Reisijuttu

Ikka ja jälle olen mõelnud, et tahaksin kirjutada reisimisest. Sellest, kuidas reis sind väntsutab, välja väänab ja nii mingis mõttes puhtaks peseb. Paneb uued mõtted pähe, võtab mõned vanad arusaamad ja harjumused ära.

Kui istusin Byron Bays ühel hommikul üksinda kohvikus, jõun üle pika aja head kohvi ja sõin ära piraka ja toitva hispaania omleti. (naljakas, austraalias sööd mingi sisserännanud tsurka tehtud Hispaania omletti.. :) ei usu küll, et omlett peale nime kuidagi hispaaniaga seotud oli)...siis tarbisin toidu kõrvale kohalikku ajalehte.

Väikelinnade ajalehed on alati oma veidrustega, millel eksisteerida lubatakse, sest paremaid lugusid või sulemehi võtta pole. Nii ma siis lugesin globaalselt ebaolulisi, ebahuvitavaid lugusid, mis aga minu kujutluspildis olid selle linnakese inimestele olulised, tõid neile naeratuse näole ja tekitasid neis Meie-tunde. Mina olin võõras. Nagu selles vene multikas, olin nagu kärbes seinapraos, kes sai osa - osa ühe perekonna pühapäevasest lõunalaua vestlusest, mis nende nädala tegemisi reflekteeris...

Ajalehe esimestel lehekülgedel oli kuude kaupa kokkuvõtted eelmise aasta tegemistest: kohalike noorte ujumistalentide või rugby võistkondade piirkonna võitudest (kaotusi ju ei mainita), õnnest ja õnnetustest (mõni kogenematu turist läks vales kohas ujuma või hindas surfates oma võimeid üle ja uppus ära). Elust ja Surmast. Ja kui imelik on mõelda, et ühe kohaliku mehe mälestuseks pühendatud mõnes reas kirjas olnud elumoto jäi minuga ja siiani tuletab mulle end meelde - Growth and change appears only when you exceed your comfort limits...või midagi sellist..ehk siis, Sa arened ja muutud ainult siis, kui ületad oma mugavuse piire. Seda ütles mees, keda tema kogukond hindas.

Reisimine on mingis mõttes alati eneseületamine. Aga selle mõtte omaksvõtmine on aidanud mul mõnikord muutuste ja ebamugavuse vastu võitlemise ja selle üle virisemise asemel näha neid kui võimaluse arenemiseks. Ja areng on iseenesest huvitav ja olelusvõitluse igivana trump.

Kohtusin enne Eestist lahkumist ühe poisiga, kes ütles, et ta ei taha Austraalias ühegi eestlasega kohtuda. Mulle näis see kui põgenemine. Suhteid katkestada tahetakse siis, kui nendega ei olda rahul. Ja vahel reisitakse mitte selleks, et kuhugi jõuda, vaid et Siit ära saada. Paraku on nii, et See "Siin" tuleb ka reisile kaasa. Ma olen ju see, kes olen, sest inimesed ja suhted on mind kujundanud. Reisides võib uut kogeda, ent see paigutub olemasoleva vahele. Iseenda eest ei põgene...kuigi :) midagi kindlasti muutub, sest seljakotlase reis ei ole mugavuse reis. Ja eemal olles paistavad asjad teisiti.

Oleks justkui nii, et kui laev ei suuda kodusadamaski pinnal püsida, siis merel olles või võõral kail on olukord veel hapum. :) Kes teab, kas see võrdlus sobib. Ehk on jälle nii, et seilates leiab laev oma tugevuse. Kes teab. Võib olla sõltub sellest, kas tüürimees on nõus õppima, et suuta uutes olukordades kohaneda.


Mul on hea meel, et mul on reisikaaslane. Ja eriti hea meel on, et ta on mees mitte naine. Kuigi vahel on olnud tunne, et ta ikka üldse ei mõista, on nii, et Mees mõistab, aga teisiti. Ja see on hea. Hea on jagada reisikogemusi, koos mõtiskleda. Vahel igatsen meie kirsifarmis telgis veedetud öötunde, kui arutasime ja vaidlesime - jagasime. :)

Sellest hoolimata on Teisega reisida suurem väljakutse kui üksi. Erinevad harjumused, põhimõtted, unistused, suhtlemis- ja konflkitlahendamisestiilid. Väsimus teeb närviliseks, ebamugavus ärritab. Ja see paneb suhted, iseenese proovile. Rohkelt võimalusi vastik-olemiseks, tülitsemiseks, aga kindlasti ka andeks palumiseks, andeks andmiseks ja leppimiseks. Ja mulle näib see ühe suure võimalusena ületada oma mugavuse piire ja nii areneda, enda teravaid nurki lihvida...kerge see ei ole.

Aga vahel iseendaga hästi vaikselt olles avastad, et tunned end äkitselt enam kui varem. Avastad endas mõrasid ja teravusi, millest varem teadlik ei olnud. Ja mõtled, kui palju on nende vastu end inimesed varem vigastanud. Ja näed, et oled siit-sealt siledam.

Ei teagi, mis oleks siis, kui Jeesus ei tuletaks meelde olla leplikum ja Püha Vaim ei aitaks andeks anda ja paluda.

Ja nii ongi, Seal, kus lõppeb mugavus, on avastamata maa.