Tiigi kaldal kõndides nägin täies ilus õitsvat lootost ja ütlesin: "Kui suurepärane sa oled, kaunitar! Kui imeline on Jumal, kes sinu lõi!"
Lootos punastas. Tema teadmatus oma ilust muutis ta veelgi kaunimaks. Ja tal oli hea meel, et Jumalale au antakse.
Lootos oli seda ilusam, et ta ise oma ilust midagi ei teadnud. Ja ta köitis mind, kuna ei püüdnud kuidagi mu pilku enesele tõmmata.
Eemal oli teine tiik, kus nägin teist lootost oma lehti minu suunas avamas ja uhkelt lausumas: "Vaata minu ilu ja ülista minu Loojat."
Ma lahkusin vastumeelsustundega.
Kui hakkan teistele jutlustama, püüan neile muljet avaldada. Ennäe heade kavatsustega variseri!
1 kommentaar:
Arvan, et jutlus ongi hädapärane vorm, kus inimeseni isiklikult ei jõuta, ei saagi jõuda. Nõnda ka "blogijutlus". Nõnda ka avalik enesepaljastus. Need ei saagi täita kahevahelise vestluse, kirja, lähisuhte rolli. Ennast väljendada on kindlasti inimese vajadus, aga kõige kõvemat häält kipuvad paratamatult tegema edevad ja rumalad.
Postita kommentaar