Lugesin Justin Petrone blogi ning see panin mind imestama ja tegi näljaseks.
Ma tahaks visata mõneks päevaks jalad seinale ja lugeda vaikuses ja soojas. Lugeda midagi, mis ei ole seotud psühholoogia, teraapia, haiguste, testide, tunnetega.
Õnneks on tellitud mul raamatukogu hoidlast Roy Strideri raamat ning kohe homme saab juba varakult koju seda plaani teostama. See on tööinimesele, kelle staatust ma paar kuud kanna, suur luksus kui saab segamatult olla. Vaikuses.
Aga lisaks näljale tekitas Justini blogi minus ka imestust ja imetlust. Kuidas üks ameeriklane end Eestiga nii tihedalt sidunud on. Loomulikult võib öelda, et see ei olegi midagi imestamistväärt, sest maailmas on selliseid lugusid lugematul arvul. Aga see on ju Eesti, ja Eestis neid lugusid nii palju ei ole. Eesti on ikka veel riik, kus on tegelikult vaid näpuotsatäis rahvuskirjusust ning see teeb ehk ka selle loo osalt erilisemaks. Muidugi on see eriline ka seepärast, et Eesti on mu kodumaa, ja kellegi võõra kodumaale tulekul ja sisseelamisel on justkui minu eluga ka miskit pistmist.
Ja lõpuks ka seepärast, et olen isegi mitmel pool mujal elamist katsetanud. Selle mujal olemisega on ikka ja alati mitmesugused tunded seotud - on põnev, sest mujal on asjad, lõhnad, maitsed, kombed teistsugused, on mõtlemapanev, sest teistsugusus annab sulle teada, et sa ise oled teatud -sugune, jah - see avastus on mujal olemises, ja rahutus, sest selles teistsuguses tunned, et ei suuda olla lõpuni vastuvõtlik. Ma ei usu tolerantsusesse juba ammu - aga mis on sellest parem? - ka seda ei ole ma välja mõelnud. Ometi on mujalolek alati justkui andnud hinge ja ilma enam avarust ja sügavust.
Ma tahaks visata mõneks päevaks jalad seinale ja lugeda vaikuses ja soojas. Lugeda midagi, mis ei ole seotud psühholoogia, teraapia, haiguste, testide, tunnetega.
Õnneks on tellitud mul raamatukogu hoidlast Roy Strideri raamat ning kohe homme saab juba varakult koju seda plaani teostama. See on tööinimesele, kelle staatust ma paar kuud kanna, suur luksus kui saab segamatult olla. Vaikuses.
Aga lisaks näljale tekitas Justini blogi minus ka imestust ja imetlust. Kuidas üks ameeriklane end Eestiga nii tihedalt sidunud on. Loomulikult võib öelda, et see ei olegi midagi imestamistväärt, sest maailmas on selliseid lugusid lugematul arvul. Aga see on ju Eesti, ja Eestis neid lugusid nii palju ei ole. Eesti on ikka veel riik, kus on tegelikult vaid näpuotsatäis rahvuskirjusust ning see teeb ehk ka selle loo osalt erilisemaks. Muidugi on see eriline ka seepärast, et Eesti on mu kodumaa, ja kellegi võõra kodumaale tulekul ja sisseelamisel on justkui minu eluga ka miskit pistmist.
Ja lõpuks ka seepärast, et olen isegi mitmel pool mujal elamist katsetanud. Selle mujal olemisega on ikka ja alati mitmesugused tunded seotud - on põnev, sest mujal on asjad, lõhnad, maitsed, kombed teistsugused, on mõtlemapanev, sest teistsugusus annab sulle teada, et sa ise oled teatud -sugune, jah - see avastus on mujal olemises, ja rahutus, sest selles teistsuguses tunned, et ei suuda olla lõpuni vastuvõtlik. Ma ei usu tolerantsusesse juba ammu - aga mis on sellest parem? - ka seda ei ole ma välja mõelnud. Ometi on mujalolek alati justkui andnud hinge ja ilma enam avarust ja sügavust.
3 kommentaari:
Anni, kust leida Justini blogi? Aadress?
Lugesin vist seda siin: http://petroneprint.wordpress.com/2011/02/21/justin-kirjutab-minu-eesti-2-sunniloost/
ma olen jõudu mööda lugenud nende minu-sarja raamatuid. ja kuigi need enamasti pole kirjanduslikult kuigi säravad, siis mind võlub see, et see on ikkagi lugu inimes(t)est. üks riik ja hulk inimesi läbi silmapaari ja kogemise. armsust lisab eestlaslik taust. natuke nagu laulupidu - kõik on nii erinevad, aga on midagi, mis meid kõiki ühte seob ja loksutab nii, et minust saab meie.
Postita kommentaar