SE ON MU LAUL

Oi, ja tahan mitmekordset tänada Jumalat!

Fotokas sai parandatud. Autofookus ei olnud katki, vaid vajas puhastamist. Ma ikkagi kahtlustan,et sinna olid trüginud pärnu või kreeta liivaterad. Aga tänu Jumalale!

Neljapäeva õhtul tekkis "pisikene" probleem, sirutasin käe jopetaskusse, et pass võtta - ei õnnestunud. Hm, mõtlesin siis, et äkki panin passi kotti. Otsisin. Otsisin. Otsisin kogu koti, teise koti, köögi, toa, veelkord kotid, köögi, toa, diivani aluse läbi...Mida ei olnud, see oli pass!

Paanika.
Paanika.
Paanika.

Mõtlesin, kus ta võiks olla. Okei, kõige tõenäolisem, et jäi kooli raamatukokku. Või siis kukkus parklas taskust välja. Läksin netti, www.pass.ee lehele. Kiirpassi tegemine 2 ööpäeva, 900 eeku, aga kiirpildid ei sobi. Jama...kõigepealt tuleks siis minna kuhugi fotopoodi minema anuma, et saaks kvaliteetpilte kiirest, ja siis minna passi tegema. 2 tööpäeva, kas see tähendab, et teise päeva õhtul saaks kätte??

Okei, tegelt oleks ju võimalik ka lennud edasi lükata. Oi, aga mis siis Mati lendudega teha, kas ka lükata edasi või tema lendaks eraldi?

No olen ikka idioot küll, et selle kaasa võtsin. Oleks pidanud kuni lennuni kindlas kohas hoidma. Oleks, oleks, oleks.

Kõige õudsam oli magada öösel. Magama ei jäänudki mitu tundi. Nii hirmus on siis, kui tahad probleemi kiiresti lahendada, aga pead ootama-ootama. Ja midagi teha ei saa, ainult närvitseda.

Leppisime siis H-ga kokku, et ta tuleb autoga mind sõidutama mööda Tallinnat. Alustasime kõige tõenäolisemast kohast. Koolist. Ärkasin juba 7-st üles, läksin mõni minut peale 8-st koolimajja. Küsisin valvurionu käest, ega nad passi ei ole leidnud?

Ärev, ärev..."mis ta nüüd ütleb?", mõtlesin. Onu otsib ja otsib. Vaatab mulle otsa ja ütleb: "Tundub, et ei ole."

Appi, ma tõesti lootsin.

Onu vaatab uuesti ja ütleb: "oot, aga siin on jäetud teade, et sekretäri käes on üks leitud pass." Oh, jess...millal see leiti? Vastus: Eile. (appi, see vist ongi minu oma).

Onu ütleb: "See inimene ei ole veel tööl, kelle käes pass on."
Mina: "Okei, millal ta tuleb? Sest mul on see väga oluline, lähen paari päeva pärast reisile."
Onu: "Kas teil on täna siin kool?"
Mina: "Ei, mul on tegelt täna vaba päev. Aga ma võiks ju oodata."
Onu õnneks: "Okei, ma siis vaatan, kas keegi teine seal kohal on."
Mina juba lootusrikkamalt: "Oi, suur aitäh!"

Onu läheb otsima, ma hiilin järgi.

Üks tädi ongi kohal. Räägib: "Jaa, jaa...leiti küll üks pass. Aga too, kelle käes on, ei tulegi täna tööle." Normaalne, mõtlen mina. "Okei, otsime siis.", ütleb sekretäritädi. Otsib ja otsib, ja ei leia. "Minu meelest jäi see ju sinu kätte?" ja vaatab valvurionu kätte. Onu ütleb, et eiei tema käes ei ole, ta juba vaatas kõik kohad läbi. Ja tal on silt ette näidata, mis ütleb, et teise sekretäri käes on.

Otsitakse veel. (Mõtlen, et nüüd peab seda inimest tema vabal päeval otsima hakkama.)

"Ohh, siin see ongi." Ja passi esikaane vahelt paistab juba 10 inglise naela. "Jaah! See on minu pass!" Ma olin valmis embama juba seda valvurionu, sekretäritädi ja kõiki teisi, kes seal olid.

Hirmus raske oli pisaraid tagasi hoida. Milline pinge!

...
Läksime Heleniga preemia mõttes Mäkki kohvi jooma. Vaeseke, ärkas minu pärast hommikul ilgelt vara ja istus tund aega ummikutes.