SE ON MU LAUL

Se sinine aeg,

kui päev annab järgi ööle,

on alati nõiduslik, jõuduandev.

Mäletan oma ema sageli istumas akna all,

toad pimedaks tehtud,

hämaruses. 

Tema istuva kuju piirjooned on selgelt meeles - 

pilk suunatud kuhugi kaugusesse.

Justkui oleks õhtuhämarus täidetud millegi

või kellegagi ja just nüüd on ainus hetk,

kui sellele inimene ligi pääseb.

"Tule istu ka, see sinine hämarus annab jõudu," 

on Ta mitmel korral öelnud.

Täna siis istusin. Õhk oli klaar.

Kuu oli selges ja tühjas taevas.

Ja korraga ei ole eilset, ei homset.

Lihtsalt oled.
Nii, et Sind ennastki ei ole.

Küsid, "Kes see on, kes on?"

Ja korraga on se's hetkes kõik,

ja samas mitte midagi.

Korraga on selles kõik kohalolu,

kergem kui õhk,

avaram kui ükski laotus,

ääretult tühi ja ääreni täis,

kõik eimiskis.