Peale pikka vaikust

Huvitav - alles nüüd tekkis soov uuesti siia veebipäevikusse sissekandeid teha. Vist isegi rohkem iseenda jaoks, sest mälu teeb oma otsuseid - mida meenutada ja mida mitte.
Tahaks kirjutada korraga kõigest, ja siis tundub, et mitte miski ei ole niiväga oluline. Eks vist elu selline ongi - imestad ja rõõmustad, aga ikka selle üle, mis enda jaoks on tähelepanu väärt, eriline. Kõik ju ilmselt on juba varemgi avastatud, kogetud ja tähelepanu väärinud.

Hea on käia ka internetis kohtades, kus on rahulik ja rahutunne. Selleks võib olla foto. Luuletus. Lühike mõtisklus. Millised kohad internetiavarustes Sind kosutavad? Millised kurnavad? Ajavad hinge segadusse?

Vesi rabajärves oli juba jahe. 

Ja õhk ometi soojem, kui nii paljudel vihmastel augustikuu õhtudel. 

Õhtune päike kuldas raba nii eriliselt. 

Ja ei mäletagi varasemast, et oleksin suve lõpus kuulnud sookurgi. 

On nad varsti asutamas end minekule? Kes häälitsevad - noored või vanad?

Ja lihtsalt seista vaikses olemises.

Harva kostuvad lindude hüüded 

annavad märku, et Sa ei ole looduses üksi. 

Ja saada sõbraks pimedusega.

Peatu..ja oledki kohal

Vahel tundub, et igapäevane elu on rohkem nagu Las Vegas või Bangkok. Helid, lõhnad, teised inimesed, kellest paljud midagi pakuvad - kõik võitleb tähelepanu pärast. Kellele annan tähelepanu, see saab võimaluse mind mõjutada. Isegi see, mis jääb tähelepanu keskmest välja, mõjutab mind siiski. Uudishimu, soov proovida, avastada, katsetada on imelised, kuid sageli ülestimuleeritud, ülekoormatud, üleerutunud. Avastan, et tahan aina enam kogemusi, elamusi, teadmisi, uudiseid, pilte, reise...ei teagi mida veel. Aga midagi tahaks, midagi ihkaks.
Ja korraga tekib tunne, et miski on puudu. Praegune hetk ei ole täielik, tõsi - midagi on alati veel kogeda ja avastada.
Ometi, kui peatun, hingan ja lasen aegamisi enda rahutusel rahuneda, kogemustel settida, hingel hingetõmmata - avastan, et see sama hetk on korraga meeleselguse ja meeletäiuse hetk. Hetk, kus rahunedes settib ja hajub sisemine virr-varr nagu pilvine taevas. Ning korraga kõik on klaar - ja see hetk on selgem, sügavamad ja saan rahus seda kogeda. Imelik, ennist tundus selline kogemus nii kättesaamatu ja sõltuv millegi välise muutumisest.
Kuulsin mõni aeg tagasi, et vist Saamidel olevat tarkus, et kui Sul on kiire, siis viska pikali. Ühel olevat olnud kunagi nii kiire, et ta lamas kolm päeva.
Ma päris pikali ei viska, aga püüan paastuajal kiirustamisest paastuda.

Kui muidu on meil emaga omamoodi ajaarvamine -
kokkusaamised, südamlikud hetked ja koosolemised
ei käi alati tähtpäevadega ühte sammu, vaid siis
kui süda ütleb ja õige hetk on käes.

Täna sattusid need kaks aga kuidagi minu jaoks kokku!
Aias rohul pikutades ja putukate-mutukate ukerdamist rohukõrrelt kõrrele
ning sipelga matka mullaküngaste vahel jälgides
hakkasid korraga meenuma pildid emast ja meie ühisest olemisest.

Mina ei oska öelda, kas minu ema on maailma parim -
aga minu jaoks on minu ema küll parajalt sobilik olnud.

Eriti mõnus on temaga pühapäeva hommikuid veeta -
või tegelikult üldse kõiki hommikuid.
Siis teeb ta küll üht mõnusaimat omletti - õhulist ja võis küpsetatud.
Ja temaga võivad hommikud kulgeda mõnusas olemises,
kus mõtetel  ja hingel on palju ruumi olla - taustaks
köögiaknast laias kaares pilverüngad üle taeva rühkimas.

Mõnus on emaga ka metsas käia ja üleüldse looduses olla,
sest tema ei sunni - ei selga valusaks korjama marjametsas,
ega muidu end liiga tööga ära väsitama -
elu on ju ikka imetlemiseks ja olemiseks...

Vist seepärast ta vahel kooliajalgi hommikuti mult uuris,
et äkki tahan vaba päeva võtta,
kui paistsin veidi väsind olemisega -
ise ta samal ajal juba puhkas hommikusest tegevusest mõnusasti.

Mitte kellegi teise käsi ei ole olnud palavikus olles nii lohutav ja soe,
kui ta tunde seda mu otsmikul hoidis või ikka ja jälle paitada palusin.
Pean ütlema, et peale ema, ei ole eriti keegi teine aru saanud,
milline väerohi on kaastundlik hellus haigusepisikutele.

Emaga on olnud väga mõnusad ka suveööde tegemised -
soojades järvedes alasti uduvoogudes ujumised
või niisama lugemised-jutustamised voodis kaisus.

Unepealt võin meenutada ka seda, kui eriliselt mu ema lõhnab,
ja ilma vaevata taaselustub tunne, kui me kahekesi pikutasime,
mina lugesin muinasjuttu temale ette.
Neid asju oleks ju palju jagada...
ühesõnaga - mul on mõnus ema!

Karunesh - Call of the Mystic (Beautiful Relaxation Music) [Full album +...

Ihu

Mu viiul

Poognana liigub õhk

nahksetel keeltel.

Tuhandeid helisid

elusas kehas.

Se kaunis muusika..



Ja kes on kuulaja?

Se põhjatu kaev

Lõputu taeva ruum.



Ja kes on Se,

kes otsib kuulajat?

Kärsitu püüdlus

haihtub niisama äkki

kui ilmus.

Lõbustab end

kehastudes

ühe uueks.

Olles ise tühjus.



Ja võtta seegi vastu

kukkuda Se sisse.

Kaotades end.

Kõigesse.



Jah, on!

Ikka

Se vabadus,

mis vaba vabadusestki.



Se õrn pärl.



Kõik on üks.



Muusika.

Ja nüüd, Se karge kevade esimeses öös 

Te tervitate seda maad oma kurblik-hella lauluga.

Se's öös on Taevas Te päralt.

Ja mina siin soojas, tervitan Teid, mu armsad,

mu kaashinged.

Et ikka jälle Te tulete,

ja toote lootust Se' maailma jätkumisest.

Kogu maailm ühe südame sisse?!

Selle ilma mõtted
lendavad lindudena
parvedes
ükshaaval ja mitmekesi
tehes ringe taevalaotuses
suuri ja võimsaid linde
väikseid ja hirmunud
rõõmsaid ja kirkaid
kõiki neid lendab
jutustades kaduvat lugu

Selle ilma valu tunnen
endas
enda südames

nüüd on see minu valu!

kas jaksan kanda?
kas jaksan olla?
kas jaksan lasta sellel voolata

kaasa tundes

vaikses vaatluses

armastuses

vaid nii võib see voolata

vabaks ja rahuks

elu tänutundeks

Tuleb minna...

Ja korraga!
Ma olen valmis
minema edasi
avanema uuele
laskma end kanda
heiskama purje.

Varsti tuleb minna...
ja hing on selleks
ja sellest
kerge ja õige pisut
joobnud!

Maailm on ikka sama
minagi olen sama,
kuid siiski
on kõiges samasuses
uus teekond alanud!

Ei, mitte iseend otsima!
Ei, mitte praeguse eest põgenema!
Lihtsalt, on aeg -
sisemine kell on täistundi löönud,
löönud tundi minemisele
muutumisele!

Ehk võib nii ka veebruari sügavas talves
olla peidus hetk uuest looduse ärkamisest!
Talv võib veel mõnda aega valitseda,
kuid uus hingamine on puhutud elule!

Ma olen

Kui sageli Sa mediteerid?
Kogu aeg.

Kas see raske ei ole?
See on kõige lihtsam olemise viis üldse.

Kuidas Sa seda teed?
Ma lihtsalt olen.

Kas see mõtlemist ja tegutsemist ei takista?
Vastupidi - nii on olemine palju klaarim ja teadlikum.
Värvid on selgemad!
Elu on võimas ja ilus!

Kõiges on olemine!
Ja miskit ei ole päriselt nii olemas,
nagu paistab!

Tarkus on alati lähedal!
Usaldus on hüpe!
Rõõm on otsatu!
Rahu on piiritu!

Mina olen vaikus,
olen valjus,
olen ruum ja sisu,
olen igavene ja püsitu!

Ja iga sõna, mis joonistatud,
saab puhutud olematuks!

Tarkusest sünnib sõna,
kuid sõnast ei sünni tarkus.

Se aeg siin praegu

Pakane hingab nüüd kõigele ja kõikjale.

Külmetab ka raba kollakasrohedad jääsilmad.

Raba ehk sügaval veel hoiab oma sooja,

maa hingamist ei ole tajuda.

Kõik on justkui peatunud.

On Jaanuari keskpaik.

Päike käib kõrgemas kaares

Taevas on kirgas ja helesinine.

Ja sillerdab ja helkleb teemantiselt

igal lumehelbel, andes kungliku ilme.

Lumehelbed on täna suurte sakkidega,

ilmselt on olnud niiske ja äkiline pakane

ja rabas mänglevalt loomas käind.

Lume miniatuursed struktuurid

oleks hiiglasuurena kui võimsad

ja siiski nii õrnad monumendid.

Kelle või mille auks?

Se Looja ei küsi ega vaja midagi,

mille nimel luua.

Ta lihtsalt loob.

Nii nagu ka lumi lihtsalt heliseb,

kui selles kõndida.

Ja nii nagu vaikus paitab,

kui õige vaikselt lagendiku ääres

lumesallidega kaetud laiade käistega

kuuskede all seista.

Ja vaadata vaikides südatalve päikese loojumist.

Korraga kaovad kõik küsimused,

kõik igatsused, kõik vastused.

Võib lihtsalt olla.

Ilma igasuguse soovita olemas olla.

Täna keset raba...

Ma olen sositav ja lõõtsuv tuul.
Liigun koos pilvedega kaasa. 
Täna nii kiirelt üle taeva.
Lükates kokku halle pilverünki,
ja korraks lastes aimata sinist taevast se kohal.

Olen taevas ja ilmaruum.

Olen kosmos.

Olen tee ja aeg.

Tasakaal muutumises.

Ja selles olemises 

enam mind ei olegi.