mõtlemiseks on vaja kahte inimest

Mr Fred viimane lõik 132 lehenumbril:
"Juri Lotman ütles kunagi, et selleks, et mõtelda on vaja kahte inimest./.../Ma olen praegu nüüd selle teiega kokkusaamise jooksul järsku leidnud ennast mõtlemas... Need mõtted on nagu linnuparved. Üksi olles jääd nendega hätta, lendavad lihtsalt laiali ja sa ei saa kuidagi neil silma peal hoida. Võimalik, et raamat on lugeja jaoks teise inimese rollis, aitab natuke mõtelda või kaasa mõtelda."
***
U.O ja F.J vestlus oli väga huvitav. Mul ka tekkis mõtteid ja mõtlesin kaasa. Mitmel korral isegi muigasin ja mühatasin, nagu mul vahel ka loengus kombeks teha on.. :) Ei tea, kas keegi täna minu loengus ka nii, nõusolekumärgiks, mühatas. Juri Lotmanist küll räägiti.
Loengust veel nii palju, et tore, kui vahel antakse teine võimalus - võimalus midagi paremini teha.
Ja loengust veel nii palju, et kogu loengu aja hõljus kusagil mu peas see Askoga vestlusest pärit mõte: et kes lõpuks on õpetaja ja kes õpilane...see kokkupuude muudab ju mõlemaid. Ja õpetamise-kogemused alati on kuidagi väga võimsad õppimise-kogemused.
***
Ja ma olen ikka mõelnud, et miks ma siin seda veebipäevikut pean. Võiks ju paberpäevikusse kirjutada. Käekiri on halb, proovisin alles eilegi. Vahel mõned väga isiklikud ja toored mõtted kirjutan suure punnitamisega pruuni Paadi-pildiga päevikusse.
Ja täna mõtlesin, et vist Fredil on õigus,. Mu mõtteparved lendaksid ka nagu linnud igasse ilmakaarde. Sageli lendavadki. Ja ühtaegu huvitav ja veidi hirmutav on neid siia kirja panna. Iseendale tulevikus lugemiseks, aga ka endast äraandmiseks. Sest täna õhtul teenis minu nõusoleku-mühatuse ära seegi, kui Fred ütles, et avalikuks tehtud sõnad või teod, nende üle kaotad kontrolli ja õiguse. Need hakkavad elama oma elu.
Ja ikka ja jälle olen kustutanud mõne blogipostituse osaliselt või täielikult, sest tundub, et ei tahaks raisata lugejate kallist aega. Kuigi eks see lõppeks on igaühe enda valik, kas ta nende ridade lugemiseks aja võtab või mitte.
***
Jah, ma olen hirmus õnnelik, sest mul on viimane pool aastat olnud justkui nukkumise-aeg. Olen saanud lamada põrandal vaikuses ja Pärdi "Alinas" ja nüüd ka Pärt U. "Paradiisis" ja "STE-005-s", ja lugeda ja filme vaadata, ja sõpradele leiba ja chai'd pakkuda.
Aga huvitav aeg on ka tulemas, täna on jällegi see tunne, et varsti tuleb. Või juba algas. Kui saab see kookonis olemine läbi ja eks siis paistab, mis välja tuleb.
Ja ehk tuleb selles päevikus siin puhkeperiood.
Ei tea muidugi seda ette, mis kurvi taga täpselt on.
Aga tunne on. Muutuse tunne.