uuenemine

Mõni aeg tagasi valisime välja kaks teemat: Traditsioon ja Uuendus ehk Innovatiivsus, mille ümber ülistusteenistused koondada. Mul tekkis tänase teema – Uuendusega seoses kaks mõtet. Ühelt poolt võib uuendus leida aset meie eneste sees. Aga teiselt poolt võib uuendus tähendada ka mingit uut kvaliteeti suhetes, koguduses, ühiskonnas. Sõnaga uuendus seostub väga erinevaid asju. Kui sina mõtled hetkeks sellele, mis mõtteid või tundeid tekitab sõna uuendus Sinus?

Minu jaoks tähendab see arengut, muutust, midagi uut, mis võib elu rikastada, paremaks muuta. See sõna tekitab elevust, põnevust. Aga samamoodi tundub mulle, et uuenedes astume me välja nendest mugavuse piiridest, millest ma ka eelmisel pühapäeval rääkisin. Ja see võib olla mõnikord hirmutav. Me ei saa olla kindlad, mida uuendus endaga kaasa toob. Ja huvitav on see, et uuendused meie elus, mis tunduvad esmapilgul väga positiivsed ja hiljem neile tagasi vaadates on ka väga hea muutused meie elus. Siis uuringud näitavad, et tegelikult ka kõige positiivsemad muutused toovad kaasa kriisi. Tekitavad meis ebamugavuse, ärevuse ja ehk isegi hirmu. Näiteks abiellumine, lapse sünd, uude kohta kolimine, kooli lõpetamine, töökoha vahetamine – neid peavad inimesed tegelikult kõige keerulisemateks olukordadeks endi elus. See on aidanud mul mõista, miks on minu töös inimestel, kes tulevad abi otsima nii raske katsetada midagi uut oma käitumises, mis teeks nende elu paremaks, muudaksid neid õnnelikumaks.

Mõelge hetkeks oma elule? Tuletage meelde need hommikud, kui te pidite minema kohta või teil seisis ees millegi täiesti uue ülesande täitmine. Kuidas te end tundsite?

Alles hiljem saite te teada, kas see oli olnud teie jaoks õpetlik, arendav ja huvitav kogemus ning mida see endaga kaasa tõi.

Kujutage ette oma elu, kus puuduvad uuendused, muutused. Kas see ei tundu võimatu? Samuti on üsna võimatu ette kujutada oma elu ilma traditsioonideta, kindluseta, ilma põhimõtte või veendumusteta, mis on püsivad ning millest juhinduda. Ja mulle tundub, et nii on ka meie eludes kristlastena ja kogudusena. Ent tekib küsimus, millised muutused on head, milliseid muutusi Jumal tahab meie eludesse, meie suhetesse. Ja ma tahaksin rääkida sellest täna Püha Vaimu ja Vaimuandide kontekstis.

Sellest on palju räägitud, et meil on kõigil oma tugevused, oskused. Need võivad olla osa meie isiksusest, ent vahel juhtub ka nii, et Jumal võib anda meile mingi täiesti uue, seletamatu võime (prohveteerida, tervendada palve läbi, õpetada) või aidata meil andestada, armastada, hoolimata sellest, kas see inimene meid armastab või meilt andeks palub. Jumal võib meie elusid uuendada. Siiski iga uuendus, nagu ma enne ütlesin, on mõnes mõttes hirmutav. Isegi siis, kui teame, et Jumal õnnistab meid ja teisi seeläbi, kui me kasutame oma ande, andekust.

Ja sellest tulenevalt tahan mina näiteks, et Jumal kuidagi väga turvaliselt ja valutult seda Vaimu andide asja ajaks. Me võime Piiblist lugeda seda, kuidas Jumal saatis Püha Vaimu tulena tema jüngrite peale, ja nad hakkasid erinevates keeltes rääkima, inimesi tervendama. Vahel ma mõtlen, et mul võiks ka selge olla: et Jumal saadaks mulle ka nii selgelt mingi Vaimuanni, et ma kohe teaks, et nüüd võib minna ja teha. Ma usun, et selliseid asju juhtub. Mina olen 6 aasta jooksul, kui ma kristlane olen olnud, kuulnud küll lugusid sellistest olukordadest. Aga ma tean ka seda, et sageli see ei ole nii. See ei olnud nii Moosesega, kes hoolimata sellest, et Jumal ilmutas end põleva põõsana, kahtles Jumala valikus...Miks mina?. See ei olnud nii Joonaga, kes sai Jumalalt kutse minna teise riiki kuulutama ja teenima. Tundub, et Joona mõtles: „Ei, palun, mitte mind. Ma ei taha, see ei lähe kokku sellega, mida ma teha tahaksin.“

Ja Jumal tegutseb täna siin. Ja ma usun, et ka sina või mina võime olla olukorras, kus me kahtleme ega Jumal kogemata vale inimese juurde ei ole tulnud oma palvega nagu Mooses või palub ta meilt midagi, mida me ei taha teha nagu Joona puhul. Uues Testamendis Heebrealaste kirjas 2:4 on öeldud: „Jumal jagab vaimuande oma tahtmise järgi“. Ma rääkisin reede õhtul Harriga ja uurisin, et kuidas temal Vaimuandidega on. Küsisin, et kas tema sai Jumalalt selge sõnumi, et mis on tema Vaimuannid. Harri ütles, et ta usub, et jutlustamine, õpetamine ja Jumala sõna kuulutamine on tema vaimuand. Ma küsisin, et kuidas ta seda teab. Ta ütles, et ta tunneb, et Jumal on pannud selle tema südamele. Seda on raske kirjeldada, sest Jumal ei ole talle ilmutanud end põleva põõsana, aga ta tunneb, et see on tema kutsumus. Ja teiselt poolt, ta on seda tehes kogenud, et see tuleb tal hästi välja. See tuleb tal paremini välja kui teised asjad. Ta ütles, et praegu ei ole ta ehk suurepärane jutlustaja, sest isegi teades, et see on tema kutsumus, ta peab harjutama. Need, kes teavad Meegot, kes on suurepärane jutlustaja, avalik esineja ja pastor, siis on raske uskuda, et kui ta esimest korda tunnistas teiste ees, oli ta väga närvis. :) Uuendused, ükskõik kui positiivsed, on sageli hirmutavad. :) 

Ma arvan, et keegi meist ei tunne ega mõtle: „Nii, mina tean täpselt, mida see tähendab, ma palvetan ja ma loen piisavalt Piiblit.“. Meil endal ei ole kõik suhtes Jumalaga ideaalne. Viimaste nädalate jooksul pakkusid mitmel korral minu sõbrad, et mina võiksin täna jutlustada ja ma keeldusin. Tegelikult just sellel samal põhjusel – ma arvasin, et ma ei ole piisavalt hea kristlane, et jutlustada teistele. Ma olin nagu Mooses või Joona. Mõtlesin, et ma võib olla kunagi proovin jutlustada, kui ma olen selleks tõesti valmis. :)

Ma ei saanud olla kindel, kuidas ma hakkama saan. Mind häiris see, et mul ei olnud kontrolli. Ja mingi hetk ma mõistsin, et mind häiris see, et ma pidin selle kõik Jumala kätte usaldama. Ent mulle meenusid lood Piiblist: Mooses ei olnud eriliselt hea juht, Joona ei olnud mingi eriline prohvet. Jumal ütles, see ei olegi oluline, kes teie olete. Oluline on see, et mina olen teiega! Usaldage mind! Ja ma ei tea, kuidas on teiega, aga minul on väga raske olla olukorras, kus mul puudub selle üle kontroll. :) Tegelikult ei ole küsimus selles, kas Jumal usaldab sind, vaid selles, kas sina usaldad Jumalat piisavalt!

Võib olla on nii, et just see, mis Jumal tahab, et sa teeksid, on hoopis midagi muud, mida sa praegu teed. Hoolimata sellest, et see sul praegu hästi välja tuleb. Ma olen mõelnud, et ehk on see sellepärast, et ma pool aastat Matiga koos reisisin, et ma arvan, et inimesed peaksid elus pidevalt väljakutseid vastu võtma ja endale ise neid esitama. :) Aga mulle tundus ääretult põnev see, kui me prooviksime erinevaid asju. Ja ma usun, et katsetada end uutes olukordades on suurepärane võimalus avastada endas peituvaid oskusi, andekust ja Vaimande. Ja täna on õhtu, kui mitmed meie hulgast on leidmas end olukordadest, mis on nende jaoks uued. Mina jutlustan oma elu esimest jutlust. Risto juhatab teenistust, Kaili juhib meid palves, tudengibändis on inimesed, kes kunagi ei ole sellisel kujul Jumalat veel ülistanud. Ma ei tea, kuidas te end enne tänast, praegusel hetkel ja hiljem tunnete ja mis kogemuse te siit saate. Ma usun, et rohkem või vähem tunnete ka teie, et teil on selle olukorra üle vähem kontrolli, kui te tahaksite. :)

Ent ma usun, et enesele väljakutsete esitamine, uuenduste läbiviimine enese sees, suhetes või kogukonnas on seda väärt. Kõige hullem, mis võib juhtuda, on ju tegelikult see, et me saame teada, et see ei olnud see VaimuAnd. Ja see on pigem positiivne. See võimaldab meil edasi minna oma otsingutes, mitte unistada ja oletada. Ja tegelikult ei ole üldse tähtis see, kui suurepärased esinejad või lauljad me oleme. Tähtis on see, et me annaksime iseendale ja Jumalale võimaluse jutustada meie ühist lugu. Ja rääkida sellest, kuidas Jumal on meid puudutanud. Ja Jumal saab kasutada meid ainult siis, kui me seda laseme. Kui me põgeneme nagu Joona, siis võime võtta ära kelleltki võimaluse kogeda Jumala armastust, seda rikkust mis teie elus on. Me kõik oleme täna siin seepärast, et mingil moel on keegi kristlane teeninud meid armastusega ja lasknud Püha Vaimul end juhtida. Mõelge sellele, kelle kaudu on Jumal teid kõnetanud?! Võib olla on neid inimesi olnud mitu.

Piiblis on kirjas:

1Kr 14:1Taotlege armastust ja olge innukad nõudma vaimuande, eriti prohvetlikult kõnelemist!
1Kr 14:12Nõnda ka teie, kui te juba nii innukalt taotlete vaimuandeid, siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse ehitamiseks.

Just sellepärast olen mina täna siin. Jumal ei ilmutanud end mulle näiteks unenäos, vaid ta tegi seda läbi inimeste. Jumal kõnetas mind ühel üritusel, läbi Jose Zayase jutluse. See juhtus täpselt 6 aastat ja 1 päeva eest. Aasta oli 2002. Ma olin õppinud ülikoolis pea kaks kuud ja ma olin 19 aastane. 25.oktoober oli reede õhtu ja ma pakun, et ma olin õppimisest üsna väsinud ning otsustasin minna Sadamateatrisse. Ma ei tea, kui paljud teist ka seal olid. Seal toimus tol õhtul evangeelne üritus nimega „Who Cares?“ - Kes hoolib? Jõudsin kohale hiljem ja läksin istuma rõdule. Ma ei näinud enda lähedal ühtki sõpra või tuttavat. Niisiis istusin seal ja vaatasin, mis toimub. Ma ei mäletagi muud, kui seda, et laval kõneles keegi välismaalane. Tema nimi oli Jose Zayas. Ma mäletan, et ta rääkis midagi sellest, kui ta lendas ja lennuk oleks peaaegu alla kukkunud. Ja ma olen päris kindel, et ta rääkis Jumalast. Ja sellest, et Jeesus armastab igatüht. Mind ja Sind. Ja see ei olnud midagi ennekuulmatut. Ma olin seda varem kuulnud. Viimase poole aasta jooksul eriti palju. Ja ma olin sellega põhimõtteliselt nõus, aga ma ei teadnud, mida see tähendab. Kas sina tead, mida see tähendab? Kas sa tead mitte ainult mõistuse, vaid iga keha rakuga, oma südamega, mida tähendab kui Jumal sind armastab? Mina seda ei teadnud. Mul oli ainult unistus sellest, mis see võiks olla.

Ent tol õhtul ma tundsin oma südames järsku, et Jumal armastab mind. Selles oli midagi müstilist. Ma arvan, et mõned teie hulgast teavad, et seda ei saa sõnadega kirjeldada. Jumal justkui armastaks seestpoolt. Ma mäletan, et ma olin segaduses. Ja ma mäletan seda, et Jose ütles: Jumal seisab praegu sinu kõrval ja koputab. Ta koputab sinu südamele. Aga ainult sina saad ukse avada. Ja see ei olnud koputus väljastpoolt. Minu sees, minu südames oli armastus. Ja nii nagu paljud enne mind, ja peale mind, ma tundsin, et ma ei ole seda väärt. Kujutlege seda, kui te peaksite praegu rääkima mõnele inimesele siin saalis kõigest, mis te oma elus olete teinud. Õnnestumistest oleks kerge rääkida, ent väga raske oleks rääkida neist olukordadest, kui me oleme kellelgi haiget teinud, valetanud – paljastada iga detail oma elus. Kujutlege, et olete saates Tõehetk: Ja teie elu kohta küsitakse küsimusi. Ja see inimene ütleks: „See ei ole tähtis. See on tehtud, lähme nüüd koos edasi. Ma olen sinu sõber ja kui vaja siis ma olen valmis sinu nimel loobuma oma tööst, oma vajadustest, oma rahast, oma elust.“ Ma tundsin, et ma ei ole seda ära teeninud. Ja ma mäletan, et mul oli hirm – hirm selle uue kogemuse, tundmise ees. Ja samas oli minus nii suur rõõm – ma sain oma südamega, enda olemusega aru, mida tähendas see lause: Jeesus armastab sind! Ja ma nutsin. :) Rõõmust. Ja sellepärast, et hoolimata minu eksimustest, minu ebatäiuslikkusest, on keegi nõus mind armastama.

Ma mäletan, et ma läksin Craig Hameri juurde, kes oli minu sõber ja ütlesin talle, hei: Ma olen nüüd vist kristlane. Ja rääkisin talle, mida ma just kogenud olin. Ja me palvetasime. Ja ma mäletan, et hoolimata sellest, et oli pime ja külm oktoobriõhtu, siis mulle tundus kõik nii ilus. Ma mäletan, et ma istusin bussijaamas Kaubamaja ees ja saatsin sõnumeid oma lähedastele, et ma olen nüüd kristlane. Ma teadsin, et nende jaoks oli see ehk mõistetamatu. Aga ma ei hoolinud, mulle tundus, et ma lihtsalt pean sellest rääkima. See oli super uudis. See oli nagu sünnipäev, jõulud, jaanipäev ja aastavahetus kõik koos. :) See on minu lugu.

Mõned päevad tagasi leidsin ma Jose Zayase blogi. Ma kirjutasin talle kommentaari ning andsin oma emaili. Ja eile, täpselt 6 aastat peale meie kohtumist kirjutas ta mulle. Ja ma vastasin talle ning tänasin, et täpselt 6 aastat tagasi ta tuli Eestisse ning oli valmis rääkima sellest, kuidas Jeesus teda on armastanud. :) Minu elu sai sellest muudetud!

Minu suurim soov on, et julgege end Jumala kätte usaldada, julgege katsetada, julgege lasta Jumalal end uuendada. Sest, et maailmas on inimesi nagu mina, kes ei tunne Jumalat. Ja just sina võid olla see, kes peab neid teenima – just nii nagu Jeesus teenis inimesi siis, kui ta elas – kõige tähtsam ei olnud see, et tal olid suurepärased teadmised Juudi õpetustest või traditsioonidest, ei olnud ka tähtis, et ta oleks suurepärane kõneleja olnud. Ma usun, et kõige tähtsam oli tema armastus inimeste vastu. Sageli nende vastu, keda oli nii raske armastada. Jeesus oli valmis teenima. Ja ma usun, et ka tema oma esimestel kordadel avalikult kõneledes ei tundnud, et voh: nüüd ma kõnelen, vaid ta tundis oma südames lihtsalt vajadust rääkida Jumalast.

Vaimuannid, meie oskused, meie igapäeva elu on ainult vahendid või kanalid, mille kaudu Jumal puudutab ja muudab meie ja teiste elusid. Ent selleks, et Vaimuande saada ning nende abil teenida, peame olema Jumalaga suhtes. Kuidas see käib? Piibel räägib mitmes kohas, kuidas Jeesus käis üksinda palvetamas. Mind on alati hämmastanud palve ja palve läbi Jumala läheduse ja armastuse ning tema õpetuse mõistmine. Harriga vesteldes ütles ta, et kui Jumalat teenides mingeid ülesandeid täita, siis näitab see tegelikult meile, milline on meie suhe Jumalaga. Hoolimata sellest, et ta tunneb, et jutlustamine on tema kutsumus, on tal olnud väga raske jutlustada siis, kui tema suhe Jumalaga ei ole kõige parem, kui tema elus on mingid probleemid, mis on lahendamata. Jumal võib ka siis meid kasutada, ent nagu Dave eelmisel pühapäeval rääkis – me peame endalt küsima, kas meil on raske Jumala armastusest rääkida teistele sellepärast, et me tegelikult ise ka ei tea, mis see on. Iga päev ja iga hetk on võimalus Jumalaga suhelda või samamoodi võimalus temast mitte välja teha. Millise valiku teed täna Sina?