Nii vahva, et minu blogi kommentaarid on hakanud oma elu elama ning kommenteerijad omavahel vestlema. :) Tõeliselt huvitavad mõtted ka minu jaoks! See koht justkui imiteeriks juba päris reaalset elu: et üks arvab midagi ja siis teine, vahel ollakse erimeelel...
...lisan siia ka oma mõtted:
*suureks saamise soovitus tõesti oli haavav, aga see oli samas väga õpetlik...ühelt poolt see, et iga inimene on oma väga erineva elu ja arengulooga, nii kristlased kui kõik teised...(ja ega kirikusse kuulumine või mittekuulumine alati ei tähendagi, mis väärtused meid tegelikult juhivad)....aga haavumisest saab üle ja õnneks on Jeesus kuulutanud, et andestamine ei lase suhetesildadel puruneda. Niiet ma loodan, et minu anonüümseks jäänud kommenteerija endiselt minuga suhelda soovib ja me oma erimeelsused lahendatud saame.
*R.I.P kommentaar viis mind kuu või rohkem tagasi kui autoõnnetuses sai surma üks minu tuttav, millest ka blogis veidi kirjutasin. Ja tõesti, surm on sageli lähemal kui arvame - isegi siis kui talvekummid ja turvapadi meile turvalisuse tunde tekitavad...usun aga, et meie ülesanne ei ole siin muretseda selle üle, millal meie aeg siin maa peal täis saab ja tooksin siinkohal ühe piibli kirjakoha:
Igal asjal on oma aeg
1Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
2aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
3aeg tappa ja aeg terveks teha,
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
4aeg nutta ja aeg naerda,
aeg leinata ja aeg tantsida;
5aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
6aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata;
7aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg rääkida;
8aeg armastada ja aeg vihata,
aeg sõjal ja aeg rahul.
7 kommentaari:
Helen: ja palun ärgem unustagem, et diskussiooni ja konversatsioon tekivad tänu blogipidaja korrapärasemale blogpidamisele:)
Kallid kallid
naljakas.. just mõni aeg tagasi lugesin sama kohta.. ja see pani mind pikalt mõtlema. vale oleks öelda, et see mind lohutas otseselt, aga selles on kõik ära öeldud.
ohoh...hakkate vist juba seda oma blogide kommentaaride oma elu taksitama:p
mis selle minu kommentaariga ja millisega?:P
näed siis, meil ka mõned mõtted ühilduvad;) Selle aja koha pealt,supper (Y)
ja see suureks saamise värk, arvan, et sellel inimesel endal piinas miski ja selle ka nii ütles... Kellele siis pole midagi halvasti öeldud, ei tasu kõike südamesse võtta;) Sõnad teevad haiget!
Kui praegune elu siin otsa saab, ega sellepärast siis veel areng ära ei lõpe. Tuleme jällegi ja proovime seatud eesmärki täita.
***
Oleme teel ...
Areng ei lõpe niipea ...
see on üks variant. Mina isiklikult reinkarnatsiooni ei usun. Usun ühe targa ja võimsa mehe sõnu, kes umbes 2000 aastat tagasi kuulutas, et kunagi on tulemas viimne päev ja Rahuriik, kus me saame uued kehad ning mis saab olema imeline. Jumalaga osaduses olles olen kogenud rahu, mis on erakordne...ning ootan põnevuse ning rõõmuga seda, milliseks kujuneb tulevik, mida Issand on lubanud!
Kui Sinu uskumuse kohaselt tuleb Rahuriik, siis
1. areng lõpeb, sest täiuslikkust ei saa täiustada
2. selles riigis pole kohta inimestel, kes on patused, aga millisel kujul need olevused siis on?
3. kas inimesed saavadki kunagi täiuslikuks kuna inimese teadvus peab sel juhul tõustma teisele (väga kõrgele) tasemele?
4. kas inimestest saabki neid olevusi, kes hakkavad kuuluma Rahuriiki?
5. aga kellest saavad siis Rahuriigi asunikud?
Ma ei ole väga teoloog, aga räägin seda, mida arvan...
Ma arvan, et see ei ole uudis, et kõik inimesed ongi patused. Kui sa natuke tead Jeesuse tegemistest, siis peaksid ka teadma teda kui Lunastajat ja Ohvrist. Ehk siis need, kes kutsuvad end Kristuse järgijateks on samamoodi patused nagu kõik teisedki.
Seepärast räägitaksegi meeleparandusest. Meel ei tähenda ainult meie mõistust ning oma vähese elukogemuse põhjal võin öelda, et intellektuaalne ning mõistkuslik kogemus, järeldus, ratsionaalsus on ainult üks osa. Inimene on jah mõtlev ning tahtega olend...samas oleme me ka emotsionaalsed, karjas elajad....ehk lambad :). Seega elu on kirjum ning mõtlesin juba enne sinu postitust, et arengut kui midagi iseeneses ma ei tahaks küll taotleda..ja ma ei näe seda kui mingit astmelist protsessi, mis päädiks täiusega...see on midagi budismi sarnast, millest sa räägid.
Meeleparandus tähendab ehk seda, et me tunneme/tajume, et oleme patused ning tahame meelt parandada. Kogemusi on erinevaid, ka näiteks meie tudengite osadusgrupis - mõne inimese puhul on meeleparandus teistele väga märgata: inimesed kirjeldavad Püha Vaimu puudutust kui alandlikkuse tunnet, hakkavad nägema maailma täiesti teistmoodi, hakkavad elama teistmoodi...nende elu muutub totaalselt. Mõne puhul on see mitte nii äkiline muutus, aga siiski on nende elu kvaliteet muutunud.
Piiblis on üks vahva kirjakoht:Johannese evangeeliumis 3 peatükis "Jeesus vastas: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni
veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.
6Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.
7Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt!
8Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea,
kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud
Vaimust."
Minu elus on näiteks nii, et olen kogenud Püha Vaimuga täitmist... seda ei saa mõistusega kirjeldada....see oleks nagu pimedale selgitamine, mis tähendavad värvid või kurdile selgitada helide maailma. Piibli kirjakoha sõnastust kasutades ütleksin, et olen kogenud tuulepuhangut (mitmeid kordi ning see on midagi enneolematut).
Kuna see ei ole midagi, mis meis endis areneks või tekiks, vaid peame Vaimust sündima...ma eeldan, et Jumalariik seda, kus Jumala Vaim on kohal - kas me laseme Vaimul kasvada ka oma südames, see on juba meie endi otsustada!
Postita kommentaar