tagasi eestis

Kodus


Nüüdseks olen kodus olnud juba nädala. Tundub, et kauemgi.


Eelmistelt pikematelt reisidelt saabudes võõristasin kodu, sõpru, pereliikmeid. Oldi justkui sama, aga siiski erinev. Neil olid vahel uued naljad, millest ma aru ei saanud, uued riided, uus kodu.

Ja samal ajal leinasin enda elu reisil olles. Reisidel või mujal elades olen alati leidnud uusi sõpru, uusi suhteid, mis paratamatult katkevad ja lõppevad olemast sellisel kujul nagu seal olles. Nagu üks mu sõber ütleb, tahan oma tuttavaid näha live's. See on oluline. Ent mõnikord tead, et see on lõppenud igaveseks. Enam ei saa koos IBTS's diivanil kõhugripis filme vaadata või Praha talvistel inimtühjadel tänavatel ringi uitada ja hubasesse kohvikusse sisse põigata.

Sel korral pidin hüvasti jätma toredate kubjastega kirsifarmis, Grahami ja Maiga, Lõuna-Aafrikast pärit Williami, Gaby ja Lafrasiga, ja paljude kallite inimestega Meatwork'ist, Vincenti, Ruwani, Jackali ning särtsakate Sercani ja Jakiga Türgist.

Eestisse tulemine on endise elu juurde tulemine, mida tegelikult ei ole. Ei teagi, kas olen muutunud mina või on muutunud kodu. Endist ja eilset enam ei ole.

Ent sel korral tunnen esimese nädala lõpul hoopis rõõmu - avastamisrõõmu, taaskohtumiste rõõmu, uute kohtumiste rõõmu (minu kallil vennal Ennol ja Katrinil on nüüd peres Elisabet, Tuulil ja Henril Rasmus ja Kaspar, Deel ja Gregil väike tütreke).

Alati on huvitav tervitada ka Salmet, raamatuid ja filme riiulis ning vanad riided kapis on justkui jälle uued ning ägedad. :) Ja sahtlitest leiab nii põnevaid asju, mis ütlevad: "Tere Tulemast koju, Anni!"

Aitäh teile, kallid, kes olete mind soojalt vastu võtnud - kallistuste, naeratuste, telefonikõnede, sms-de, sünnipäevakutsete, sauna ning maitsva hommikueinega. See on valmistanud suurt rõõmu.

Ja tahan tänada kõiki, kes minu ja Mati pärast palvetasid! Jumal on olnud meie suhtes ülimalt helde ning kannatlik! Paremat ei oleks saanud oodata! Aitäh Teile!