Iga õrn tuuleiil ja armetult leiget õhku segav puhur toob kaasa veidikenegi leevendust...keha tundub ebameeldivalt õrna higikorraga kaetud. Umbes pool tundi tagasi vallutas päike ka viimase nurga, kuhu olin redusse pugenud. Arvutiekraanilt on juba veidi raske pilte näha...
Lükkan üha edasi töölt koju minekut - 15-20 minutit kõndimist raske kott käevangus päike puurimas oma kiiri minu sassis lokkide vahele. (sassis, sest tegin täna 2-tunnise uinaku kahel kokkulükatud tugitoolil).
Kuum ilm on tõeline piin, sest rannas nautmise asemel pean mina ja veel mõnisada noort ja vana koolimajas otsi kokku tõmbama, viimaseid täitsaid kõnesid ette valmistama, aruandeid vorpima.
Saaks see juba kiiremini läbi - võin kihla vedada, et minu puhkuse algusega saabuvad ka jahedad ilmad ja mõnusad vihmasajud...
Üritan meenutada ja kusagilt mälusopist klopib end tolmust puhtaks üks mälupilt. Kui käisin Kiriveres, siis tutipäev ja eksamiteaeg möödusid sama kuumas leitsakus....aga neid 30-kraadiseid maikuu keskpaiku ei ole üldiselt palju meenumas..
spontaanselt meenutasin täna oma ema, kelle kõhu ma 24 aastat tagasi üsna suureks venitasin - kujutan ette, kui ebamugav võis tal olla. Olen tänulik. :) Mul juba praegu on jalad ja sõrmed paistes ning süda läigib...aga kui veel kõht ka ees oleks... Jaksu kõigile rasedatele emmedele siinkohal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar