Vahel on kusagilt ikka valus.
Ükskõik - kas hingel või ihul.
Või kas ongi nende vahel vahe?
On need mündi erinevad küljed?
Vahel on kusagilt ikka valus.
Ja selles valus saan tunda kaasa.
Tunda sama valu, mida kõik maailmas,
seista kõrvu teiste - valus olijatega.
Ja mis selles valus teha?
Püüda sellest vabaneda?
Eitada?
Emmata?
Mitte soovides, et see jääks kestma,
vaid mõistes, et vahel on -
vahel on ka valus.
Ent selles valus alles jääb kõik -
inimlik ja soe ja elav.
Jääb lootus.
(D.Kareva /ka suures valus võib olla õnnelik/
/See on tõelusetunne. Tunne, et oled osa tervikust./
ööülikooli salvestus: Õnne õpikoda, sepikoda, trepikoda...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar