Peale pikka vaikust

Huvitav - alles nüüd tekkis soov uuesti siia veebipäevikusse sissekandeid teha. Vist isegi rohkem iseenda jaoks, sest mälu teeb oma otsuseid - mida meenutada ja mida mitte.
Tahaks kirjutada korraga kõigest, ja siis tundub, et mitte miski ei ole niiväga oluline. Eks vist elu selline ongi - imestad ja rõõmustad, aga ikka selle üle, mis enda jaoks on tähelepanu väärt, eriline. Kõik ju ilmselt on juba varemgi avastatud, kogetud ja tähelepanu väärinud.

Hea on käia ka internetis kohtades, kus on rahulik ja rahutunne. Selleks võib olla foto. Luuletus. Lühike mõtisklus. Millised kohad internetiavarustes Sind kosutavad? Millised kurnavad? Ajavad hinge segadusse?

Vesi rabajärves oli juba jahe. 

Ja õhk ometi soojem, kui nii paljudel vihmastel augustikuu õhtudel. 

Õhtune päike kuldas raba nii eriliselt. 

Ja ei mäletagi varasemast, et oleksin suve lõpus kuulnud sookurgi. 

On nad varsti asutamas end minekule? Kes häälitsevad - noored või vanad?

Ja lihtsalt seista vaikses olemises.

Harva kostuvad lindude hüüded 

annavad märku, et Sa ei ole looduses üksi. 

Ja saada sõbraks pimedusega.

November kaisutab meid sel aasta pehme ja väärika rahuga, saates teadja olekuga tuule maadligi vajunud taevasse hallide pilvedega mängima ja puulatvu kiigutama kui kõrkjaid veepiiril.

November teab, et see on vaikuse aeg, puhkamise aeg, mille sees, sügaval, algab uus loomine.

***

Mats Traadil on õigus - tänasel ajal on meil kindlus ära võetud. Maailm on ärevil. Kõik tunnetavad, et miski peab muutuma, kuid keegi ei taha selle muutuse heaks lõivu maksta. Jumal vaid teab.

***

Inimesel pole siin ilmas väärtust iseeneses. Tema väärtuse otsustab positsioon, tutvused, teiste valikud tema väärtuse üle. See ei ole inimese kui inimese väärtustamine iseeneses. Siiski, tõeliselt oleme me kõik ühtviisi väärtuslikud. Ja võime saada osa sellisest armastusest, mis armastab inimese jagamatut väärtust. Jõulude tulles tahan avada Piibli ja tuletada meelde Jeesuse tuleku säravat ja kirgast lootust. Nagu päikesekiir ta läbistab pimeduse. Ja see on kadunud. Ja mul on usk, et see armastus on. Ja sellele võingi toetuda. Seda ei hävita ühegi paiga, inimese, riigi või minu enesegi eksimus, kurjus, valu. Se valgus paistab kõigile. Se on leitav iga kivi alt, kui seda otsida. Se aeg siin, ootuseaeg, tuletab seda meelde.

Suve süles

Millal algab Eestimaa suvi, se on alati olnud minu jaoks tunde küsimus.

Suvi algab siis, kui mu sisse tuleb suvetunne.

Kerge ja soe. Vahel tuuline, mänglevate päikesekiirte ja kirgassinist taevamerd mööda sõudvate uhkete pilvetupsudega.

Selle suve taevad

5,juuni pärastlõuna pilvetriibuline

ja klaar õhtutaevas ööbikulaulus

25.juunil Jõgevamaal

6.august keskpäev Hirmuste rannas, Hiiumaal

Selleaastane suvetunne tuli mu juurde juba mais,

kui linn ja maa on korraga linnulaulust ja lõhnadest priske

22.mai Haapsalus

28.mail Tartumaal

Ja juuni, veel noor, aga juba täieõiguslik suvepäev,

kus võib tunda paljajalu kõndida üle muru,

ja kasta end vette ja lasta kehal taasavastada päikese paitusi

Tartumaal, kuuenda kuu viiendal ....

ja kuuendal päeval...

Ja siis olla tagasi linnas ja tööl, Rongi ja Juhti tervitamas

Rongijuhi idüllid

Sõita mööda Eestimaad, kus loodus vahetab oma rüüd

sagedamini kui aadlidaam

25.juuni Jõgevamaa teedel

10.juuli teel Hiiumaale

Tagasi Reigis

Juulis

Ja Reigi ka augustis

Juulis nagu eelmiselgi aastal käisime J-ga Paradiisi radadel.

Siin ta on, suveleitsakus, oma rahus.

 Juulikuu Kõpu metsad punetasid metsmaasikatest. 

Siit Kalarestoranist varusime endale paki piima,

ja veetsime mõne mõnusa hetke W.Goldingu Torni avaridu lugedes.

Juuli teises poole suvi saab justkui keskealiseks,

juba küpseks, ikka veel elujõus olevaks.

27.juuli teel Pärnusse

Ja ühel hetkel võibki saada se muidu harv puhkuse hetk

juba loomulikuks olemiseks,

kogu ihu ja hingega

6.augustil, Hirmuste rannas

hingan endasse...

suve -

esimeste metsmaasikate

värske hapukurgi

järve siidja vee

ja palju muu...

LÕHNA

...Ja näole langeb suve alguse loojuv päike

hellalt ja paitavalt

Ja õhk on noor ja puhas

ja korraga võib jälle laps olla.

it takes a day to be on the other side

It now seems like another lifetime when I was still sweating all over the place and ran happily in the Macquarie campus doing my little subjects and experiments. The warm weather, the clear sky, the aussie accent, and ugly bird sounds seem to have happend long ago, but still are vivid and fresh.

This time I arrived with different feelings. I was excited, to start my new job, to continue old, and to see how the experience being abroad this time had impacted me.

And Estonia greeted me with dark nights, crispy weather, BUT with so innocent white snow and silence. Yes, the silence, which I could enjoy even in my small hometown Tartu. I never remembered it to be so silent during the late evenings. But the silence is somehow soft and inviting, being coloured in the yellowish glow coming from the nearby factory lights. What a gift that silence is - so needed during those noisy days and nights at Balaclava Street.

And in the last day of this year, I took a walk into the woods and into myself...

Need jalutuskäigud öösiti koju.

Ja metroosõidud üksi - iseendaga.

Tihti on Se puhastumise teekond.

Täna olid rongid ümbersuunatud.

Ja ühes peatuses nõksatasime liikuma,

aga siis pidurdati rongi järsult.

Ja teine rong möödus vuhinal...

Se oli justkui nagu hetk,

kus mõte jõudis sinna,

et aga mis siis kui vahel mõni rongijuht eksib.

Inimesed ju eksivad.

Se on loomulik,

sellest ei maksagi pahanduda.

Eks siis võib olla võib ka surma saada.

Jah, eks inimesed surevadki.

Kontrollisin siis end jälle:

Et, mis oleks siis kui sureks?

Rahu.

Rõõm.

Jah, ei olekski se'st miskit.

Imelik lugu on selle küsimusega.

Iga kord, kui se suremine on sama loomulik kui hingamine...

siis on se elu kõige kirkam.

Jah, elu ilma surmata armastada ei saa.

Armastus ei vali.

Ja koduteel oli selline hetk, kui kusagil keegi olend soristas oma öölaulu...

ja tee oli täis sirelite lõhna ja õisi...