ratastel mõtted

Sõidan bussiga Tartu poole. Ei midagi erilist. Bussi aknast tansisklevad mööda lagunevad kunagi kindlad suurtest paekivikamakatest laotud hooned. Nüüd seisavad nad nukralt ning kutsuvad kujutlema end tagasi aegadesse, mil nende kaitsvate seinte vahel elati, hingati, kanti eluraskusi ning tähistati võite...sünniti ja suleti igaveseks silmi.

Mina aga ihkan kaugele maale nii nagu Sinbad tänahommikuses multikas. Tahaksin kunagi öelda nii nagu see fantaasia-kangelane, et minu toa põrandat katab vaip, millel on põnev lugu jutustada või et tekk, mis annab sooja ning toob silmipimestavat kirkust süngesse Eesti talve, on valminud kauge maa tagasihoidlikus elamus päevinäinud ning raskest tööst sooniliseks muutunud käte vahel. Täna tahaksin küll minna sooja suve otsima... ?

Veidi eksootikat toob minu päeva Ann-Liisilt saadud Pakistani sulnis muusika ning päike, mis oma särvaid kiiri täna vaid kauguses justkui eputades ning õrritades pilvedest läbi paista laseb.

Tänane bussisõit on üldse väga mõnus. Samas bussis sõidab minu kunagine solfedžo õpetaja. Hmm, viimati nägin teda pea kaheksa aastat tagasi. Nii vahva, et täna on mul ka kitarr kaasas ja ma loodan, et see julgustab teda muusikat edasi õpetama. Tegelikult ju nii paljud, kes higistavad mitmeid aastaid muusikakoolis käia ning närivad vihast sõrmi kui nood ei suuda kaunist muusikat ära mängida, lasevad oma instrumentidel kattuda tolmuga. Nagu minagi tegelikult. Olen viimasel ajal mitmeid kordi mõelnud, et kas peaksin oma akordeoni laenust tagasi küsima ning uuesti mängima hakkama. Aga näe, siiani ju tegelikult ei ole mõttest kaugemale jõudnud. Senikaua harjutan kitarril jõululaule. ?

Ja kohe olengi Tartusse sisenemas ning sellega algab jälle üks asine nädal...