Mati, Hanna ja mina mõtlesime, et läheme mangofarmi, töötame ja teenime raha. Aga näe, tegelikult sattusime realitishousse. Meile tahetakse mulje jätta, et tegu on tavalise mangofarmiga, aga tegelikult...jaa, me kahtlustame, et tegelikult oleme me realitishous. Me mängime oma osa juba päris hästi. Laupäeval heitsime ühe Kanada kodakondsusega india päritolu kuti endi hulgast välja. Sellele eelnesid muidugi intriigid, seljataga sosinal arutamised...
Siin seltskond muidu vahetub kiirelt, põhjusteks on muidugi minu magustoit - suhted, lisaks veel mangoallergia, mis niidab siin ikka inimesi...laupäeval läks ära Eesti tüdruk Marika, sest tal juba nädalake sügelesid käsivarred (vena cubitas - Dr. Lohu kommentaar), jalgadel olid villid ja ajasid vett välja...antihistamiini tabletid oleks aidanud, aga tegelikult tal oli ka juba mõõt täis realitietendusest. Igal juhul, tema ees kummardame maani, sest ta pidas siin vastu vist pea kuu aega. Teisel kohal on vist praegu saksa tsikid Lena ja Annika, kes lahkuvad homme. (tuues ettekäändeks, et nad peavad nüüd reisima hakkama...aga tegelikult me ju teame ...Nõrgad!)
Minu ja Hannaga samal päeval alustasid tööd kaks äksivenda Nir ja David...nemad on Pühad Mehed - Iisraelist. Nemad on huvitavad karakterid: naeravad nakatavalt, laulavad tööd tehes, vadistavad heebrea keeles, toovad teistele tööle külma koka-koolat, teavad paar tundi peale linna saabumist, kust weed'i saab, neil on pikad ja paksud juuksed, nad näevad välja ülicoolid, lõunapausi ajal sõidavad nad linna, sest lihtsalt neil on vaja seda teha...ja saabuvad õhtul tagasi tsikkidega, kellega nad üht-teist kohaliku naabri akna all korda saadavad.. Neist on palju rääkida. :)
Lahkuvad Lena ja Annika: nad on sakslased, korrektsed, karmid naised...uskumatu, et nad on ainult 20-aastased...nendega küll pimedal tänaval plõksida ei tahaks. Neil on vinge VAN (selline reisimiseks ja magamiseks ümbertimmitud buss), nad on sellega läbi vuranud Austraalia lõputud kõrbed ja lääne-austraalia. Nemad nalja ei mõista - töötavad nii, et teistel keel mitte ainult vestil vaid juba postastel...ei julge ju laiselda, kui nemad tööd rassivad teha.
Usin Annika peseb mangodelt sappi maha
Meie intiimses shous on ka veel muidugi kohalikud endised hipid...karmi olekuga, imekõhn Tanja ja tema rammitud hammastega Adam, kes rändavad mööda Austraaliat, ilma ülevaatuse ja kindlustuseta autoga, joovad õlut, suitsetavad kogu tööst vaba aja...ja kui hästi küsida, siis räägivad uzkumatuid lugusid kirevast minevikust...yhel kenal parastlounal tuli valja naiteks, et Adam on tegelt tagaotsitav...ja Tanja ema ei osanud Austraalias midagi tarka teha ning porutas selle asemel Hinna inglise keelt opetama. Talle anti vinge ametikorter ja elab 32 miljoni inimesega kusagil linnas...imelik moelda, et isegi suures-suures Austraalias elab vahem inimesi kui kusagil Hiina linnas...
Kuna kanada-india Mark väga ammu meie seltsist ei lahkunud, siis võib ka temale mõned read pühendada. Mark vürtsitas meie elu oma soliidsuse, kohati tundus isegi snoobilikkusega...aga kõige rohkem kirgi tekitas tema suur pühendumus oma hügieenile...45 minutit iga päev dušši all ja näeb alati nii hoolitsetud välja...ja dessertina sellele järgnev kommentaar..huuh, how I look here, you know, mismatching shirt and shorts, my hear without gel... mille peale mina reageerisin.. well, I forgot to take a brush or a comb for my hair to the trip, and haven't really needed it yet...ja vabandasin välja end sellega, et tegelikult on mul lokkis juuksed ja nendega on lihtne...aga ma arvan, et tema kombekas lastetuba ei lubanud tal välja näidata uskumatust ja põlastust.. :) vihjas ta ju, et tema õde veedab tunde peegli ees, ja selle ajaga ta saab ainult juuksed talutavasse olekusse.
Markile pean aga tänulik olema, sest tegin talle piljardis pähe. Ja need, kes mind tunnevad, siis mina piljardis - olen üsna lootusetu...aga tegelen sellega..kuigi endiselt ei näe ma sellel mängul erilist pointi..
Täna saabusid meie embusesse veel neli india nohiku-välimusega poissi. Nemad ei ole siia farmi aga elama asunud, seega ei saa neid päris sisse veel arvata. Aga põnev hetk oli see, kui nad sõnalausumata kastiautosse hüppasid ja ilma meieta põllule kimasid. Ühest oli väga kahju, kui nägime, et selles põrgukuumuses ta mustade kummikutega töötas.
Neljapäeval peaks saabuma uus saksa türduk ja muidugi Külli, kes lõpuks ometi ehk Swiss Farmist tulema saab.
Minu meelest võibki seda paika siin eriliseks pidada, sest meil siin nii lähedane olemine on...ainult 7-10 inimest...realitishou ongi valmis..jääme ootama, mida põnevat veel juhtub...
Aega on siin küllalt surnuks lüüa...kõksime ilma võrguta võrkpalli, teeme kätekõverdusi ja muid harjutusi sabale, harjutame piljardit, loeme raamatuid, üritame võõrkeeli õppida. Viimase kohta...Mati palus, et mina ja Hanna temaga edaspidi ainult inglise keeles räägiksime...päris omapärane tunne on, istuda kolmekesi köögis ja inglise keeles mõtteid vahetada.
Ja muidugi Higistada, Higistada, Higistada ja veel kord Higistada...siin on küll veidi vähem niiske ja troopiline, kui mereäärses Cairnsis, aga siiski...pidevalt voolab higi mööda selga, kaela, põski alla, reied, sääred, käed kleepuvad...sõrmed on kergelt paistes...tundmatute putukate hammustused sügelevad talumatult ja ajavad lõpuks vett välja...Kalevi kingitud saialille-salv on tõeline õnnistus.
Aga vahel ikka ohkan ja imetlen vaadet, mis avaneb mangopuu okste vahelt, kui küünitan kõrgelt mangot pikkade aiakääridega lõikama...sini-sini-sinine pilvitu taevas, lõõskav päike...taamal sinavad mäed ja imeilusad päikseloojangud. Siin on ka minu lemmiklinnud: Cockaberrad (vabandan, sest ei tea, kuidas nende tegelikud nimed) ehk naerulagistavad linnud...hahahahahaha...nii nad häälitsevad ja alati alustavad pool tundi enne äratust...(minu õnnistus on jälle sügav uni, mille katksestab ainult minu äratuskell).
See vaade avaneb meile meie kuurist... :)
Pühapäeval kirikus kuumarabanduse äärel mõtlesin ka, et imelik küll see maamuna - Eestis minnakse mõne tunni pärast kirikusse, soojad mantlid või joped seljas, sallidesse mähituna ja akna taga on hämar ja päikest ei ole...(muidugi eriti äss on manada endale mõttes kujutluspilt, kus ilm on Eestis alati sombune...sest kadedaks teeb ju kui mõelda, et Eestis on praegu päike ja silmipimestavalt sätendav lumi ja karge talveõhk...
Ei-Ei, Eestis on kindlasti praegu hullem kui koerailm) ja Tartu Kaubamaja ülekäigurajal on suured sulalume vallid niiet lootusetu ettevõtmine oleks sealt kuiva jalaga üle saada). Ja meie siin igatseme õhujahutusest ja mõtleme kerge ärevusega sellele, kui tuleb mõnisada meetrit poeni kõndida, kus külmalettide juures kummardudes end veidi jahutada.
Hommikuti on huvitav, kui mäletad oma unenägu...paar ööd tagasi käisin Eestis, õde oli uue korteri ostnud, ilgelt uhke - kõrgete lagedega ning pehme vaipkattega, pastellsetes toonides seinad..mingi hetk ostustasin, et ma tahaks hoopis Lennega tantsima minna, aga kuidagi ei saanud bussi peale, sest miskipärast väideti mulle, et busse ei lähe enam Tallinnast Tartusse ja ma olin nii ahastuses ja muudkui pärisin, et kuidas nii, kui ma viimati Eestis olin, siis ju läks neid iga pooltund. Ja järgmisel hommikul ju pidin juba Austraaliasse tagasi lendama. Aga nii armas oli Tallinna tänavatel kõndida (mis muidugi olid ka täiesti teistsugused kui päris Tallinna tänavad)..
Sellega mulle meenub, et peale 9-kuud Prahas elamist ma sõitsin aeg-ajalt lihtsalt Tallinnasse, et vanalinnas jalutada, vajadusest..sest Tartu puitmajad ahistasid...huvitav, mida ma Austraaliast tagasi Eestisse tulles hakan igatsema...
Täna hommikul ma tantsisin avavalssi Treffneri ballil, häbist pidin aga maa alla vajuma kui avastasin, et kleit oli hirmus kole ja ei olnudki päris korralikult seljas...ja põrand oli nii libe, et pöördeid oli tõeliselt hirmus teha. Ja väga kiire oli ka, sest olin Jaak Aaviksoole lubanud, et ma lähen tema üritusele kella kuueks registratuurilauda, aga kell oli juba kuus läbi...tumesinine kleit oli...ja oma partnerit ei tundnud..
Reedel käisime Austraalia meditsiinisüssteemi kogemas
See erakordne võimalus avanes meile, sest läheme tapamajja tööle ja peame mingi Q-fever'i (maakeeli Q-palaviku) vastu vaktsiini saama. Alustuseks süstiti meile naha alla linnunokatäis vaktsiini, et näha, kuidas me sellele reageerime ja siis pidime sõitma teise kohta vereproove andma. Huvitav oli see, et see koht peaks olemagi, kus proove annad, aga proovitädi oli küll nõelatorkamise ja vereimemise ajsanduses üsna kohmakas..Hanna veenides surkis ta seni kuni Hanna ostustas, et tal hakkab halb ja mingi hetk tõstin ma kollaselt ajakirjalt pilgu ja nägin, et Hanna lamab arstikabineti põrandal... Ja mina küsisin naiivselt, mis ta seal teeb...ja mingi hetk jõudis kohale, et on olemas inimesi, kelle veenid on väga isiklik asi. Vot sedasi...minu prisketele veenidele ka üldse komplimente ei tehtud, vaid tädi ütles, et need liiguvad liiga palju naha all ja siis ta muudkui keerutas seda nõela seal veeni sees. Mingi hetk ma juba tundsin, et pakun välja, et las ma ise proovin, äkki tuleb paremini välja...sest Eestis verd andes küll nagu õdedel erilist probleemi ei ole tekkinud vere kättesaamisega. Anyway, hiilisime vahepeal tühja arstikabinetti end traumeerima..no kaalusime end, sest ega kaaludega nagu peeglitegagi on siin riigis kitsas käes.
3 kommentaari:
Ole rahulik, Eestis ON koerailm! :)
Ootasin su posti juba pikkade silmadega :)
aitäh, Anni, toreda jutu eest! Nii hea on ikka lugeda, et seal kusagil on nii teistsugune. Siin, jah, sajab vihma ja sulatab seda vähestki, mis üleeile lume näol maha tuli. Õnneks on toad soojad ja toredad inimesed ümber, niiet see katab suure osa hallusest kinni.
Aga olge tublid seal!
Huvitav :p, Austraaliast jääd sa igatsema kindlasti sooja ilma ning teisigi asju :)
Postita kommentaar