Pitsilises linnulaulus

on hea lasta pilgul haarata avarust
seal Ilmatsalu põldudel.
kus päike nii justkui veidi suvesumedalt,
ja siiski veel kevadekargelt,
laseb end aimata läbi õrna pilvekanga.
Õrn sinine, siin-seal kaetud
hallik-valge lüüme kihiga.

Mis küll pilvevaataja käsiraamat täna õhtuste õrna taeva ja pilveluidete kohta ütleks?
Kuidas seda hetke defineerida?
Ja kuis saakski määrata, mis tegi see taevas minuga?
Kas mu päevased mured viis lakkamatu kerglane linnulaul või
laisalt taamalt mustava metsa kohal voogavad pilveviirud?

Se hetk haaras nii, et isegi pilt sellest oleks se täiusele sobimatu olnud.
Kuigi oleks seda tahtnud hoida, jagada - aga elu ei saa endale hoida, riiulile panna,
see ikka läheb edasi - olev saab olematuks - jääb vaid mälestus, mis hoiab meid illusiooni lummuses.