nii küsis minult mõned minutid tagasi msn-s Nete. :)
Ja ühelt poolt pani mõtlema, et kas olen siis?
ega ei ole. Hoolimata sellest, et mind peetakse kogu aeg rõõmsaks, rõõmupalliks, naeratavaks jne...mulle lihtsalt meeldib olla sõbralik, ja teatud inimestega olen rõõmsam. Tegelikult olen üsna sageli ka mõtlik, murelik, kaalutlev, unelev, kurb, vihane, kade, hirmunud, põlglik, solvunud, stressis, pealiskaudne...jnejne
Aga mõtlesin edasi: kas ma peaksin olema rõõmus (või saare murdes röömus :P)??
ja leidsin, et hindan oma elus ka neid hetki, kui olen kurb, meeleheitel, arglik, stressis, kade, unistav, ärevil, keskendunud ja vihane. Südamevalu annab elule sügavust, jah...mõned hingeseisundid ei tundu anvat eriti midagi - aga ehk siiski...
kadedus. see paneb mõtlema. millest ma puudust tunnen. mida ma hindan. mille järgi end hindan. mida ma saan saavutada, muuta ja mida mitte. ehk siis paneb end analüüsima, uurima ja enda vastu aus olema.
samas - milleks on kasulik põlgus, hukkamõist, tagakius, teiste alandamine???
4 kommentaari:
kurbus, mis jääb selja taha, on kibemagus, ent see mis parajasti käes on, on lausa tappev.
aga mis puutub rõõmus olemisse, siis kõige õnnelikumatele eluperioodidele kipuvad järgnema kõige suuremad kukkumised ja nii ei julgegi hetke nautida. tulevik on liiga tume ja hirmutav.
selleks et end rahuldada ja maandada...
paulo coelho uus raamat..pealkiri on meelest läinud mõtiskeb just sellel teemal
Ega ka mina ei saa öelda, et olen enamus aega rõõmus. Aga ma olen õnnelik...seda võin kyll öelda!
Aga Sinuga koos olemine teeb mu enamjaolt rõõmsaks. Õnneks ma juba oskan pisut vältida neid olukordi, mis meid pahandavad. Shoppamine näiteks või märgade tasside kappi panek või hirmvaljult õuna söömine... :)
Keegi meist pole täiuslik ja vahest on hea, kui sõber sulle midagi tõetruud ütleb....see teeb haiget aga see on tõsi ja sellest annab õppida-järlemõelda.
Postita kommentaar