Townsville's algas meie uus elu

Lõpuks algas meie kauaoodatud töö tapamajas, mille algus lükkub pidevalt edasi, sest üleujutused on muutnud farmie ühendavad kruusateed läbimatuks ja mõned teed ja sillad on vesi minema uhunud. Nii oleme me esimese nädala jooksul läbinud edukalt pooleteise-päevase koolituse, õppides teritama nuge, turvaliselt lehma pooleks saagima (viimast küll kahjuks ainult teoorias). 
----
Olen suur lihasõber olnud juba lapsest peale. Väiksena tõi ema alati paar lihatükki kaasa kui poest tuli ja siis vennaga mängisime igasuguseid mänge nendega. Liivakast oli alati liha täis.Pe
(selline tekst oli lisatud minu blogijutukesele sel ajal, kui ma meie uut kodu pildistamas käisin. Mis oleks minu blogi küll ilma reisikaaslasteta.)
----

Meie esimene tööpäev oli mõnes mõttes pettumus. Tapamaja on jagunenud kaheks osaks: Kill Floor ja Boning Room (tõlkes Tapmise Ruum ja Kondistamise Ruum). Meie sattusime tööle viimasesse, kuhu saabuvad juba pooleks saetud lehmad, ilma naha pea ja sisikonnata. Põhimõtteliselt lihased, sidekude ja kondid. Need poolikud tagajalgupidi rippuvad lihakehad liiguvad liini mööda ja 250 doltsi tunnis teenivad boner'd lõikavad nad väikesteks tükkideks, mis slicerite (viilutajate) vilgaste teravate nugade all saavad ribideks, snitšliks, karbonaadiks, peekoniribaks jnejne, ning mis liini mööda liiguvad ja maanduvad lõpuks spetsiaalsesse kasti. Meie oleme siis selle tööahela lõpus. Hanna, Külli ja vahel ka Mati pakivad mingeid eriti sülge-eritama-ajavaid taiseid tükke, mina ole otse tõlkides sea p...s, s.t olen viimane pakkija, kuhu jõuavad kõik väikesed tai- ja pekitükid, millest tehakse hamburgerid (pärast mõnda eriti kallerdavat ja kollast laibarasva meenutavat tükikest ei taha küll peale tööd mäkiburks kõhtu jõuda) ning lisaks kõik tükid, mis eelnevatel pakkijatel võtmata on jäänud. Vahel pean pakkima ka Cati ) mis on suur kamaraga taitükk), snitšleid (vähemalt mina nimetan neid nii :) ), ja jalgadelt lõigatud taitükid...mõnes mõttes täiesti eriline ja üllatav maailm see lihatööstus. Alguses tundusid kõik lindil jooksvad tükid nii ühesugused, et täiesti absurdselt võimatu tundus neil vahet teha. Nagu arvata võite, teeb harjutamine meistriks ja peale kaht tööpäeva on lihakäntsakad täiesti eristatavad värvi, suuruse, lõigete, lihakiude ja rasvkoe järgi. Ma ootan, millal ma hakkan aru saama ka sellest, kas pakin lehma või pulli. :)
 
Eks meie Boning Room on igav, aga samas talutavam ehk kui TapaRuumis lehma pead pooleks lõigata, või pärasoolt välja nüsida, vms...igal juhul TapaRuumist välja tulevad inimesed on alati hästi verised. Meie oma Kondistamisruumis ainult viskame lihatükke...

---

Townsville meenutab mulle väga Tartut. Loomulikult ei ole siin puumajade rajoone, ega Toomemäe varemeid. Aga siin on James Cook'i Ülikool (kus on ka kliinilise psühholoogia kraadiõpe ;) ), kaunis jõgi, sillad ning Risttee koguduse õhkkonnale sarnanev Townsville Baptist Church, kus meid väga soojalt vastu võeti, leiba murti ja Hillsongi ülistuslaule lauldi. Ning peale teenistust oli Chat Cafe, mis otseloomulikult tuletas meelde meie toreda Cafe76 projekti.

Me saabusime Townsville vihmas, ning meie esimene nädal möödus tugevas vihmasajus. Vist olen varemgi olnud kummastatud sellest, kui metsikud on Austraalia vihmasajud. Ei ole nii, et kui ilm tundub sombune, siis on oodata kerget vihmasabinat. Siin on nii, et mõne minuti jooksul avastad end loodusliku dušši võtmas, ning raskusi on teisel pool teed asuva tänavasildi nägemisega.

Hanna käis shoppamas vot selliste valvuritädidega poes.

Ühel õhtul ja ööl sadas nii palju, et meie hosteli keskmisel korrusel asuv tuba hakkas läbi laskma. Avastasin selle alles siis kui Külli padi oli juba ligumärg. Võtsime siis prügipange ja panime selle veenire alla....10 minutit hiljem koputas remondimees meie uksele, vaatas ukselt meie tuba ning lohutas meid, et tema tuba laseb ka läbi...hmhm, Mees, ma ei mõista, miks sa siis maintenance guy oled, kui Sul oma toas isegi sajab??!!!

townsville kohtumaja vastas asub Vabamüürlaste Tempel, sinna tahaks küll teenistusele minna. :)

Aga leidsime endale ka koguduse...

----

Adventure Resorts

Meie Adventure Resort meenutas vanglat. Kolm korrust, siseõu-parkla, 50 m kaugusel vannituba, wc ja veel kaugemal köök, kuhu peab panne, potte, lusikaid, kahvleid, nuge, taldrikuid, pannilabidaid laenutama...väga ebamugav. Meie tuba nägi välja väga spartalik. Raudnarid, kulunud punased raudkapid, rauast laud ja kaks tooli ning külmkapp (ja muidugi sipelgad), lilla-valgeks võõbatud kiviseinad...sellise toakese eest maksime 4000 krooni nädalas.

Meie elus on algas uus periood.

Nii ei olnudki see raske otsus, hakata endale üürimaja või -korterit otsima. Käisime läbi pea kõik kesklinnas asuvad kinnisvarabürood ning kurvastusega leidsime, et enamik kortereid ei ole möbleeritud ja kui on, siis minimaalne rendiaeg on 3 kuud. Meie vist nii kaua siin aga ei peatu. Ent lõpuks leidsime ühe kinnisvarafirma, mis tegeleb lühiajaliste rendilepingutega ning ning samal päeval, eile, olimegi õnnelikud 2-toalise ridaelamuboksi üürilised. Maksame küll 4500 krooni nädalas, aga selle eest on meil ühe vanglaruumi asemel 2 tuba ja vannituba ülakorrusel ning elutuba, köök ja pesuruum allkorrusel. Lisaks veel pisitillukene õu ja taimedesse mattunud rõdu.
Lõpuks saab pesu pesta nii palju kui tahame, Ahjus küpsetada, ja tõeliselt mõnusat omanikutunnet tunda...

Tulge meile külla. :)

Esimene eestlane leidis endale peavarju meie juures juba esimesel ööl - Allan K. (Mai ja Jüri kunagine kolleeg K-arvutisalgonist) jooksutas oma õnnetuse üleelanud auto lõplikult kokku 75 km Townsvillest, helistas Küllile ja sleppis jõudsid nad kesköötunnil koju. Panime ta elutuppa madratsile magama. Nii tore on ikka see oma-kodu elu. :) Täna hommikul oli nii mõnus ärgata säravas päikesevalguses ning nautida vaikust - ei mingeid ringi kaagerdavaid backpackereid, kes öö läbi pidutsevad ja lärmavad.. võtta kätte raamatukogust laenatud Sveitslase reisiraamat...ja siis vaikselt kööki minna, presskannus kohvi teha, värsket salatid enda korjatud avokaadode, krõbeda saia ja määrdejuustuga süüa....mmm.. Ja siis Allani Gruusia reisi videosid, pilte ja lõbusaid rännumuljeid nautida. :) Niiet, Tulge nüüd küll külla! Me väga ootame! (ma saan aru, et R.R naisega vist juba on aja kinni pannud, võtke teised temast eeskuju!).

Meie esimene õhtusöök...küpsetasin vaniljekooki, kaunistuseks aiast lilleke. :P

Varsti tellime tapamajast liha ka, ning siis kutsume teid grillipidudele, ja filmiõhtutele..eile vaatasime Sleepless in Seattle ja fight clubi. :)

elutuba
köök
magamistuba

vannituba
elutuba

Kalli teile!