:) usamaa ja muu maa kallitele!

Viimased nädalad olen tundunud, et nii palju inimesi elab kaasa minu uuele elule Antslas. (Kes veel ei tea, siis olen sellest sügisest Antsla Gümnaasiumis psühholoog).
Nii hea tunne on, et mul on nii palju kalleid ümber, kes hoolivad.
Esimesed 2 töönädalat on olnud usun üsna sarnased kõigile, kes on kunagi kusagil uut töökohta alustanud, oma esimest tõelist tööd alustanud. :)

Ehk siis palju võõraid, uus roll alluvana (avastasin, et ma ei saa kõiki sinatada ja kirjadele tuleb lisada sõbralike soovide asemel algusesse Lugupeetud või lõppu lugupidamisega). Samas on hirmus huvitav näha, et siin töötab väga erinevaid indiviide...usun, et see aasta saab olema väga õpetlik ja põnev.

Üha selgemaks hakkab saama, mis on minu roll siin psühholoogina - mida minult oodatakse ja milline on minu enda nägemus. Järgnevatel päevadel sõidan koolipsühholoogide koolitusele, mis peaks ehk veel rohkem aitama aru saada, millise panuse ma siin koolis peaksin andma.

Elasin üle ka oma esimese kliendi - õnneks ei midagi hullu ja võin ka endaga rahule jääda. Siin kohal vist pean kniksu tegema lahendus.neti ees, mis andis mulle kaasa vähemalt mingisuguse nõustamiskogemuse.

Täna on mind ootamas ees jälle uus kogemus - külastan 10a klassijuhatajatundi ja püüan neile meelde tuledata, kuidas efektiivselt õppida. Püüan neid odavalt ära osta - pp-esitluse, grupitööde ja auhindadega.. :)

Uus väljakutse on kindlasti ka varahommikune ärkamine - uskumatu, aga ma ärkan juba enne seitset hommikul...

Korter on meil tore - kolmetoaline, meie tapeeditud ja värvitud...ainult hirmus külm on praegu! Tunnen puudust salme-korterist, kus ise otsustad millal ja kui palju sooja vaja on.

Ja muidugi tunnen hirmsat moodi puudust meie Kräust..kes nurruks mind magama ja soojendaks külge. :)