Ma seisan Su kõrval,
ja Sa vaatad.
Sa vaatad mind,
aga Sa ei näe.
Sa ei näe mu sees voogavat elu.
Sa näed vaid mu koort,
näed mu paljaid vettinud oksi,
ja lõhesid mu tüve sees...
Ma seisan ja ootan.
Seisan Se's jäises vihmas,
mu'st roomavad üle märtsikuu pilvede varjud...
...et ükskord avaneks Su silmad.
Se jäine vihm
ei ole pooltki nii kõle ja külm,
kui jää Su südame silmadel...
Se kaetab Sind nägemast ka Iseend...
ja Sa vaatad.
Sa vaatad mind,
aga Sa ei näe.
Sa ei näe mu sees voogavat elu.
Sa näed vaid mu koort,
näed mu paljaid vettinud oksi,
ja lõhesid mu tüve sees...
Ma seisan ja ootan.
Seisan Se's jäises vihmas,
mu'st roomavad üle märtsikuu pilvede varjud...
...et ükskord avaneks Su silmad.
Se jäine vihm
ei ole pooltki nii kõle ja külm,
kui jää Su südame silmadel...
Se kaetab Sind nägemast ka Iseend...
1 kommentaar:
Kui tean, mis oli ja näen, milleks see vormus, siis too kasepuu nagu pidigi just seal kasvama, et ta võiks anda kuju sõnadele, mis tahaksid olematuks jääda tegelikuks saamise nimel. Ilus.
Postita kommentaar