lõputa lõputu valge

Ärkasin täna oma imeparajalt pehmes voodis.
Laupäeva hommikul.
Laupäeva hommik on alati nii lootusrikas.
Nädalavahetus tundub siis veel nii pikk.
Suurem osa on alles ees.
Ja kuigi ka nädala sees või ma istuda ja rahumeeli oma artikleid ja raamatuid lugeda ja vaikuses igasuguseid tarku ja rumalaid mõtteid mõelda,
siis laupäeva hommikuti on ikka tunne, et võibki istuda ja kuulata puude praksumist, elektri särisemist seinal.
Ja olla õnnelik, et sellist vaikust siin Tartu kesklinnas mul on.
Annelinnas elades ikka kuulsin, kuidas naabrid elasid ja karjusid ja kõndisid ja midagi põrandale kukutasid.
***
Ja lugesin täna hommikul Tõnu "Paradiisi".
Ikka ja jälle alustan seda, ja hing jääb alati sellest kuidagi nii haigeks. Nagu loeks oma vanu kirju, mõtleks oma vanale armastusele. Selles on midagi nukrat ja õrna ja hella.
Ja kusagil justkui oleks aken, kust voogaks sisse õrn tuul, mis vaikselt sõrmitseb käsitööna heegeldatud pitskardinat, nagu mees ihaldatud naise seelikuvolte. Niimoodi õrnalt ja intiimselt.
***
Aga tegelikult hakkasin laupäeva hommikust kõnelema, sest ärgates märkasin, et sajab lund. Sellist peent, mis aegajalt läbi ventilatsiooniavade autosalongi ja minu näole end puhub.
Tabasin end ohkamast, et jälle sajab. Ja siis mõtlesin, et aga miks ma ikka ohkan. Miks ei või ma sellest hoopis rõõmu tunda?
Ja mulle tuli meelde sees esimese lume hommik, kui iga arglik lumelärtsakas valmistas suurt rõõmu. :) Mis siis, et segunes poriga hoovil üsna varsti.
Tegelikult võib kõike tunda - rõõmu, ahastust, viha ja ükskõiksust - lumi ikka on. Oma hangedega, millesse naabrilapsed on koopad kaevanud.

Külli ja Hanna, minu meelest meie kooselamise ajal küll selliseid talvesid ei olnud. (Ja 10 talv on see juba ju siin Salme tänaval.) Või oli? Neil kahel talvel, kui ma võõrastel maadel olin?
***
Tõnu tahab vahete-vahel elada hästi vanaks. Et jääks vahele see igav keskmine aeg.
Tema oleks siis vana mees.
Mul selliseid väga vanu mehi enda ümber ei olegi. On 50- ja 60-sed. Need ei ole väga vanad mehed. Need on pigem Isad. Aga Vanaisade-vanuseid mehi mu elus väga olnud ei ole. Sellest on mul vahel ütlemata kahju, et mul ei ole olnud vanaisa. Vahel ma olen mõelnud, et võiks hankida endale ühe vanaisa. Ühe vanamehe. Sest vanade meeste olemises, pilgus ja tarkuses on midagi, mida mitte kusagilt mujalt ei leia. Vanade naiste olemises, pilgus ja tarkuses on ka midagi, aga teistsugust.

Vanasid naisi ma tean rohkem - väiksena oli mul kaks vanaema ja keskealine ema. Ja nüüd on mul ka vanemaid naisi hulgim.
Ilusad on nad ka.

Eriti ilusad on need naised, kes iseendaga rahujalal on. Siis on see vana ja väsinud naise keha lummav. Palju lummavam kui noor ja trimmis naine. Kuigi võrrelda vist nii ei tohiks. Mõlemad peavad olema, ja saavad olla ilusad. Lihtsalt erineval moel.

*

Täna lähengi vanade naiste peole. Sünnipäevale. Ma täpselt ei teagi, mis seal olema saab. Muidu me oleme seenetamas ja marjatamas ja saunatamas käinud,  konjakit joonud - aga siis on olnud suvi ja maakoht.

Pool hommikut olen juba mõelnud, et mida kinkida. Jälle see vana dilemma. Küsida ka ei saa - see naine ütleks - ära too midagi, sest nad ei luba mul kunagi midagi kulutada. Isegi helistada ei luba - katkestavad kõne ja helistavad ise tagasi. Ütlevad, mis sa noor inimene kulutad, isegi raha vähe. Ega ma enam neile vastu vaielda ei julge, varem proovisin, aga ei tulnud midagi sellest, peale vaidluse.