viljakas molutamine

Käisime reedel Muraka raba äärel asuvas majakeses. Vana rehielamu juurde pidime oma sinise bussi jätma ja sealt 1.5 km jalgsi sumpama-sulpsama, sest Virumaa metsades on veel paksu lund, aga mida rabale lähemale seda vesisemaks rada muutus ja mõnisada meetrit enne majakest õnnestus meil kõigil jalad märjaks kasta.

Üsna raja alguses avastasime suured jäljed - lähemal uurimisel selgus, et karu jäljed, aga tõenäoliselt olid päeva vanused - juba veidi suuremaks sulanud. Kõndides arutasime, et ei tea, kas rada viibki RMK majakesse või hoopis karukoopasse. M ja teised poisid olid hirmus elevil, tahtsid mu taruvaigu puutüvedele määrida, et karu ligi meelitada.

See oli endise kahekorruselise metsavahi majakesega, kus kütsime ühe ülemistest tubadest mitme kraadi võrra soojemaks. Kuivasid ära meie märjaks saanud saapad-püksid ja sokid. A oli metsast leidnud vaarikavarsi, mis koos arstitudengitelt ettekande eest tänutäheks saadud rohelise tee, muraka ja vaarikatükkidega kokku keetsid väga mõnusa tee. M ja H mängisid veel malet, kui mina ja A toidu-unenägudemaale rändasime (meil oli paastuga matk). Hommikul ärkasin nii mina, A kui M unenäost, kus meil oli kas toit laual või suus...

Ja siis saabus ka R - kalamehe kummikutes ja kaasas kaart Muraka rabast, kuhu me ka suundusime peale oi-kui-mõnusat sooja apteegitilliteed. Ööpäev ilma toiduta muudab isegi vee väga hõrgutavaks, mis siis veel teest rääkida. Minu ja A paast niimoodi lõppeski.

R juhtimisel suundusime otse rappa, aga teele jäi kõrge kuusk. R uitmõttest innustuna ronisime kuuse otsa. Sealt avanes vaade rabale ja udu hõrenedes haaras silm ühe kaugemaid rabasaari ja kaunid värvid rabas muutusid üha selgemaks, aga silmapiir jäigi piimja udu embusesse.

R läks vaatama, kas raba kannab. Kandis. Ja A läks üsna märkimisväärset osavust demonstreerides kuuse otsast kibekiirelt alla, kui R oli hõiganud, et rabas on päris maitsvaid jõhvikaid. Üsna varsti olime kolmekesi raba kohal kummargil, sõrmipidi jäisest veest jõhvikaid noppimas. Minu meelest üsna eriline viis niimoodi paastu lõpetamiseks.

Ja kuigi see paastumatk meestega oli väga mõnus, jõudis omamoodi varba-otsani-õnnelik olemine kohale, kui seisin pühapäeval keset vanaema metsatukka. Seisin jupp aega ja kuulasin metsalindude kisa ja eemalt soo pealt kostuvat tuhandete hanede jutuvada ning harvaid sookurgede hüüdeid. Oli see vaikus ja linnulaul, oli see lõpuks-jälle-üksiolek või oli see esivanemate kodupaik, mis mind nii õnnelikuks tegi. Ei tea. Ilus oli kindlasti. Ka nagu omamoodi ülestõusmine - minu jaoks - lootust ja ootust loov.

Paastusin ka pildistamisest. Postituses olev foto on R tehtud.
A fotojäljed siin: paasturetk