Istun praegu vaikuses Kõrgessaare vabaajakeskuse saalis.
Oleme Liisiga täna toimkonnas (mis arvestades minu paadimatka kokaminevikku ei olnud võib olla kõige parem mõte). Ja nii me teised randa päevitama ja liivas tehnikat viimistlema teele lehvitasime.
Mul on selles osas kahetised tunded.
Ühelt poolt ma väga vajan vaikust ja üksiolemist. Ja see on laagrites lukskaup.
Teisalt tahtsin ma sellesse laagrisse tulles ükskord ometi teha asju õiges järjekorras. Enne kui meeletuid distantse jooksma hakata, saada veidikegi aimu jooksutehnikast ja -kultuurist...ja seepärast on tunne, et kokkamise asemel (mis meil minu meelest ikkagi väga hästi välja tuli) oleks kuumas liivas jooksta pusinud.
Kui nüüd kellelgi on küsimus, et mis see elujooksu laager endast kujutab?
Ega ma ka päris täpselt ei tea. Üldse räägib Kristjan, et lõpeks ei ole küsimuste ja vastuste esitamine kõige tähtsam...mis siis on? Seda peaks võib olla igaüks selles laagris avastama. Nii ei saa ma teile vastust anda. Kui üldse vastust oodata, siis võib olla jooksust...ehk.
Aga Kristjanit kui fenomeni on väga huvitav jälgida. Ma arvan, et ta on ainulaadne nähtus koolitajate maastikul (koolitaja on imelik tema kohta öelda, aga las ta jääb, kuniks leian õige sõna). Ja temas on karismaatilisust ja "meri-põlvini" olekut, mis on vajalik eeldus, et teisi inspireerida. Ja kuigi minus tekitavad tema teooriad küsimusi, ütleb sisetunne, et tema jutus võib olla rohkem tõtt kui neis, kes teadusartikleid tsiteerivad. Terad tuleb sõkaldest nagunii alati ise eraldada.
Põnev...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar