Tore laupäev!

Käisin Heleni ema ja tema 5 kasvandikuga botaanikaaias. Jäin kõvasti hiljaks. Helistasin Heleni emale, et kuhu nad oma avastusretkel on jõudnud. "Tiigi äärde", sain telefonist teada. Ja nad ootasid mind seal Tiigi ääres nii armasti pingil rivis. :)
Niimoodi:

Noh, Heleni ema siis tutvustas mind neile. (viibeldes - Kes ei tea, siis Heleni ema töötab Hiie koolis, kus õpivad kuulmuspuudega või liitpuudega lapsed). Ja mina ikka naeratasin neile, ja nemad naeratasid mulle ka. Ja siis hiljem ma juba kallistasin ja patsutasin ja paitasin neid ka. Nii armsad olid nad ikka.
Näitasime neile Heleni emaga, et noori kuusepuu võrseid võib süüa. :) Alguses nad kirtsutasid nina, aga pärast ikka sõid ka. :P

Ja siis nad hakkasin mingi hetk kukerpallitama. :) Ja eriti siis, kui avastasid, et ma teen neist niimoodi veel pilti. Siis nad järsku kõik kukerpallitasid. :D Ja neil oli täitsa tore, ma arvan.


Mõtlesin, et kuigi nad linnulaulu, veevulinat, eemalt kostuvat bussimüra, mängule kutsuvaid laste kilkeid ei kuule - siiski tunnevad nad tulpide, nartsisseide, õites õunapuude lõhnu-lõhnu ja näevad neid värve ja kõike!

See oli minu kõige ilusam tunnike botaanikaaias!