamata eesmärgid,
sõnastamata mõtted, tunded, soovid,
katkevad suhted,
vähemalt praegusel kujul (sest mitte kõik ei usu, et surm lõpetab kõik suhted)...
ja kõike seda katab mingi teadmatuse loor...
nagu see hõljuv lüüme kardin Harry Potter 5 osas....
Seda ei ole ma vist kunagi väga kartnud,
et teispoolsus õudne on...
Siiski olen pidanud enda jaoks mõtestama surmaga kaasneva elu katkemise.
Augustis Stephen Covey "living the 7 habits" raamatut lugedes
mõistsin, et elu võibki lõppeda.
Mõistsin ka seda kui mitmete rohkem-vähem tuttavate elud lõppesid nii äkki õnnetustes.
Ja siis istusin pea nädala vaikuses ja palves,
ja mingi rahu tuli sellega seoses.
Ja kadus ära ka see hirm, et elu katkeb.
Ja imelik on see, et mida vähem surma karta,
seda suurem rõõm elust tekib.
Ei tea, kas sellepärast tunduvad lumehelbed sel aastal selles pakases nii hingematvalt ilusad,
aeg sõprade, perega väga mõnus ja rahuldustpakkuv.
Ja mingi tasakaalustav jõud on selles ajalikkuse tunnistamises ja tunnustamises,
mis ei lase uppuda ülikooli ja tööga seotud muredesse...
ja seda küsimust on endalt hirmus kasulik küsida:
kui ma sureks, kas ma midagi kahetseks või tahaks elada teisiti -
ja kui avastad, et tahaks näiteks isaga rohkem suhelda,
nagu mina avastasin,
siis ongi vist kõige õigem haarata kohe telefon ja isale helistada,
sest milleks oodata?!
Selles see hirm ju seisnebki, et me lükkame tähtsad asjad edasi,
ja kardame, et elu lõppeb enne, kui saame neile pühenduda.
Ja milline imeline rahu saabub,
kui tehagi neid asju, mis enda jaoks tähendusrikkad tunduvad.
Ja leppida sellega, et me teemegi asju poolikult,
ei lõpeta neid, ei suuda igast hetkest rõõmu tunda...
aktsepteerida iseenda, elu, inimeste, tegemiste ebatäiuslikkust...
ja selles aktsepteerimises ja armastamises kaob ära see haigutav lõhe ideaalse ja reaalse maailma vahel.
Kaob pinge ja selgub see, mida ma tegelikult saan ja ei saa teha...
...aga selgub ka see, et vahel ei saagi aru ja lähebki untsu. :)
Niiet sõbrad,
ärge muretsege,
vaid rõõmustage,
et surm on justkui sõbramaks saanud mulle.
2 kommentaari:
Hmm. Nagu kirju liblikas lendad sa mõttelt mõttele, vahel tuulehooga kaugemale, siis istud vihmasajus vagusi, tiivad koos, ainult tundlad taeva suunas võbelemas. Sa ei pinguta muskleid, et hapnikunappuses trügida mäetippudele, ega riski uppuda, kippudes soolases vees põhjani, lõpuni välja. Su käsi ei ole harjunud hoidma skalpelli, et lõigata kiiresti ja täpselt lahti paise või küljest kasvaja. Sa ei istu kivistunult laua taga, mil ühelt poolt reedetud tunded, teiselt poolt illusioonideta teadmised pressivad punaseid tilku ninast paberile - sõna sõna haaval.
Huvitav, kas sa seda ise ka märkad. :)
Asko,
iseend näed ikka üht moodi. Ja teised näevad teistmoodi. Ja nähakse erinevat pilti.
Aga vahel tundub, et see alguskokkukõla (J.Liiv) tõesti heliseb kusagil.
Kui ainult osata kuulata.
Ja sinu lugu - ei tundugi, et räägid kellestki võõrast. Aga õrn ja habras, on see harmoonia leidmine.
Postita kommentaar