Surmauni

Ühel päeval.
Või ööl.
Ma suren.
Hingan veel,
ja siis ma lähen...
...

M isa suri mõni aasta tagasi. M rääkis mõni päev tagasi, kuidas ta oma isa surma ette nägi. Paar päeva enne õnnetust nägi ta und. Kirjutas isale kirja ka. Isa luges ja ühmas mõtlikult, "Jah, ei tea, kes meist esimesena läheb." Päev hiljem ta läkski...
Kui me oma surmast enne teada saame, siis mida sellega peale hakata?
Filmis Unenäo Vägi jutustab filmitegija Amy Hardie sellest, kuidas ta saab ühel ööl unenäos teate kõigepealt enda hobuse ja hiljem iseenda peatsest surmast. Üks aasta jääb elada.

On se aasta lühike või pikk? Aeg neelab seda ikka ühtviisi, kuid iseenda saabuvast surmast teadlikule on see kui pidevalt kuklassehingav ning tagantpiitsutav üürike hetk, et kehastuda järgmisel hetkel piinavaks lõputuks ootamiseks, mis ripub vaid juuspeene unenäoende küljes. Uskuda seda või mitte? Kui jah, siis kas valmistuda surmaks või võidelda selle vastu? See kõik tundub absurdne, kuid hing ei leia kusagilt rahu.

Ja siis ta haigestub. Tema kopsud hääbuvad aegamisi ilma, et arstid leiaksid põhjuse ja suudaksid aidata... Päevadest saavad nädalad...Surm saab üha reaalsemaks...Abikaasa kaotab seni vankumatult ja ustavalt püsinud poolmuretuse ning kuigi ta on haige Amy kõrval justkui teisest ilmast, elusate ilmast, ei pääse ka tema surmahingusest.

Amy otsib filmis vastuseid teadlastelt, kellel on talle vihjav sõnum, "Jah, unenäod on vahel reaalsemad kui ärkvelolek." Vahel. Kas nüüd ongi see "vahel"? Siiski, unenägudes tekkinud ühendused ajurakkude vahel hakkavad üha enam ka ärkveloleku ajal samu radu astuma. Ja aju jaoks ei ole siin vahet - uni, kujutluspilt või reaalsus - need on aju jaoks võrdväärsed. Kas Amy voolib iseenda saatust? Kui ta aitab kaasa oma surma saabumisele, kas on siis tema käes ka võime kõik ringi pöörata? Ja kuidas?

Seni teadusfilmide looja ja uurija lepib kokku kohtumise Brasiilia šamaaniga. Temal on vastus - unenägu saab ümber muuta. Selleks peab Amy võitma hirmu. Vaid surmahirmu seljatades saab ka oma surmast võitu. Koos lähevad nad unenäomaastikele...kuid šamaan on pelgalt ukseavaja; vaid Amy ise saab surmaorgu siseneda ja sealt väljuda - isegi igavikuteel jääme iseendiks? Jääme oma hirmude, vapruse ja kõige muuga?

Ta läheb edasi...ja siis talle näidatakse - veritsevat ja armilist maailma, mis kuhtub.
...ja siis, ometi on aeg kojutulekuks.

Amy ei sure. Tema kopsud ei saa kunagi päris terveks, kuid arstid on üllatunud tema paranemisest. Koos abikaasaga unistavad nad 90-tena oma kuldpulmade tähistamisest.
Siiski, Amy's on nüüd idanenud soov, isegi vajadus - leida need maastikud, mis on hääbumas.

Sest, kui inimene tunneb ette ära looma surma, võib ta tunnetada ka kogu maailma surma?
Mis meile jääb? See juuspeen usuniit unenäoennetesse... Pole vahet, kas nähtu oli enda, oma lähedase või kogu maailma surm. Nähtamatuks koormaks hingele on ta kuniks...
saabub paratamatu - olgu siis loomadele, inimestele või kogu maailmale.
Selline kord juba on se maailma seadus.

Seepärast küsin ka täna keskööl endalt, "Kas võin ka täna rahus surra?"
Se näitab mulle kätte, kas elan nii, et suund on õige...

Fred J ütleb, et se tuleb hoolikalt ära kuulata.
Selline küsimine ei tähenda, et ma lõplikult lepiks ja rõõmuga tervitaks surma. Tegelikult on se küsimus, "Kas Sa täna ka päriselt elanud oled?"

Kiri Idale

Kallis Ida,

Kirjutan Sulle oma esimese kirja. Minu unistus on, et ühel päeval, mu kallis, Sa oled olemas, et seda lugeda.
Miks ma nii alustan?
Aga seepärast, et Sind ju veel ei olegi. On ainult unistus Sinust.
Unistus.
Jah, unistused on vahel nii hingele lähedal, et neid ei juletagi ellu kutsuda. 
Nii sügavalt sünnivad nad.

Ja seda hinge lähedust ja sügavust ühtaeg armastatakse ja kardetakse. Kardetakse, et nad ei saagi kunagi võimalust, et sündida ellu. Kardetakse, et nad on määratud surema enne kui saavad üldse sündida. Unistuste liigvarajane surm võib olla lõikavam ja hukutavam valu, kui tühjus ja lootusetus, mis täidab unistustest tühja hinge.

Unistus Sinust aga tuli mu juurde.

Olen siin, kui toas põlevad küünlad ja akna taga sajab. Juba teine tund. Se's augustikuu öös, mis on veel soe ja sõbralik. Selles öös ma mõtlesin Sinule.
Ja tunnen juba praegu suurt armastust ja hellust Su vastu. Tahan silitada Su pead, et mu sõrm eksiks Su pehmetesse lokkidesse. Salaja kartes, et ma silitan nad sirgeks.
Imetlen Su elust pakatavat siidjat nahka, seda ikka ja jälle puudutades. Vist igatsedes, et nii nagu puutuvad kokku me ihud - Sinu suu otsimas minu rinda, nina minu lõhna ja käed minu lähedalolu - võiksid sulada neil hetkedel üheks ka meie hinged. Kas või viivuks, kui rohkem ei ole kahele inimesele antud. Sest sünnime siia ikka üksi ja meil tuleb õige tasa jääda, et näha meid ühendavaid niite ja sidemeid.

Mu Armas, seda ma palun, et kuuleksid Se Ilma lauludes Looja Vaikust, mis seob kõik kokku.
Seda ei saagi sõnastada, sest Se on enne sõnu.
Palun, et usaldaksid Se olemasolu ka siis, kui kõik pole veel selge Su ümber ja Su sees, Su elus ja olemises. Sest Se on Sulle lähemal kui mina, mu kallis, kunagi olema saan. Se armastuses kohtume me igavesti. Ja Se armastusest ammutame ikka ja jälle lepituse ja lootuse, usalduse ja helluse, kannatlikkuse ja alandlikkuse väge.
Väge, milles ei ole vägivalda.

Ja mõistmist, mis ei tunnista hukkamõistu.
Se armastuse lugusid otsi sest Ilmast.
Neid lugusid võid kuulata välja nii sõprade kui veel võõraste sõnadest, ja silmadest. Naerukurdudest ja pisaraist. Väljasirutatud käest, olgu siis abi andmiseks või võtmiseks.
Need lood on kõiges Loodus. Ja ometi ei ole nad kõiges, mis on.
Olgu Sul tarkust se ära tunda. 
Ikka ja jälle, sest kuigi Se on, tuleb Se ikka ja jälle Sest ilmast välja kuulda.
Siis on Sul igavene elu, mu armas.

Se laul

Üksinda üle vaikuse väljade

võib igavikku astuda.

Kahekesi kokku kõlades

võib laulu luua - 

mis täidab vaikuse väljad,
ilma vaikust ennast kaotamata.

On's se loomise ürgne kutse?

Vaikuse seest sünnib kõik muu...

kui vaid ei unuks Se laulul

kuulda iseendas välja ka Se.

Sa kõnnid mu hinge keeltel...
Mis laul Se on?

Sa tõmbad kord siit, kord sealt,
kord õrnalt ja kord valjult,
siis mänglevalt...
Su laulus ma lasen
hinge vabana helisema...

Sa kõnnid mu hinge keeltel...
Mis laul Se on?

Ja keha jäätub, üha enam,
südame asemele on pandud kivi,
mis rõhub rinda ja miski sirutab
oma jäigad ja luised käed umber kaela
niiet lamad tunde, oodates haarde lõdvenemist.

Ja kehas voolab külm vesi,
milles hulbib kriipivaid jääkilde.
Ja ükski tuhandeist pisaraist,
ei too tröösti ega vabanemist,
se'st palavikulisest mürgist,
mida elus endasse oled imenud...

Ja siis... 

Se hingab

mu sisse ja üle.

Ja toob mu katki rebestatud hingele,

mille tükke hõljub veel nüüdki kõikjal,

esimese õhkõrna ja pehme tuule.

Se on Arm,

mis võidab valu ja surma

viha ja ükskõiksuse.

Se ravib inimese hinge.

Mis on Selle hind?

Naiseks saamine

Mu soontes tuksleb
sama veri
ja ometi
on teisiti
se kurvid
ja kantu...

Mis on se naiseks saamine?
Kuhu veetud on se õhkõrn piir
tüdrukuks olemise ja naiseks saamise vahel?

On need käed, mis juba on,
küürinud, silitanud, seganud piisava hulga päevi?
On se süli, mis on varjanud väikesi naerusuid ja nutuvõrusid?
Kust tuleb se teistmoodi tunne -
Et nüüd võin kanda iseend, se ilma, veidi enam kui varem?
Et nüüd võin olla süleks, ise sülle pugemata.
....
Mis aeg se on, mis selle töö teeb?
Või polegi se aeg, vaid miski muu....

Jah, salajas-imeline on se naiseks saamine...

(kantud Mari Kalkuni Priidu Laulust)

Las ma kuulan vihmakrabinat

Su hinge puisniitudel,
kus lambad mäluvad
mahlaseid mõtteid
Se'st ilmast ja inimestest.
Seal leida võib linnupesi.

Siis päike sirutab vikerkaare
sajust pärlendavatele lehtedele,
mis korraga tõusevad õhku
ja on vabad!

Ja siis saavad üheks
musta ja viljaka mullaga,
mis peidab Su
enda ja esivanemate
ja üleüldse se ilma
kujutlusi ja lugusi...

Vahel Sa leiad neid,
Seal hinge niitudel
ringi uitades...
Ja kohkud?!
Mis se siis nüüd on?
küsid
Miks nad mind koormavad?

Aga vaata -
kas see pole mitte
muld, millesse oled juurdunud
ja sealt ammutades
ehitad se'
tänase ja homse?!

Surm, mil iganes Sa leiad mind,

Tea, et Su tulek ei kuuluta surma

armastusele, mis on leidnud mind,

ja milles ma kümblen ikka ja jälle,

sest ilma selleta
on mu hing kui Elu vari, 

mis hullem veel kui
Sinu lõplik embus.

Se armastus heliseb vaikuse laulus,

vaatab vastu mu Sõbra silmapõhjas,

milles peegeldub mu enda kuju,

vahel okkaline ja vaene kui kerjus,

kuid armastus, me vahel ja ümber ja sees,

Se Jumalik kingitus,

laseb meil näha meid päriselt,

parimalt, ka siis,

kui ise me seda ei näe.

Sellele armastusele ma annan oma elu,

et Se elu leida.

Su sõnu mööda...

Su sõnade taha viib tee,
mida mööda nüüd lähen.
Ja süda saab silmad,
pikkade kaarjate ripsmetega,
mille vahelt piiluda päikest,
se's heitlikus päevas.

Su sõnu mööda ma tipin,
üle varjulis-vaikiva jõe.
Tunnen veepiiri siidist paitust,
hingan endasse ajatut õhku.

Sügavrohelist' puude vahele,
mööda niisket samblavaipa,
astun alasti jalataldadel,
ühtaegu rammestus-elevil.

Su sõnade metsas ja väljal,
täis eelmiste elude kirjusi lillesid,
Sa, hing elust kerge, seisad.

Ja korraga haihtub
piir me sõnade vahel,
ja mõistan -
se ilm on me mõlemi päralt.

Mathurale

Kallile J-le, sõber olemise eest!

Mu armastus -

Las see olla Sind vabastav,

Las see muuta Sind kaunimaks.

Mu armastus -

Las see olla kui põhjatu kaev,

mille läte on sealt -

kus Armastus kunagi otsa ei saa.

Ja kui se vastu võtta,

ja edasi anda -

ilma midagi

tagasi

lootmata

Saab seda aina juurde.

Mu Armastus -

Las se olla kui avatud värav,

et saaksid minna teele.

Maailm ootab!

Ootab, et ka Sina

armastaksid inimesi. Vabaks.

Rõõmsaks. Ilusaks.

Ootab iseenda teadmata,

aga ta ootab.

Jah, need ongi head uudised,

mida jagada

kõigiga,                                               

kogu ilma lõpuni!

Pitsilises linnulaulus

on hea lasta pilgul haarata avarust
seal Ilmatsalu põldudel.
kus päike nii justkui veidi suvesumedalt,
ja siiski veel kevadekargelt,
laseb end aimata läbi õrna pilvekanga.
Õrn sinine, siin-seal kaetud
hallik-valge lüüme kihiga.

Mis küll pilvevaataja käsiraamat täna õhtuste õrna taeva ja pilveluidete kohta ütleks?
Kuidas seda hetke defineerida?
Ja kuis saakski määrata, mis tegi see taevas minuga?
Kas mu päevased mured viis lakkamatu kerglane linnulaul või
laisalt taamalt mustava metsa kohal voogavad pilveviirud?

Se hetk haaras nii, et isegi pilt sellest oleks se täiusele sobimatu olnud.
Kuigi oleks seda tahtnud hoida, jagada - aga elu ei saa endale hoida, riiulile panna,
see ikka läheb edasi - olev saab olematuks - jääb vaid mälestus, mis hoiab meid illusiooni lummuses.

Se's oleme üheskoos üksi

Sind üksisilmi puurinud,
ma olen juba kuid.

Näinud Su märtsikuist meelt,
Tundnud Su südame rahutuid tukseid.

Ma olen otsinud Su's iseend,
et jõuda ühteolemisse.

Ent Se ei ole samasugusus.
Sa ei ole mu peegelpilt.


Nüüd võin ma Sind armastada.

Aegade lõpuni.
Igal hommikul uuesti.

Ootamata ära, et Sa muutuks.
Muutuks minuks.

Ja Se's armastuses oleme üheskoos.
Igavesti üksi.

Ei näe

Ma seisan Su kõrval,
ja Sa vaatad.
Sa vaatad mind,
aga Sa ei näe.

Sa ei näe mu sees voogavat elu.
Sa näed vaid mu koort,
näed mu paljaid vettinud oksi,
ja lõhesid mu tüve sees...

Ma seisan ja ootan.
Seisan Se's jäises vihmas,
mu'st roomavad üle märtsikuu pilvede varjud...
...et ükskord avaneks Su silmad.

Se jäine vihm
ei ole pooltki nii kõle ja külm,
kui jää Su südame silmadel...
Se kaetab Sind nägemast ka Iseend...

Vastu paastu

Se ilm ei seletu me meeles,
Se ilm meid imetlusis veetleb,
Se saladuste avaused,
usalduses paotukse.

***
Mu Kallis,
Sa päevile neile vastu,
nüüd lähed.
Su teed ma palvega,
tasandan.

Ja üle se kõige,
on Jumala arm.

K-le!

Luba ma ütlen täna,
et Sa oled nii ütlemata Kallis.

Sa oled mu allikas,
karge ja värskendav.

Sa oled mu aas,
kus pilvi vaadates pikutada,
Sa oled heldus.

Sa oled mu kalju,
nii usaldust vääriv.

Sa oled mu kaunis sõber.
Jah, Sina.
Kütkestav naine.

kõik on lahti ja voolab ja liigub

Jah, kui teha end lahti ja lasta Sel tulla välja,
lasta sel KÕLADA -
seda isegi kuulutada.
Ühtaegu valjult ja vaikselt see kõlab...


Kuigi sel laulul ei olegi ootust,
ei ole nõudmisi,
tas siiski on lootust.


Jah, ja nüüd on ta kõlanud.
Ja Se on kõigest võitu saanud
ja valitseb.

Jah, ja nüüd märkan
märtsikuu päikese arglikku soojust,
ja varblaste katkematut tarmukat säutsumist.

Kõik on lahti ja voolab...
ja liigub...
ja on vaba...
ning kättepüüdmatu kui tuul...

Aega mööda

ajast läbi ja üle ja sisse...

kõik se saab üha lihtsamaks,
se sügavaim loomus.
Se suur saladus..
Kõlab nii klišeelikult, aga...
eks ta polegi muud kui se tavaline elu,
mida kannavad usk, lootus ja armastus.

Jah, se polegi muud.
Aga inimene ei taha lihtsat,
inimene tahab erilist.
Tahab olla eriline,
tahab kogeda erilist.
Ja seda kogedes,
tahab jääda erilisusesse.

Aga selles erilisuses -
seal ei ole päris elu,
Se seal ei ole.
Se on Sul just siinsamas,
igapäeva hingetõmbes.

Ma Sinu järvedesse ujuma,

Su väljadele kõndima,

ju ihkaks...

Su kõrval istuda,

neil öil, pimedail,

mil jäine raskus surub hinge,

ja mõttelinnud, ärevad,

end talvituma pole teele asutand.

Ent sinnaviivad rajad,

Su siseväljadele,

on vaja kätte näidata.

Se ilma avaruste lõppu

üksi kohale ei saa...

Need jalutuskäigud öösiti koju.

Ja metroosõidud üksi - iseendaga.

Tihti on Se puhastumise teekond.

Täna olid rongid ümbersuunatud.

Ja ühes peatuses nõksatasime liikuma,

aga siis pidurdati rongi järsult.

Ja teine rong möödus vuhinal...

Se oli justkui nagu hetk,

kus mõte jõudis sinna,

et aga mis siis kui vahel mõni rongijuht eksib.

Inimesed ju eksivad.

Se on loomulik,

sellest ei maksagi pahanduda.

Eks siis võib olla võib ka surma saada.

Jah, eks inimesed surevadki.

Kontrollisin siis end jälle:

Et, mis oleks siis kui sureks?

Rahu.

Rõõm.

Jah, ei olekski se'st miskit.

Imelik lugu on selle küsimusega.

Iga kord, kui se suremine on sama loomulik kui hingamine...

siis on se elu kõige kirkam.

Jah, elu ilma surmata armastada ei saa.

Armastus ei vali.

Ja koduteel oli selline hetk, kui kusagil keegi olend soristas oma öölaulu...

ja tee oli täis sirelite lõhna ja õisi...

Se's

öös on rahu.

Jah, see rahu on olemas.

Ta juba kannabki Sind. 

Kannab Su edasi, 

Su rahutuses.

Se Rahu voogab läbi kõigest - 

vaikusest ja mürast.

Seda ei saa kuulata,

Seda ei saa näha,

kas seda tundagi saab?!

Se's rahus Sa kohtad mind.

Päriselt.

Nii nagu ma olen - 

mu hing on alasti Su ees.

Jah, selles rahus me oleme üks.

Ja ma ei karda,

et Sa mind näed.

Sest ma ei ole suur ega väike,

et mind võiks võrrelda ja mõõta.

Se häbi ja hirm ja süü,

Se's haihtunud...

Mis Se's siis on?

On Rõõm,

Ma olen rõõmus,

et Sa mind näed.

Ja ma tean, 

et minu rõõmus on Su pääste,

nii nagu Sina oled minu pääste.

Ja ma lihtsalt armastan Sind,

Sest Sa oledki ju Armastus.

Jah...Se Armastus ja Rahu.

Se on nüüd siin - se's öös.