õnnetuses õnnelik

Hääl
Ma hüüan Sind ja tundub: Sina mindki.
Kuid ma ei kuule, on see nii või ei.
On kuristikke, millest üle lindki
ei lenda. Ja on vaikus nagu sein.


On kujutlusi, millest tardub hingki.
 (D.Kareva, 1978).

Leidsin raamatukogust Dorise Deka.
Ja lugesin siit ja sealt.
Kuigi meid eraldab rohkem kui 30 aastat,
rohkem kui minul on aastaid,
siis mõtted on samad,
ja valus, rõõmus ja äratundmiseski sarnast.

Ja tänases on olnud kurbuse magusat valu,
nii sobivadki siia juurde Dorise mõned luuletused.

Ent ometi on selles õnnetuses teadmine, et varsti on see jälle otsas.
Isegi kahju on sellest veidi, et ei usu enam seda, et õnnetu-olek jääbki kestma.
Sest kunagi ei ole ta jäänud.
Ja huvitav on mõelda,
et miks just täna
ja miks just nii.



Ja see homse õnnelikkuse ootus ei lasegi olla suures sügavas kurvastuses.
Aga ehk nii ongi parem.