Reisirutiin

Tegelikult ringi reisides ei ole rutiini veel tekkinud. Aga viimased 10 päeva on olnud juba üllatavalt ja koduselt rutiinsed.
vaade lennukist


Peale nädalat Melbournes, kui puhkasime, magasime, käisime Victoria raamatukogus netis, kodunesime...leidsime töö Youngis, mis asub ca 500 km Melbournest Sydney suunas. Melbournes oli tore veel see, et Mati helistas sellisesse hostelisse, kus admin hakkas mingi hetk temaga eesti keeles rääkima. :) Kohale jõudes tegi meile veel alet, pani parematesse tubadesse elama. Nii armas, et igas sadamas ootab meid ikka eestlane. :)
melbourne

Nii me siis veetsime esimesed 3 päeva hostelis. (20 Aussie dollarit öö). Ühisköögis kohtusid igasugused rahvusköögid. Sakslasi, koreakaid, jaapanlasi, hiinlasi, prantslasi, rootslasi, iisraeli juute, kanadalasi, meest sri lankalt ja palju muud kohtasime seal.. Päris tore Paabel. :)
hommikusöök Rohiti kodus

Mati käis öösel pildistamas

Neljapäeval ööbisime juba ühe India kuti juures, HospitalityClubi kaudu. Sealt kohati räpasest hostelist pea uhiuude korterelamusse minek oli päris tore. India kutt töötas Melbourne hiigel-kasiinos turvamehena (seal töötas veel 8000 inimest, päris jõhker kasiino). Tal oli ka macho-sõbranna, nad ropendasid hästi palju ja kohe koju jõudes hakkasid vitamiini-jooki tarbima (nii kutsusid nad viskit). Peale üht viskikoksi läksime allkorrusel asuvasse spordikompleksi sportima...mina muidugi ujuma, ja Mati koos Rohiti ja Maryga tennist mängima. :)

Selles basseinis me siis ujusimegi

Te võite ette kujutada, kui õnnelik ma olin peale 2 nädalat ujumata-olemist...Nii ma siis hakkasingi vaikselt juba Austraaliat armastama..

Rohit, Mohit ja Mary teevad meile süüa

Hommikul varavalges kõndisime ja trammitasime rongijaama, leidsime rongi, ootasime tükk aega. Üks India poiss veel tuli meid saatma ja otsis meile õige platvormi. :)

Rongis nautisime 6 tundi McCleodi tütardest tuttavaid maastikupilte, kaugusse kaduvad tühjad põllud, künkad, üksikud puude salud. Puude tüved on huvitavalt hallid ja siledad, ei ole üldse nii krobelised koored. Ja vahtrad on endiselt rohelised ja neil on mingid väga karvased-okkalised asjad ka..õied nad ei ole, ma ei teagi, kuidas neid nimetatakse...

Austraallased on ikka natuke naljakad ka. :) Näiteks rongis - mingis peatuses tuli peale üks teismeline, kellel ei olnud piletit. Kui kontrolör tuli piletit küsima, siis poiss ütles, et mul ei ole. Ja kontrolör ei hakanud üldse pahandama, vaid ütles, et noh...mul on väga kahju, aga sa ei saa niimoodi rongis sõita, ilma piletita. Raha kutil ka ei olnud, noh. Ja vist ei olnud tal ka id-kaarti. Kontrolör siis ütles, et ma pean vist kellelegi teatama, et sa niimoodi siin sõidad. Aga ärgu kutt muretsegu, et kõik saab korda. Haha, kutt oli mingi 16, mitte 6...võiks ju teada, et piletit on vaja, et sõita.. No siis tuligi mingi hetk teine väga sõbralik mees... :) Ka seletas kutile, et nii ikka ei saa, et neil on hirmus kahju, aga ta peab järgmises peatuses maha minema. :) Ja siis nad veel jutustasid temaga seal sõbralikult ja järgmises peatuses läks kutt maha. :)

Vot selline sõbralik on Aussie-maa.

Rongist pidime bussi peale istuma. Rong jäi 40 minutit hiljaks, aga buss ootas ekstra. Kui bussi istusime, siis mingi hetk peale sõitmahakkamist, kukkus bussijuht mikrofonis rääkima igatsugu infot...ka hästi sõbralikult. :) Et sõidame nii-ja-nii kaua ja suitsu ei tohi teha, ja kui vetsu tahate, siis bussi taga on vets. Ja turvavööd muudavad bussisõidu turvalisemaks. Ja kui ta lõpetas siis pani mängima meile chilli Austraalia kantrimuusikat. :)

Rongijaamas tuli välja, et peale meie oli kirsifarmidesse tulnud tööle veel ports seljakottlasi. 3 prantsuse keelt kõnelevat kandalast (neid on siin hästi palju) ja 2 rootslast. Kanadalased läksid mujale istandusse. Kuna meil oli oma istanduse nimi olemas, siis võtsime rootslased ka kaasa, sest need õnnetud olid ainult tööbüroo inimese telefoni nr-ga tulnud, ja laupäeval oli tööbüroo muidugi suletud, niiet neil ei olnud kuhugi minna.

Jõudsime siis istandusse, kuna oli laupäev, siis poolkogemata saime kokku kellegi tähtsa ninaga, kes ütles, et võib jääda ja saab töötada ja tegi meiega telkimiskoha lepingu.

Aa, töö leidsime nii, et otsisime netist kuulutusi, aga muidu on siin olemas Harvest Hotline tasuta telefoni nr..kui sinna helistada, küsida mingi piirkonna kohta, siis enamasti leiab väga kergest töö. Austraalias on kusagil alati millegi korjamis-, istutamis-, harvendamis-, pakendamishooaeg.

Farmis seadsime end sisse, nägin siis esimest korda meie imearmast imetillukest telki. :) Telkimiskoha kõige väiksem telk. Kõik ikka imestavad, et kuidas me sinna ära mahume, aga mahume...öösiti vahel ainult saab Mati minu käest küünarnukiga. :) Õnneks on Matiga tore telkida, ta ei norska. Markus küll ütles, et Mati norskab..aga tegelt magab Mati nii, et ei kuulegi.

Siin telkimiskohas on veel köök, kus on igivanad külmkapid ja veel igihaljamad elektripliidid. Aga duššid on uued ja mõnusad. Ainult kraanikausid on jälle nagu inglismaalgi...sooja- ja külmaveekraanid on eraldi...ma ikka ei saa aru, et mis mõttega!!! Täiesti ebapraktiline.


Esmaspäeval läksime siis tööle, 6.30 sammusime kontorisse, lepinguid sõlmima. Lõpuks läks seal kokku 2 tundi, sest vaatasime ka dvd, mis tutvustas meile kõiki nõudeid, käske, keelde, mida kirsikorjamisel peab meeles pidama. Näiteks peale ninapühkimist peab käsi pesema (mina kahtlustan, et keegi seda küll ei tee. Ja pissil käivad ka kõik vao vahel, mitte 10 minuti kaugusel asuvas wc-s...niiet mõelge, kas hakkate puuvilju pesema).

Lõpuks siis jõudsime kirsipõllule...justnimelt põllule, sest siin on hästi-hästi palju kirsse. No, kui natuke arvutada, siis korjamas on mingi 150 inimest, ja igaüks korjab keskmiselt 100 kg, niiet kokku...15 000 kg päevas. Ja lisaks sellele me ju sööme kirsse - hommikusöögiks, lõunaooteks, lõunaks..sest me ei viitsi mingeid võileibu küll hommikul enne kl 5 teha. Viimasel ajal on töö alanud 5.30 ja lõppeb 12-15 vahel, sõltuvalt kui kuum on..Kuumus takistab sellepärast, et teatud kirsisorte ei saa kuumaga korjata. Täna näiteks oli nii, et mina sain korjata kella 14-ni, samas enamus inimesi olid Ron-i nimelis kirsisordi põllul ja nemad pidid lõpetama kl 12. Täna oli üldse tähtis päev, hommikul valiti mind ja veel mõnda välja noori kirsipuid korjama. Rõõmuga korjasin 22.5 kasti...mis on minu isiklik rekord...rahas on see siis, kui maksud maha võtta, pea 1700 krooni. Päris tore. :) Mingi hetk vaatasin päeval, et ei peagi kiirustama, muidu oleks vist rohkem korjanud. Peale 10 läks juba 30 kraadini ka temperatuur..väga ei viitsinud higistada.

Kuumusega on imelugu - ma olen sellega ära harjunud. Kui on alla 30 kraadi, siis on nagu juba täitsa jahe ilm. :) Siin sajab aga päris tihti vihma. Täna jälle tibutas mingi tunnikese. Aussied on naljakad, kui lubavad vihma, siis ilmateates ütleb, et thunderstorm...no minu jaoks on torm ikka midagi muud, kui vihmasabin. :)

Lootusetu on sõrmeküünte aluseid puhtaks saada, sõrmed on paistes ja üsna katki... :( Selg on ka natuke haige..aga muidu on kirsse suht mõnus korjata, nad on väikesed viljad, ei pea suuri korve tassima. :)

Kuna me oleme nii laisad, siis me ei viitsi hetkel endale paremat tööd otsida, kuigi kuulu järgi on see üsna kehv farm, ja kilo hind võiks olla mõne dollari võrra suure. Praegu saame siis 10 kg eest 85 krooni (sealt veel 13% maksudeks), tunnis korjame keskmiselt 2 kasti...(ok, mina korjan, sest enamik korjavad aeglasemalt..aga kuna mul on ju suured võlad, siis ma sunnin end...mõned sakslased siin rohkems suvitavad vao vahel). Ja tegelikult sõltub see, kui palju korjad sellest, kuhu sa korjama satud. Peal häid ridasid on masendus suur, kui kuhugi vanadesse puudusse uppuma pead.

Enamik superviisoreid-kupjaid on austraallased, kes reisivad nagu meiegi. Eestlaste jaoks tundub see imelik, et pakid oma elu kokku ja lähed oma riiki avastama. Eestit saab ju edukalt avastada oma puhkuste ajal. Aga Austraalia on ju nii suur - nii inimesed lähevadki paariks aastaks mööda oma kodumaad reisima, elavad karavanides. :)


Young - Kirsipealinn

See on väike 12000 populatsiooniga linnake. Sel nädalavahetusel on tulemas suurüritus - Kirsi festival. Kuna Young on kirsiistanduste piirkond, siis on kirsid siin omaette teema. Kõik suveniirid on muidugi kirssidest. Hetkel tundubki, et kõik keerleb kirsside ümberl. Kohalikus McDonaldsis on isegi kirsipirukas menüüs. :)

Oi, Mäkist...plaanin siin suurt jäätise söömise võistlust mäkis, sest vahvlijäätis on odavam kui eestis...natuke alla 3 krooni. :) Niiet poole tunniga teenime 30 jäätise raha. :) Mati sõi paar päeva tagasi 4 jäätist. :) Oi, ja veel... Kui ostad coca-colat, siis saad seda tasuta täita.. nii me siis ikka sõidamegi peale tööd tühjade kõhtudega linna mäkki, sööme seal jäätist ja ostame topsi cocat, ´mida me siis nii 7 korda täidame. :) Taevalik elu, või mis te arvate??? :)

Mati käis esimestel päevadel läpakas lahti ringi, otsis Wifit...ja leidiski, Bakery Cafest...muideks siin on väga hea kohvi ja vahel saab eelmise päeva saiakesi poole hinnaga. :) Väga head vrapid on ka :) Oleme siin juba igatsugu kohalikke küpsetisi proovinud. :)


Pühapäeval käisime kirikus

Ja täitsa nagu Cafe-sse oleks sattunud. Läksime õhtusele teenistusele, mis toimus nende kohvikuruumis. Laual olid menüüd ja piiblilugemise, palve ja laulu ajal käis ringi vistrikuline teismeline kutt, kes küsis, mida me juua tahaksime...mina sain Late, Kristina ja Mati Cappucinod...täitsa päris olid. :) Mind tegi see Cafe küll kadedaks. :)

Kuna noori seal väga palju ei olnud, siis mõtlesin ma Salemi peale, ja olin eriliselt rõõmus meie armsate noorte üle. :)

Paljud laulud olid samad - Andkem Tänu, Ava mu südame silmad jne...iga piiblilugemise ja palve vahel olid laulud, mingi 10 laulu. :) Mina sain ka lugeda...Juudase osa. :) Väga auline, eks ole. :)

Nii võrratu oli jälle kirikus käia, kogudusega suhelda...Järgmisel päeval kutsuti meid kodugruppi, kus pidi käsil olema kiri Filiplastele, aga no..seal oli nii lõbus meil, et piiblilugemiseni ei jõutudki seekord. :) Mängisime hoopis. :)

Reedel on neil kodugrupp ja laupäeval kutsus üks Kirstie meid enda stiilipeo-sünnale. Kuna meid kutsuti ka ühte koske vaatama, ja telkimis-väljasõidule...siis me nüüd ei teagi mida teha, Kirsifestival on ka ju tulemas... :) Mõne vaba päeva võiks ju võtta, sest me oleme 10 päeva juba järjest töötanud.

----
Mati käib ikka pea iga päev usinalt jooksmas, papagoisid imetlemas. :) Ma käisin ka korra, ja oli mõnus küll. Siin on üks järveke ka, kus ma täna ujumas käisin. :) Seal pidavat küll mingid elektrijuhtmed vee all olema, aga jäime ellu. :) Kalad ka elasid seal vees, ja väga elektrit täis nad ei tundunud. :)

Sokid, pluusi ja ühe triibu olen ma juba endale selga päevitanud..see on päris naljakas, et põlveõndlad on mul kõige pruunimad kohad...sest päike paistab selja tagant, ja ma tunnen kuidas sääremarjad kogu aeg kõrbevad. :) Päevas panen mitu korda päevituskreemi, kõige kangemat...aga ikka põleme ära. :) Matil põles täna kõht ära, sest ta magas mingi 20 minutit päikese käes. Õnneks on meil mingi geel kaasas, mis siiani on meil kõik põletused ära jahutanud.

Meie telgike..

Ühel ööl oli nii kuum, et magasime telgis ilma pealiskatteta. See oli küll elamus, kui keerasid öösel külge, ärkasid ja silmi avades nägid tähistaevast. :)

Päev hiljem aga sadas jälle nii kõvasti vihma, et meie telk muutus peaaegu paadiks.. igaks juhuks tõime linnast paki ajalehti ja vooderdasime telgi põranda ära.. läks palju pehmemaks ja soojemaks. Nagu kodutud oleme, magame ajalehed külje all. :) Okei, mina nüüd ei maga, sest saime endale ühe karavanitoa ka. Selleks, et asju hoida, aga no mina laiskvorst olen nüüd voodis. :) Kuigi telgis on tegelt mõnusam, värskem õhk. Aga kuna madratsit ei ole, siis ei jäid puusad haigeks külje peal magamisest.

Üsna esimesel päeval nägime ka Brown Snake, Pruuni Mao ära, mis on maailmas mürgistest madudest teisel kohal. Ta oli teel kööki, sest ma praadisin seal ju kartulit, ju siis talle eesti toit meeldib. Ma arvasin, et kui ma madusid näen, siis haarab mind õud...aga sel korral ei osanud kartagi...vookles seal paari meetri kaugusel. Teised inimesed olid ümber ja uudishimutsesid...siis ta läks edasi nende karavanide poole, vist ei pugenud kellegi voodisse...aga nüüd ma ikka õhtuti ilma taskulambita ringi ei liigu...ja kööki sisenedes vaatan, et ega teda kusagil näha ei ole. Aga no enamasti unustan ikka ära...ja dušši alla minnes ka alles pestes tuleb meelde, et oleks pidand vaatama, kas mingeid ämblikke seal ei tuku...


Oi, ja tervitusi Raulile!

Raul Roosenvald käis meile meilis välja idee, et võiksime Saint-Exupery moodi kõrbes ringi ekselda. Näljas ja janus. Me ei ole kindlad, kas meil jääb aega sisemaale sõita, aga vihmametsa tahaks paari kuu pärast minna küll. Aga janus-olemise kogemuse saime natuke kätte - kõndisime ühel hästi kuumal õhtupoolikul linnast istandusse. 7 kilomeetrit. Juua meil ei olnud, sest kotid olid läpakaid-fotokaid täis. Hääletasime, aga keegi peale ei võtnud. Õhtu oli väga ilus ka...linnud laulsid, aga poolel teel tekkis janu. Ja kolmveerand teel läksid huuled juba paksuks ja keel hakkas suus kleepuma. :) Eks ma jutustasin ka palju. :) Ja varbale tuli vill. :) Selline ilus ja enese-ületamise kogemus oli. :) Sissejuhatus kõrbe-ekslemiseks. :)



Reisielust üldiselt ka
Kui ma seda reisi planeerima hakkasin, siis vahel ikka tulid kahtluse-hetked. Mõtlesin, kas tasub ikka see aasta reisimisele kulutada...
Need 4 nädalat on aga olnud tõeline rõõm, õnnistus, huvitavamast huvitavam kogemus. Parimad hetked on siiani olnud kindlasti eksootilisel Sri Lankal rännates, millele otsa täiesti teistsugune tehnika-linn Singapur ja siis chill Aussie, oma kodususe, lihtsusega.

Imestusväärne on see, et juba neisse nädalatesse mahub palju õppetunde. Need kogemused, kus ei ole tegemist tuttava post-kristliku läänega, vaid mitmetahulise religiooniga tihedalt põimitud kultuuridega, kus meie post-kristlik ühiskonnapilt tundub väga teistsugune, võiks öelda isegi naeurväärselt lihtsameelne.

Samuti Singapur - kui õppimishimuline, innovatiivne, dünaamiline võib olla üks riik, linn, inimgrupp. Kindlasti tasub neilt seda vitaalset elustiili ja mõtteviisi õppida.

Ja lõppeks Austraalia - see hiigelsuur riik. Kõigepealt üllataski tema suurus, nagu eelpool kirjutasin..ei mahu lihtsalt pähe, kui suur see on. Nüüd tundub meie plaan siin ainult mõned nädalad reisida täiesti rumal. Siin peaks olema vähemalt pool aastat, et seda riiki päriselt avastada, ja mõnuga, mitte kiirustades. Muidugi on see pannud mind kaaluma oma reisi pikemaks teha. Eks paistab... Aga selle nimel ma iga päev pingutangi kirsse korjata, et raha kiiremini kokku saaks.

Kui ma reisi planeerisin, siis ei huvitanud mind Austraalia põrmugi. Tegime viisa siia, selleks, et reisi jaoks raha teenida. Vähemalt mina mõtlesin nii. Pean tunnistama, et selle 2 nädala jooksul on mulle Austraalia üha rohkem huvi pakkuma ja meeldima hakanud. Lõputud lagendikud, pärastlõunal kirsivao vahel kükitav känguru, põllul kihutavad jänesed, valjuhäälsed papagoid, kuumus, rahulolevad ja avatud kohalikud...eriti on mulle meeldinud see maakoht. Linnad on nagu linnad ikka. Melbourne täiesti tavaline. Kuigi Melbourne kutsutakse söögi-paradiisiks, siis peale tõelist söögi-paradiisi Singapuri ei ole Melbourne isegi selle kohapealt end tõestanud...aga no, jõuluks sinna tagasi minnes ehk õnnestub Melbournel end ka mulle huvitavaks teha. :)

Nii ma siis olengi üliõnnelik, ka paistes sõrmedega, et ma reisin. Ja ootan suure põnevusega, mida avastamisväärset järgnevad kuud endas peidavad.

Niimoodi meie eluke lähebki...aga selle pika jutu eest tahaksin ka mina teilt kirju saada! Kuidas teil läheb? Kes Tantsud tähtedega võitis? Siin Austraalias oli ka Superstaari võistlus, ja McCleodi üks staaridest peaks ka kuuldavasti Tantsud Tähtedega uuel hooajal tantsima hakkama. :)
Tänased kirsid, tõin koju ka...


Te ei kujuta ette, kui palju ma kirsse korjates Teile mõtlen, perele, kodudusele, sõpradele, Antsla inimestele, Salmekorterile, Kräule, jnejne...Aitäh, et te olemas olete!

Kaunist advendi alguse aega teile, Kallid!