öös on tähti

öös on tähti.
taevamustas kõnelevad
ajast
enne ja ka pärast -
truud tõesõdurid.
...
selles taevalises loos
olen üksnes episood

öös on tähti.
kirjamustas kõnelevad
ajast
siin ja praegu -
truud reasõdurid.

selles taevalises loos
on nad üksnes episood.

Se' Rahu mind tänulikuks teeb.

Se' Armastus mind alandlikuks teeb.
Se' kõnetab siin Unenägude lugudes.
Se paneb mu südame nutma,
Rõõmust ja Valust...
Sest mõistmine on koorem,
ja Seda kanda ma jaksan,
vaid Se Armu abiga.

Se's Armus ma hingan.

Ja enam ei pea otsima,
ei pea kuhugi minema,
ei pea midagi...

Jah, ja siis algabki elu.
Kui enam midagi ei pea...
Se'st nüüd on Se kõikjal,
on koltunud lehes ja esimeses lumes,
on väsimuses ja värskuses,
Se koorem ja Arm ühes sellega.

Peatu.
Ja ära enam püüa.
Lihtsalt peatu.

Mina olen öös...

Mina olen öös,

sest Sulle, mu kallis,

Eestimaa,

Sulle ma saatsin päikese,

soojendama Su sügispäeva

kolletunud lehti ja jahedaid järvi.

Sest ma armastan Sind,

siit eemalt..

ja rändan Su põldudel

ja puisniitudel

ja puhkan kanarbiku sees,

unenägudes...

jah, siis ma tulen...

ja suudlen sind.

Sest Sind mu arm,

Sind on vaid üks mul,

Sind tahan hoida!

Maa Ilm

Uneilmas Sind ma silman,

Su mõtetes ma rändan.
Sõnuta me kõne,
keelte embuses...

Üks silmapilk,

et paigast paika rännata.
Se on Igavik.

Se pole see maa ja ilm,

pole pihkupüütav,

mateeria.

Se Maa ja Ilm-
- paralleelreaalne -

me kohtumisepaik.

Lase vabaks!

Enda Siseilm.

Et Se' Maa ja Ilma
väljadele minna.

***
muusika - Sven Grünberg, Hukkund Alpinisti Hotell
foto - Yasser Metwali - Body and Soul

Minu hing on teele valmis...

/..../
Minu hing on teele valmis,
aga ta ei tunne teed,
sest see läheb läbi tema enda lageda ala
ja päevateekond on peitu pandud ööde varjude taha.


Minu hing on teele valmis,
aga tal on hirm veel minna.
Kas ta siis ei tohiks korraks puhata 
sinu hinge telkhoone all?
.....


Minu hing on teele valmis,
aga seal, kus ta on, ta on üksi,
ja alles on öö, Kuu peibutab, aga ei näita,
mis telgi riie see on...
Ja kas koidik on ikka veel kaugel.
....


Ja see, kus ma unetult laman,
on vaid kujutlus sinu kehast,
sest sinugi hing on teel ega tohi peatuma jääda.


/.../


Ja sind pole mujal kui kaugel,
ei, sind pole mujal kui kaugel,
ja ma olen sinust kaugel.
Ja kaugel minust mu hing on teel.


(yhe öö hakul saabus mu kirjakasti E.Tode Mõõt,
hing on yhtaegu rõõmus ja kurb)


Ootasin ja igatsesin Seda Mõõtu kaua.
Ja nüüd ta mul siin on.
Lahtiselt arvutilaual.
Loen teda koolitekstide vahele.
Aborigeeni nutulaulude vahele.
Kuidas kyll siin maailmas need inimhinged põimuvad,
kohtuvad hetkeks,
ja kaovad hääletult varjudena öhe.
Kas need põimumised jäävad kestma?
Kui igavesed on need kohtumised - inimsuhted?

Neid seletusi on erinevaid -
Sünniõiguse järgi katoliiklasest mehhiklane usub reinkarnatsiooni - et seletada seda maailmaasjade omavahelist seosterägastikku, mida Jaan Kaplinskigi oma Jää ja Kanarbikus puudutab.
Iraanlase voodi all lebab kuldsete äärtega Piibel...Indias aga on vaikivaid kveekvereid meenutavad noored nunnad leebelt õpetusi jagamas...

Jah, kusagil keegi kirjutab Mõõtu, ja kusagil mujal kirjutab keegi enda esimesi päevi Sydneys... yks raamat on välja müüdud, teisest tahetakse lahti saada. Kuis siis yhe lugu on tähtsam kui teise? Mis lood kyll võidavad õiguse saada jutustatud ja kuulatud?

kes oled, et end suuremaks pead kui mu kätetöö...

Ma Sinu armu alla anda võiksin kogu ilma,

ent se' koorma all Sul nõtkuks põlved.

Sa vastuseid ju ihkad oma küsimustele.

Kui vastan, mis kasu Sul se'st?

On's Paradiis siis vastustes?

Sa kummardu, sest süda Sinu sees

ju ammu kummardub.

Ta teab,

ehhki Tal ei ole vastust,

sest küsimust Tal pole.

Paradiis ei ole Vastus,
Sest pole Küsimust.


Paradiis on.

Sa tahad vabadust?!

Se Sinu käes on ammu.

Need ahelad, kus sipled,

Su enda pandud,

võtmedki Su käes.

Sa, pime,

Ava silmad.

Se's valguses me minna võime

avarate väljadeni
maailma sügaval südames...

Fotod tehtud Sydney pankrannikul...

Ilus päev oli...Tuule ja Päiksega.

Mere ja Maaga.

Silmapiiriga.

Eesti, Iraani ja fotosilma taga Indiaga...

ööd

yhel ööl Pärt U. "Muusika"st inspireeritud..

Need kaunid eestikeelsed sõnad,

se's öös nii kaunilt helisevad,

kui õrnad suveõied soojas tuules,

on vaikses paituses.

Se laulu sisse mähin hinge,

ja vaikselt heidan unele.

Hääd ööd, hääd ööd,

mu kallid aasad,

sä'l kaugel kaugel kodumaal.

Teil toogu terviseid se's öös,

need tähed taevapiiril taamal.

Mu armastusest sositagu tuul.

ja teisel ööl...

linnakus hulkudes 

leidsin lehetühjalt puult 

talvetrosiva vahtrakolmiku.

Lahti

Ja ma lasen Su vabaks.
Mitte oodates, et Sa mu juurde tuleks.
Lihtsalt.
Nüüd lasengi Su vabaks.
Või äkki -
ma lasen hoopis iseenda vabaks.
Ja selles vabastamises on vabadust ja avarust.
Laia silmapiiri ja tundmatuid tuuli.
Selles on kogu maailm.
Lahti.

Mulle täna tuli meelde Asko,...

...sest Asko teeb pilte ja luuletab. :)

Mõlemas keeles on midagi unikaalset.

Pilt on mu meelest üsna aus kaup,

mingist hetkest, olekust...

Tabab ka sõnale tabamatut.

Sõna sõltub rohkem jutustajast, 

tema sisesilmast ja siseilmast.

Avastasin selle Tõnu Õnnepalu päevaraamatut "Esna aeg" lugedes.

Et lugeda sai seda mitmel erineval moel.

Pildis.

Sõnas.

Pildis ja sõnas.

Ja kõik need olid veidi erinevad.

Ja kui kõik kokku panna, 

siis vahel kujutlesingi end sinna,

Esna radadele koos Tõnuga kõndima.

Ja siis leidsin sõbra Matsi blogi,

kes samuti peab logiraamatut.

Parimat on ikka tore jagada.

SilmaPilk

Ma Sinu silma.

Sinu sisse.

Vaatama vist jäin.

Vist liiga sügavale.

Sinu sisse.

Vaatama ma jäin.

Sind täna nägin.

Ja ei näinud ka.

Üks silmapilk.

Ma sinu pilku silmasin.

See ütles enam,

kui sõnad, tuhanded.

võta mind vahel kui võileiba..naudi kui austrivaagnat. (DK)

Viienda päeva lasanje

Mõne toidu puhul tuleb Euronõuetele vesi peale tõmmata.

See lasanje on nagu borš.

Iga päevaga läheb maitsvamaks.

Hambutute supp

See supp sobib sünnist surmani.

On vaja ainult neelamisfunktsiooni.

Vist saaks isegi sondiga süüa.

Ja väga lihtne teha.

Keeda lillkapsas, porru, seller puljongis.

Lisa sulatatud juustu.

Püreesta.

Kevad taldrikul.

Peale mitmenda päeva suurt väsimust.

Otsustasin rohelist sööma hakata.

Ei ole aga kindel, mis kevadest see kana pärit.

Kooslus pildil inspireeritud Greppi salatitest.

Lisatud maasika balsamiäädika-ollust. :)

Vahel on valus

Vahel on kusagilt ikka valus.
Ükskõik - kas hingel või ihul.
Või kas ongi nende vahel vahe?
On need mündi erinevad küljed?

Vahel on kusagilt ikka valus.
Ja selles valus saan tunda kaasa.
Tunda sama valu, mida kõik maailmas,
seista kõrvu teiste - valus olijatega.

Ja mis selles valus teha?
Püüda sellest vabaneda?
Eitada?
Emmata?
Mitte soovides, et see jääks kestma,
vaid mõistes, et vahel on -
vahel on ka valus.

Ent selles valus alles jääb kõik -
inimlik ja soe ja elav.
Jääb lootus.

(D.Kareva /ka suures valus võib olla õnnelik/
/See on tõelusetunne. Tunne, et oled osa tervikust./
ööülikooli salvestus: Õnne õpikoda, sepikoda, trepikoda...)

vabaduses ja vangis

See talv päikese- ja lumevalguses on nii puhas ja helge.

Ja kõike selles päevas oli - 

pilvi, päikest, sinist ja valget ja sünkjat.

Ja avarust ja vabadust.

Ja nii terve tee Eismast Esnani, ja Eistvereni ja...

Ja teed andsid vabaduse sõita mööda seda hangedes maad.

Ja lumi on juba auto katusest kõrgem.

Ja see lumi laseb end vaadata ja imetleda,

ent hoiab meid vangis.

Eismasse oma randa vaatama sõites minetasin kogu uhkuse,

sest ainult lumes sumbates-roomates jõudsin randa...

Ja veendusin, et Eisma on mulle kaunis ka märtsis..

Ja teed, mis sinna viivad, on kodused ka märtsis.

Ja taevas on märtsis muutlik nagu novembris.

Ilus on see maa.

***

Ja eelmisel Tallinnaskäigul sattusin K-d ootades lugema Dekat -

ja las see kauni naise luule tänases Naistepäevas heliseb.

Kas siis on vabadus, kui kõike võib?

Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

Kas tõde see on, mida teavad kõik?

Või mida keegi lahti eal ei muugi?

(Doris Kareva)

Minu kodu

Olevik on avatud....avatud südamega lõvi.

Rõõmus...rõõmus olen,
et mul on kodu.
Ja see maa.
Mu kodune kodumaa.
Mu maa, kus on põllud,
kõrged puud,
krobelise koorega,
nagu aastais Eesti naised ja mehed.

Rõõmus, et siin on lumevaikust, tuuleulgu,
tihasekisa ja rähnimorset,
kevadeootust ja -lootust,
pakasekargust ja suveöölämbust.
Et siin on korduvat muutlikkust -
pilvemähises novembrit ja selgetaevalist juulit.
Et siin leiab sügavust -
järve ja hinge põhjas.
Silm haarab mere avarust,
ja süda vaid aimab rabade saladust.
Nii armas, oh nii armas on see maa.

Tänulik...olen tänulik,
et on aeg, kui võin käia mööda maad,
vabana, vaba naisena,
kel on vend ja isa,
sest kusagil praegu on maad ja noored naised,
kel ei ole vabadust, ei ole isa, ei vendi.

Oh, jaguks neilegi lootust,
et kusagil on parem homme...
ja neis on jaksu luua ja sünnitada,
homsed vennad ja isad...
ja luua kodumaa.
Jaguks neilegi lootust,
et sünniks südamesse kodumaa.

Olevik on avatud...
avatud südamega lõvi.

piiri(tu)riik

Täna hommikul une- ja ärkamisemaa piiril,
üks luuletus vist käis mu juures,
aga mõni lugu peabki sinna piiririiki jääma....

Mäletan vaid, et
Seal oli veidi veebruarist ja kevadest,
mu kallidest, kes kõnnivad, minu jaoks,
tundmatutel radadel,
aga hingavad värsket tuult,
ja tuules, minu saadet' terivisi.

Ilus on nii ärgata. :)
***

Täna tahaks meretuult ja silmapiiri.

***
Kas võibki nii sügavas talves rääkida kevadest?
Võib.
Ja kas võibki nii üksiolemises rääkida armastusest?
Võib.
Sest on veel teised ajad-ruumid ja mõõtkavad,
kus täna on kevad ja rajad on samad.

See aeg ei kuulugi ju mulle.
Ja ma ei ole päris enda oma.
See rahu minu sees on olnud enne
ja kestma pärast mindki jääb.

Ja kuu, siin Toomemäel, näeb taas,
kui talv sügisele annab suud.

aevastus ja avastus

hetk tagasi aevastasin ja hetk hiljem avastasin,

et aevastus on nagu avastus -

ei ole, ei ole...ja siis järsku on.

Vahel siis on see aevastus.

Vahel jällegi avastus.

Vahel on mõlemad korraga.

liiga palju sõnu

aga tahaks vahel, et oleks väga vähe sõnu

ja vaikust...

vaikus on hea. vaikus paitab

vaikuses astub mu ette mina,

vaatab mulle sõnatult otsa

ja me mõistame

ilma sõnadeta.

liiga palju sõnu on sel nädalal olnud.

...

Sinu jälje sees on minu jälg...

Sinu peos mu pihk...

Minu süda Sinu südames...

Mõte Mõtte sees...

(Eisma ranna read...)

tunnete tuultes

on seilata ohtlik.

Kord pöörituul paisutab,
hellalt,
sadama poole.

Täna torm vihaselt räsib,
ägistuse udu eksitab teelt.

Sõber majakas jonnakalt,
keeldub näitamast koduteed.

Palve homsesse helesinise lootusesaare sünnitab.