SE ON MU LAUL

Need päevad
sammuvad kui vaikivad varjud
silmad lõpmata sügavad
kes küll näeks nende põhja?

Ja se on
piirjoonteta
vormita
igavesti voogav udu
ja siiski ta
on
tuntav iga hingetõmbega
iga puudutusega,
mille veab õhk
ninasõõrmeid mööda
ühtides me sisemusega.

On se aeg,
hetk,
sündmus.

Se ei vaja nime,
ta on!
Ja siiski, libiseb
ikka me käest!

Ja kusagil,
embab meid surm.
Kõigile tuttav,
keda siiski me
keegi ei tunne.

Se tuttav ja tundmatu ühtaegu,
ei lase meil kunagi paigale jääda,
lubada või kindel olla,
ja siiski se muutuva udus,
ma püsin -
se mina, kes vaatleb,
kellele vaid surm tõeliselt
silma vaatab!