Surmauni

Ühel päeval.
Või ööl.
Ma suren.
Hingan veel,
ja siis ma lähen...
...

M isa suri mõni aasta tagasi. M rääkis mõni päev tagasi, kuidas ta oma isa surma ette nägi. Paar päeva enne õnnetust nägi ta und. Kirjutas isale kirja ka. Isa luges ja ühmas mõtlikult, "Jah, ei tea, kes meist esimesena läheb." Päev hiljem ta läkski...
Kui me oma surmast enne teada saame, siis mida sellega peale hakata?
Filmis Unenäo Vägi jutustab filmitegija Amy Hardie sellest, kuidas ta saab ühel ööl unenäos teate kõigepealt enda hobuse ja hiljem iseenda peatsest surmast. Üks aasta jääb elada.

On se aasta lühike või pikk? Aeg neelab seda ikka ühtviisi, kuid iseenda saabuvast surmast teadlikule on see kui pidevalt kuklassehingav ning tagantpiitsutav üürike hetk, et kehastuda järgmisel hetkel piinavaks lõputuks ootamiseks, mis ripub vaid juuspeene unenäoende küljes. Uskuda seda või mitte? Kui jah, siis kas valmistuda surmaks või võidelda selle vastu? See kõik tundub absurdne, kuid hing ei leia kusagilt rahu.

Ja siis ta haigestub. Tema kopsud hääbuvad aegamisi ilma, et arstid leiaksid põhjuse ja suudaksid aidata... Päevadest saavad nädalad...Surm saab üha reaalsemaks...Abikaasa kaotab seni vankumatult ja ustavalt püsinud poolmuretuse ning kuigi ta on haige Amy kõrval justkui teisest ilmast, elusate ilmast, ei pääse ka tema surmahingusest.

Amy otsib filmis vastuseid teadlastelt, kellel on talle vihjav sõnum, "Jah, unenäod on vahel reaalsemad kui ärkvelolek." Vahel. Kas nüüd ongi see "vahel"? Siiski, unenägudes tekkinud ühendused ajurakkude vahel hakkavad üha enam ka ärkveloleku ajal samu radu astuma. Ja aju jaoks ei ole siin vahet - uni, kujutluspilt või reaalsus - need on aju jaoks võrdväärsed. Kas Amy voolib iseenda saatust? Kui ta aitab kaasa oma surma saabumisele, kas on siis tema käes ka võime kõik ringi pöörata? Ja kuidas?

Seni teadusfilmide looja ja uurija lepib kokku kohtumise Brasiilia šamaaniga. Temal on vastus - unenägu saab ümber muuta. Selleks peab Amy võitma hirmu. Vaid surmahirmu seljatades saab ka oma surmast võitu. Koos lähevad nad unenäomaastikele...kuid šamaan on pelgalt ukseavaja; vaid Amy ise saab surmaorgu siseneda ja sealt väljuda - isegi igavikuteel jääme iseendiks? Jääme oma hirmude, vapruse ja kõige muuga?

Ta läheb edasi...ja siis talle näidatakse - veritsevat ja armilist maailma, mis kuhtub.
...ja siis, ometi on aeg kojutulekuks.

Amy ei sure. Tema kopsud ei saa kunagi päris terveks, kuid arstid on üllatunud tema paranemisest. Koos abikaasaga unistavad nad 90-tena oma kuldpulmade tähistamisest.
Siiski, Amy's on nüüd idanenud soov, isegi vajadus - leida need maastikud, mis on hääbumas.

Sest, kui inimene tunneb ette ära looma surma, võib ta tunnetada ka kogu maailma surma?
Mis meile jääb? See juuspeen usuniit unenäoennetesse... Pole vahet, kas nähtu oli enda, oma lähedase või kogu maailma surm. Nähtamatuks koormaks hingele on ta kuniks...
saabub paratamatu - olgu siis loomadele, inimestele või kogu maailmale.
Selline kord juba on se maailma seadus.

Seepärast küsin ka täna keskööl endalt, "Kas võin ka täna rahus surra?"
Se näitab mulle kätte, kas elan nii, et suund on õige...

Fred J ütleb, et se tuleb hoolikalt ära kuulata.
Selline küsimine ei tähenda, et ma lõplikult lepiks ja rõõmuga tervitaks surma. Tegelikult on se küsimus, "Kas Sa täna ka päriselt elanud oled?"