tekivad alati küsimused:
- kes on minu kuulajad (kahjuks enamik koolitusi on tõesti sellised, kus räägin mina)
- mis on optimaalne? (enamasti on need lapsevanemad, õpilased ja koolitustest ülaküllastunud õpetajad - seega tuleks rääkida võimalikult vähe, aga siiski, et mingi iva ka sisse jääks)
- mis juhtuks, kui minu koolitus jääks toimumata ehk kas sellel on ka mingi mõju neile, nende otsustele, tegutsemistele. Tunnen, et olen midagi saavutanud, kui vähemalt üks kuulajatest hiljem mainib vestluses või muul moel selgub, et ta sai hea mõtte, idee või käitus minu loengust saadud info põhjal teisiti kui varem - ning kõige olulisem: tema elu muutus sellest paremaks!
- kuidas infot esitada nii, et see oleks arusaadav ja paeluv?
Selliste küsimustega on mul täna aega maadelda mõned tunnid, kui hakkan panema kokku väikest loengut algklassi lastevanematele, kes tulevad koosolekule - kesknädalal ja on tööst väsinud. :)
Aga vihmase ilma asemel särab päike, puudel on pungad täiesti punnis ning kohe-kohe valmis lahti paiskuma!
Ja järgnevate nädalate pingete pärast muretsemist on saanud varahommikuga algav absurdsus. :) Kadri: "päike on solvunud ja karjub."????? :D
Aga olen õnnelik, et leidsin enda muusikale andunud kuulaja! :) Milline rõõm minu kõrvadele - laula veel! Ei tohi ära lõpetada! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar