Avar Austraalia

Kui sõitsin Sydneyst 700km kaugusele Cobramisse tallu,

siis arvasin ees ootavat lameda maa ja kõrbe - 

Aga vihm oli selle kuivanud maa ellu äratanud.

Kõik vohas, õitses, lõhnas,

ja linnud laulsid!!!

Seekord tuli kevad siis nii...

Alburys lamasin pingil ja vaatasin taevast.

Sinisemast sinine.

Sihvakad eukalüpti lehed,

panevad metsa isemoodi lõhnama...

Uue Lõuna-Walesi Kuppelmaastik 

(mis muud see New South Wales siis ikka on)

Metsast sai tehisjärv

 

Joshua isa: "Roosad õied on virsikutel,

valged aprikoosidel, pirnidel ja õuntel"

Valge inimene võttis maalt puud,
ja maa sai liiga palju vett,
sool ja mineraalid tõusid pinnale,
ja võtsid viimasedki...

Soolakõrbes jääb ellu Soolapõõsas,

mis kõlbab nii lammastele kui inimesele söögiks...

Karjamaa

ja söötijäetud  võsa

Mets ja umbrohune alusrinne

Vahel kõnnid tükk aega kusagil ringi

ja ei saagi kohe aru,

mis siis on teistmoodi...

Aga nüüd sain ühele teistmoodsusele jälile - 

surevad puud ei varise siin maha,

vaid selles kuivas ja kuumuses seisavad kuni lõpuni...

iseendale hauakiviks

 Sellest puust plaanisid aborigeenid kanuu teha...

Wattle

Kollane lumapalli põõsas

 

Ja kevadlilled...

Tähekesed

Kolm karikakart

Õrnad lõvilõuad

 

Austraalia kummel

Eelnevad lilled said minult endale uued nimed,

aga

see ikka oligi päriselt metsik sinep.

Maitsegi sinepine

kõlbab kööki nagu soolapõõsaski.

ja mõned häbelikud kõrred..

  

Varsti ka loomadest ja inimestest...