Lapsena olin ma vaga poiss, agar palvetaja ja hardusharjutuste sooritaja. Ühel õhtul lugesin koos isaga õhtupaleid, püha Koraan süles.
Teised toas viibijad jäid tukkuma ja olid peagi uinunud. Ütlesin oma isale: "ükski neist unimütsidest ei ava silmi ega tõsta pead palveks. Võiks arvata, et nad on surnud."
Isa vastas: "Armas poeg, mulle oleks meelepärasem, et sinagi nende kombel magaks, selle asemel, et teistest halba rääkida."
(Lugu raamatust "Linnulaul")
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar