Olevik on avatud....avatud südamega lõvi.
Rõõmus...rõõmus olen,
et mul on kodu.
Ja see maa.
Mu kodune kodumaa.
Mu maa, kus on põllud,
kõrged puud,
krobelise koorega,
nagu aastais Eesti naised ja mehed.
Rõõmus, et siin on lumevaikust, tuuleulgu,
tihasekisa ja rähnimorset,
kevadeootust ja -lootust,
pakasekargust ja suveöölämbust.
Et siin on korduvat muutlikkust -
pilvemähises novembrit ja selgetaevalist juulit.
Et siin leiab sügavust -
järve ja hinge põhjas.
Silm haarab mere avarust,
ja süda vaid aimab rabade saladust.
Nii armas, oh nii armas on see maa.
Tänulik...olen tänulik,
et on aeg, kui võin käia mööda maad,
vabana, vaba naisena,
kel on vend ja isa,
sest kusagil praegu on maad ja noored naised,
kel ei ole vabadust, ei ole isa, ei vendi.
Oh, jaguks neilegi lootust,
et kusagil on parem homme...
ja neis on jaksu luua ja sünnitada,
homsed vennad ja isad...
ja luua kodumaa.
Jaguks neilegi lootust,
et sünniks südamesse kodumaa.
Olevik on avatud...
avatud südamega lõvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar