laupäev, jaanuar 18

Se aeg siin praegu

Pakane hingab nüüd kõigele ja kõikjale.
Külmetab ka raba kollakasrohedad jääsilmad.
Raba ehk sügaval veel hoiab oma sooja,
maa hingamist ei ole tajuda.
Kõik on justkui peatunud.

On Jaanuari keskpaik.
Päike käib kõrgemas kaares
Taevas on kirgas ja helesinine.
Ja sillerdab ja helkleb teemantiselt
igal lumehelbel, andes kungliku ilme.

Lumehelbed on täna suurte sakkidega,
ilmselt on olnud niiske ja äkiline pakane
ja rabas mänglevalt loomas käind.
Lume miniatuursed struktuurid
oleks hiiglasuurena kui võimsad
ja siiski nii õrnad monumendid.

Kelle või mille auks?
Se Looja ei küsi ega vaja midagi,
mille nimel luua.
Ta lihtsalt loob.

Nii nagu ka lumi lihtsalt heliseb,
kui selles kõndida.
Ja nii nagu vaikus paitab,
kui õige vaikselt lagendiku ääres
lumesallidega kaetud laiade käistega
kuuskede all seista.
Ja vaadata vaikides südatalve päikese loojumist.

Korraga kaovad kõik küsimused,
kõik igatsused, kõik vastused.
Võib lihtsalt olla.
Ilma igasuguse soovita olemas olla.

1 kommentaar:

Hanna ütles ...

Sain eile üle mõne haigepäeva taas õue ja avastasin, et maailm on selline nagu kirjeldad. Lumekristalle saab silmaga vaadelda ja mereääres on nii palju võrratut looduse loomingut.
Aitäh, et oskad selle kõik nii kaunilt sõnadess panna!